-
Reset
+
28.05.2012
Daamid ja härrad! Armsad sõbrad!
Lubage mul kõigepealt teid kõiki Eestis tervitada. Mul on au võõrustada esimest korda oma kodumaal NATO Parlamentaarset Assambleed. Lisaks on esimest korda Eestisse kogunenud anarhistid kogu Euroopast, et protesteerida NATO liikmesriikide demokraatlikult valitud parlamendiliikmete siinviibimise vastu. Seda NATO liikmeks olemise tahku ei ole me pärast alliansiga liitumist kaheksa aasta jooksul kogenud.
Tõsisemalt rääkides tahan teid tänada, et tulite, sest teie kohalolek suurendab NATO nähtavust, muudab NATO vähem abstraktseks ja tugevdab meie seotust alliansiga. NATO-l on Eestis valdavalt positiivne kuvand, alliansist peetakse lugu ja seda peetakse üheks kõige olulisemaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Paljude teiste NATO liikmesriikide pealinnades ei pruugi see nii olla. Eestlaste jaoks ei ole NATO lihtsalt organisatsioon, kuhu on tore kuuluda. Pigem nähakse selles üht tähtsat julgeoleku garanti meie ebakindlas ja ettearvamatus maailmas.
Ma ei hakka käsitlema äsjase tippkohtumise otsuseid – teie teate neid sama hästi kui mina ja pealegi oli meie arvates tegemist rakendusliku tippkohtumisega, mitte niivõrd aastapäevakohtumisega või otsuste langetamise tippkohtumisega. See on hea ja mõistlik, sest meil on niigi tegemist küllaga: 2010. aasta strateegiline kontseptsioon tuleb ellu viia ja meie tegevus Afganistanis tuleb kokku tõmmata (või viia järgmisse etappi, kui te eelistate poliitiliselt korrektset sõnastust).
Üks asi – ja see pole sugugi vähetähtis küsimus –, mis mulle jätkuvalt muret teeb, on Atlandi-ülese partnerluse üldine olukord. See on partnerlus, kus üks pool näib üha nõrgem või lihtsalt ükskõikne ja teine pool vaatab mujale. See on partnerlus, kus osale liikmetele on sõjalise jõu kasutamine rohkem või vähem vastumeelt ja nad räägivad parema meelega muudest võimalustest, osa aga näeb maailma koos kõigi selle varjundite ja probleemidega – hobbesiaanlikku maailma, kui soovite. Jah, sõjaline jõud võib esindada tegevusloogikat, mis pärineb ühest hoopis teisest Euroopa ajastust, kuid enamiku teiste maailma paikade jaoks kuulub see tänasesse ja isegi homsesse päeva. Meie oleme sellest isekeskis loobunud, kuid soovimine, et seda ka mujal ei eksisteeriks, ongi soovmõtlemine. Minu mõtet rõhutab asjaolu, et Euroopa on ainus kontinent, mis end jätkuvalt desarmeerib. Kui majanduskriis aastatel 2008–2009 Euroopat tabas, siis tavaliselt sattusid esimesena kärpekirve alla kaitsekulutused (ja teiste kulutustega võrreldes vähendati neid ebaproportsionaalselt palju). Tegelikult kiirendas kriis pikaajalist suundumust.
Eelduse kohaselt pidanuks Eesti retoorika 2008.–2010. aasta järsu majanduslanguse tõttu toetama mõtet, et julgeolek ja riigikaitse ei saa olla prioriteet, kui nii paljud teised valdkonnad vajavad tähelepanu ja toetust. Meie nägime siiski asju teisiti. Olles Lääne-Euroopa standardite järgi veel suhteliselt vaene riik, ent abistades endast jõukamaid, oleks Eesti võinud leida küllalt põhjuseid rahaliste vahendite suunamiseks muudesse valdkondadesse peale riigikaitse. Kuid me ei teinud seda, sest Eestis on (piisavalt) poliitilist tahet pidada esmatähtsaks alliansiga liitumisel võetud kohustuste täitmist. Me oleme jõudnud kaitsekulutuste 2%-lise osakaaluni ja kavatseme seda hoida.
Niinimetatud targa kaitse algatust on küllaldaselt arutatud, nii et seda ma pikemalt ei käsitle. Lubage mul vaid öelda, et tark kaitse ei tähenda odavat kaitset. Sõna „tark" abil „odava" õigustamine võib mõnele näida nutikas, ent kindlasti ei ole see arukas tegu. Ei ole loota head tulemust, kui tegevusse korralikult ei panustata. Või teisisõnu: lisaks tarkusele vajame ka kaitset.
Üks küsimus, millele ma kutsun siinviibijaid mõtlema, on see, kuidas säilitada kõiki neid kogemusi, mida meie sõjaväelased on Afganistanis kollektiivselt omandanud nii sõjapidamise kui ka julgeolekusektori reformimise vaatenurgast, pärast Afganistanist lahkumist. Kuidas hoida alal Afganistanis viimase kümnendi jooksul välja kujunenud koostalitlusvõime standardid, logistika-, meditsiini- ja luureteenistuste koostöö jne?
Keegi ei soovi hoo raugemise vältimiseks uut konflikti. Arvan siiski, et tegelikult ei saa me ennustada, millal või kus võib tekkida uus konflikt, mis nõuab NATO sekkumist. Tõenäoliselt juhtub see pigem varem kui hiljem, sest selline on maailm, kus me elame. See võib, aga ei pruugi olla nii nagu Liibüas; see võib, aga ei pruugi olla seotud riigi ülesehitamise pingutustega nagu Afganistanis. Seetõttu peame hoolikalt valmistuma kõikvõimalikeks sündmusteks.
Kuna me oleme Eestis, tahaksin lühidalt peatuda ka küberkaitsel. Küberjulgeoleku vallas on NATO üldine hoog, mis kulmineerus Lissaboni tippkohtumisel, mõnevõrra vaibunud. Sellel on mitmesuguseid põhjuseid, mida teie ehk paremini teate. Me peame vähemalt täitma ja ellu viima olemasolevat ja kokkulepitud küberkaitsepoliitikat. Ja meil on vaja mõelda kaugemale. See ei tähenda, et me peaksime minema üle küberrünnakutele (samas – kui paljud meie liikmed on seda riiklikult teinud, siis miks me isegi ei räägi kollektiivsusest?). Ka ei tähenda see, et me teeme alliansile ülesandeks kaitsta meie riikide kriitilise tähtsusega teabetaristut. Ma pean ennekõike silmas arusaamist, et NATO-l (nagu ka Euroopa Liidul) on küberjulgeoleku tagamisel ja meie kollektiivse julgeoleku selle tahu tähtsustamisel selge roll. Sest – jällegi – suur osa ülejäänud maailmast tegutseb just nii.
See tähendab üleminekut luuretegevusele keskenduvalt mõtteviisilt (teadmisvajadus valdkondades, kus me omavahel palju ei jaga) koostalitlusvõimel põhinevale mõtteviisile (vajadus jagada), s.t mõistmist, et kõike, mida väljastpoolt allianssi ühe meie liikme vastu kasutatakse, hakatakse peaaegu kindlasti kasutama ka teiste liikmete vastu. Koostalitlusvõime on see, mis võimaldab NATO-l nii hästi tegutseda, nagu ta seda teeb. Miks me küberkaitse vallas end ise piirame?
Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki liitlasi, kes on varem osalenud või kavatsevad tulevikus osaleda Balti riikide õhuturbe missioonil. Lisaks vaieldamatule sõjalisele ja poliitilisele väärtusele on teie osalemisel ka tohutu sümboolne väärtus. Piirkonnas, kus NATO pole kollektiivselt, peakorteri ega ka ladudega esindatud, tähendab õhuturve Balti riikide elanike jaoks ja kaugemalgi seda, et NATO on tõesti siin kohal. Tänan teid!
