-
Reset
+
24.01.2013
Austatav rektor,
lugupeetav Eesti Maaülikooli akadeemiline pere,
mu daamid ja härrad.
Kui viis aastat tagasi siinsamas täitsin sedasama austavat ülesannet – dekoreerida valitud rektorit tema ametirahaga – avaldasin lootust, et rektor Mait Klaassen saab kogu jõuga pühenduda üksnes ja ainult toona seatud eesmärgi saavutamisele: maaülikooli ehitamisele tõsiseltvõetavaks ja kaasaegseks haridus- ja teaduskeskuseks paljude koostööpartneritega nii Eestis kui välismaal.
Viis aastat tagasi ei olnud lääne ühiskondade heaolu kasvu ähvardavad ohud veel ilmsiks saanud. Ka Eesti ühiskond lootis julgemalt, kiiremini ja rohkem, kui hilisem tegelikkus on võimaldanud.
Meie ühiskonna demograafilised ja finantskõverad ei jookse sugugi nii reipalt ülesmäge, nagu me oleme lootnud ja tahtnud. Ja ükski ülikool ei ole saar, mis välisilmast puutumata jääks.
Võrreldes ajaga, mil rektor Klaassen eelmisel korral ametisse astus, oleme ja elame teistsuguses situatsioonis. Meie elutähtis ülesanne ei ole enam tulla võimalikult hästi toime ja kohaneda katkematu kasvuga. Pigem peame toime tulema paratamatu kahanemisega.
1990. sünniaastakäigud on poole väiksemad kui sellele eelnenud kümnendi omad. See tähendab, et õppurite arvu ei õnnestu hoida varasemal tasemel isegi siis kui igaüht kaks korda õpetada.
Demograafilised faktid tekitavad kiusatust millestki loobuda, eks ikka sellisest, mis vähem välja paistab ja fassaadile plekke ei tekita. Aga see oleks lühinägelik ja ohtlik tee.
Kitsamates oludes ei pea tingimata ainult häda nägema, igal olukorral oma voorused. Piiratud ressursid tõstavad teravdatult rambivalgusesse põhiväärtused, üksiku ja ühise eksistentsi mõtte.
Vabandan oma otsekohesust, ent Eesti Maaülikooli olemasolu või puudumine suure ja laia maailma vaimset temperatuuri märgatavalt ei muuda. Eestikeelse ülikooli põhiseaduslik mõte pole midagi muud kui olla eestikeelne.
See ei tähenda allaandmist konkurentsi tingimustes. Vastupidi, see tähendab erilist missiooni, mida ei tohi kunagi silmist lasta.
Eestikeelsele maaülikoolile ei ole vähimatki usutavat alternatiivi. Sest kui isegi juhtud põldu narrima, oskab ta vastu narrida ainult eesti keeles, kui metsa hõikad, saab eesti metsast vastu kosta ainult eesti keel.
Eesti Maaülikooli on vaja eeskätt Eestile. Ja alles seejärel, kui jõudu üle jääb, ka muule ilmale. Selle silmaspidamist soovin värskele rektorile ja tema ülikoolile tema jätkuval ametiajal.
