-
Reset
+
28.10.2014
Lugupeetavad Aasta Põllumehe auhinna nominendid,
head konkursi korraldajad,
head sõbrad.
Seisan teie ees vastakate tunnetega. Tean, nagu teiegi, et Eesti põllumajanduse ja maamajanduse seis on hetkel paljulubav, kuid teisalt ka keeruline.
Eestist on saanud üks tõhusamaid, parima konkurentsivõimega põllumajandusriike. Seda tänu investeeringutele ja eurotoetustele, aga eriti tänu teie oskustele ja tööle. Meie asukoha ja kliimavöötme kiuste.
Sel aastal oli ilm hea ja saagid ühed parimad. Nagu ma põllumajandusminister Ivari Padarilt hiljuti kuulsin, pole iialgi varem, Liivimaa Henriku kroonikatest alates, koristatud Eesti põldudelt 1,2 miljonit tonni teravilja.
Tahan kiita ka töötlejaid. Kodumaise toidukauba valik kauplustes lööb silmade eest kirjuks. Lisaks tarbijate isiklike eelistuste arvestamisele mõtleb tänapäeva tootja ka tervisele ja kvaliteedile. See on õige suund. Veel mõne aasta eest tekitas e-ainete ja erinevate transrasvade teematõste ühiskonnas mõistmatust. Täna aga käsitlevad meie tootjad toidu ehedust olulise müügiargumendina. Mitte ainult turul ja ökopoes, vaid ka suurtes kaubahallides.
Nüüd aga muredest. Kardetavasti ei jää meile 2014ndat põllumajandusaastat meenutama mitte uudised maameeste töökusest ja tublidusest. Meelde jäävad hoopis ootamatult tekkinud hinnalangus maailmaturul, katk ja sõda.
Pean silmas meie Ukraina sõprade võitlust vabaduse, demokraatia ja oma riigi terviklikkuse eest, aga ka meid otseselt puudutavat vaba maailma kaubandussõda Venemaaga. Venemaa kehtestatud põllumajandussaaduste ja toidukaupade ostukeeld lööb kõige valusamalt Eestit, Soomet, Lätit ja Leedut.
Kui turud on küllastunud või paigas, siis võtab uute usaldusväärsete ostjate leidmine aega. Ma väga loodan, et Eesti põllumajandusministeerium, väliskaubanduse eest vastutav minister ja välisministeerium saavad oma tööga hakkama. Uute turgude leidmine pole pelgalt pääsemine hädaolukorrast. See on ka pikemas vaates majanduslikult tark. Me oleme kord seda juba suutnud, kui turg idas 1990ndail kokku kukkus. See on võimalik ka nüüd.
Katk puudutab sigu ja seeläbi ka meie sealihatootjaid. Selle ohuga oleme siiani hästi hakkama saanud, mistõttu ma tänan ka meie veterinaarkontrolli, aitäh teile. Hea töö, katkutaudi on suudetud siiski ohjes hoida.
Hinnalangus maailma toiduturul teeb toiduainete eksportijate meele mõruks. Avatud majanduses me ei saa selle vastu. Üksi ei saa. Küll aga võimaldab Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika kasutada meetmeid, mis aitavad survet leevendada. Uudised Brüsselist on selles osas lootustandvad.
Liiga lihtne oleks süüdistada kõigis hädades katku, sõda ja nelja aastaaega. Ka meie enda riigi siseses asjaajamises saame paljusid asju teha mõistlikumalt ja säästlikumalt, eelkõige ühiselt. Nii suuri kui väikeseid asju. Julgustavaks näiteks koostegemisest on kasvõi põllumajandusühistu Kevili, mis koosneb 127st teraviljatootjast. Või siis Võru masinaühistu, mille asutasid Võrumaa taluperemehed juba 1996. aastal.
Oleme põhjusega uhked oma e-riigi võimaluste üle. Käime kogu maailmas selles vallas oma kogemusi jagamas. Alates eelmisest nädalast suunab eestlane, Eesti endine peaminister, Euroopa Liidu ühtse digituru tulevikku.
Ent kui ma loen Saaremaa ärksa taluperenaise Heidi Hanso tähelepanekuid neist raskustest ja bürokraatiast, mida lihtsate asjade ajamine kõigilt nõuab, siis tundub, et ka meil endil on veel palju õppida. (http://www.saartehaal.ee/2014/10/22/loomapidamise-abc/) Paljut saaks paremini teha.
Ma mõistan, et põllumajandustoetuste kasutamine või ka oma toodangu müümine peab järgima teatud reegleid. Aga miks see kõik nii keeruline peab olema? Meil läheb euroliidus juba üheteistkümnes aasta. Kas lihtsamalt ei saa? Riik peaks toimima nii, et inimesel oleks mugavam asju ajada, inimene ei tee oma tööd riigiaparaadi jaoks, selle parima äranägemise järgi. E-riik ei lähe ju kell viis õhtul koju, selles tema võlu seisnebki.
Viimastel aastatel räägitakse üha enam riigireformist. Sellest, kuidas riigi ja kohaliku võimu suhteid ümber korraldada, riigiasutusi kokku liita või lahku ajada. Kui teemasse tõsisemalt süüvida, siis pole seda liitmist ja lahutamist alati ja kõikjal vaja. Piisaks sellest, kui ametnikud erinevates ametkondades ja ministeeriumites teeksid omavahel elementaarset ja sisulist koostööd.
Uute turgude avastamine ei sõltu ainult meist. Aga maaelupoliitika ja regionaalpoliitika mõistlik ühisloome kahes vanalinna ministeeriumihoones, mida lahutab üksteisest sada meetrit, peaks olema võimalik sõltumata ministrite erinevast erakondlikust kuuluvusest – kindlasti tulemuslikumalt kui praegu. Seda tööd ei tee meie eest ära Brüssel, selleks ei sunni meid Venemaa suletud turg.
See on meie endi möödapääsmatus, kui me tõesti hoolime toidutootjast, põllumehest ja kõigist neist, kes elavad väljaspool Tallinna ja Harjumaad – neid on ju ikkagi kogusummas rohkem kui pealinlasi.
Nüüd aga alaku parimate põllumeeste ja nende tegude tutvustamine. Kuigi auhinna saab vaid üks, olete te kõik võitu väärt. Aitäh teile.
