-
Reset
+
22.09.2014
Lugupeetud daamid ja härrad!
Mul on au esineda siinsel kõrgetasemelisel põlisrahvaste õigustele pühendatud kohtumisel. Ühe põlisrahva liikmena – eestlased on oma praegusel territooriumil elanud juba mitu tuhat aastat – on mul eriti hea meel näha, et teie hulgas on nii palju neid, kellele see konverents on pühendatud. Seega saame me põlisrahvaste ees seisvaid probleeme ühiselt arutada. Oleme olnud mõlemas leeris: rõhutud põlisrahvast on nüüdseks saanud ÜRO liige. Me teame, millega põlisrahvad silmitsi seisvad. Tahaksin kohe alguses juhtida tähelepanu sellele, et kahjuks on põlisrahvaste osalus ÜRO foorumites alati küsitav olnud. See on arusaamatu, isegi absurdne ja häbiväärne, et mõned riigid püüavad põlisrahvaste osalust takistada ilma oma tegevust mingil moel selgitamata. Loodame, et sellised püüded jäävad peagi minevikku ning põlisrahvaste hääled muutuvad rahvusvahelises kogukonnas selgelt kuuldavaks.
Meenutagem, et teie, põlisrahvad, keda täna vastuvõetava dokumendi sätted kõige rohkem mõjutama hakkavad, ei saanud seda puudutavate läbirääkimiste viimastes etappides osaleda. Ma arvan siiski, et panus, mille andsite varasemates etappides, aitas nimetatud dokumendile tugeva aluse luua.
Mul on heameel nentida, et täna vastuvõetavas dokumendis kinnitame me taas kord oma pühendumist ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile. Selles on toodud kindlad eesmärgid põlisrahvaste õiguste edasiseks tugevdamiseks, sh konkreetsem tegevus ÜRO poolt. Ma loodan, et sellest dokumendist saab tugev alus meie edasisele teekonnale, ning me soovime selle kiiresti rakendada.
Mu daamid ja härrad!
Põlisrahvaste õigusi tuleb austada. Suurem osa riikidest on seda teinud, avaldades toetust põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile. Nende hulgas on ka Eesti. Kahjuks aga eelistatakse paljudes riikides materiaalset kasu sageli inimeste põhiõigustele. On äärmiselt oluline mõista, et põlisrahvaste kultuuripärand on rikkus, mis kaalub selgelt üles loodusvarade jätkusuutmatu kasutamise teel saadud materiaalse kasu. Hoolimatu kasumi tagaajamine rahvaste kultuuri arvelt on just see, mida me paljudel soome-ugri aladel tunnistama oleme pidanud.
Eestlaste jaoks on soome-ugri rahvaste keel ja tulevik eriti südamelähedane, kuna oleme omavahel suguluses. Me teame ja oleme tundnud hirmu väljasuremise ees. Oleme murelikult täheldanud nende rahvaarvude vähenemist, samal ajal kui nende olukorra parandamisele suunatud sotsiaalpoliitiline aktivism ei ole just alati probleemi suurusele vastanud. Meie arvates oleks halvim stsenaarium see, kui rahvusorganisatsioonid kaoks, juhid marginaliseeruks ja riigid, kus nad elavad, näitaksid üles ükskõiksust, kasutades Nõukogude Liidu ajast tuntud fraasi, et põlisrahvastel kui sellistel puudub igasugune perspektiiv.
Linnastumine, tööstuse levik, maailmasõjad, küüditamised ja ulatuslik migratsioon on paljusid põlisrahvaid sügavalt haavanud. Nende hulka kuuluvad ka meie soome-ugri sugulased vadjalased. Mõned aastad enne uue aastatuhande saabumist algas suure Laugasuu (Ust-Luga) sadama ehitus. Sadam ehitatakse põlistele vadjalaste aladele, kus meie sugulasrahvas on elanud sama kaua kui eestlased omal maal. See ehitus kujutab endast suurt ohtu viimasele kolmele allesjäänud vadja külale: Luutsale, Liivtšüläle ja Jõgõperäle. Kuigi Laugasuu sadama ehitamine on ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooniga vastuolus, ei ole vadjalased praegu erilaadses olukorras. Me kõik teame, et paljud põlisrahvad elavad äärmiselt keerulistes tingimustes. Näiteks vadjalastega külg külje kõrval elavad teised soome-ugrilased isurid, keda ohustab tõsiselt plaan rajade nende külade Rutši ja Viistina vahetusse naabrusse keemiatehas. Kui keemiatehas rajatakse ja keskkond hävitatakse, siis satuvad ohtu nii rahvas kui ka nende kultuur ning need mõlemad võivad samuti hävida. Ja inimkond jääb veelgi vaesemaks.
Sugulasrahvaste toetamiseks algatas Eesti valitsus 1999. aastal hõimurahvaste programmi. Tegemist on riikliku abiprogrammiga, mille eesmärk on toetada põliseid Uurali keeli ja kultuure. Programmi raames on toetust jagatud viies eri valdkonnas: hariduses ja koolituses, teadustegevuses, kultuuri- ja teabevahetuses, tervishoius ning keskkonnakaitses. Juba aastaid on Eesti eksperdid osalenud ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi töös ning meie valitsus on ÜRO põlisrahvaste fondi rahaliselt toetanud. Kavatseme seda teha ka tulevikus.
Mu daamid ja härrad!
Tahaksin tunnustada Uus-Meremaad, kes oma delegatsioonidesse ja kohtumistele alati maooride esindajaid kaasab. Tahaksin tänada Soomet, Norrat ja Rootsit selle eest, et nad on kõigil ÜRO põlisrahvaste kohtumistel taganud saami delegatsiooni kohalolu ning avaldanud tõsist muret põlisrahvaste tuleviku pärast. Ma tahaksin tänada Ukrainat põlisrahvaste deklaratsiooni toetamise eest ja krimmi tatarlaste kui põlisrahva tunnustamise eest; tahaksin tänada ka paljusid teisi riike, kes püüavad põlisrahvaste olukorda parandada.
Oleme kohustatud tegema põlisrahvaste toetuseks kõik, mis meie võimuses, austama nende minevikku ja tagama neile tuleviku. Põlisrahvaid peab täielikult tunnustama olenemata sellest, kas nad elavad Leningradi oblastis, Amazonase piirkonnas, Uus-Meremaal, Arizonas või Skandinaavia poolsaarel. Õppigem kuulama hääli, mida on juba liiga kaua vaigistatud. Me ei saa lubada kolonialistliku mentaliteedi jätkumist, kes varjavad kuritegusid põlisrahvaste vastu ning eitavad nende õigust kaasa rääkida oma tuleviku osas.
Lõpetuseks, Eesti endine president, armastatud kirjanik ja filmimees Lennart Meri oli üks neist, kes julges nende rahvaste hääli kuulata. Kutsun teid kõiki tema filmireisidest tehtud fotode näituse avamisele konverentsihoones täna kell 18.
