- Reset + PDFPrindi

Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtt ÜRO peaassamblee 71. istungjärgu üldarutelul

Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtt ÜRO peaassamblee 71. istungjärgu üldarutelul © Cia Pak/UN Photo

21.09.2016

Austatud president,
peasekretär,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad!


Täna kõnelen ma siin peaassamblee ees kümnendat ja ühtlasi viimast korda. Esimesel korral rääkisin siin kliimamuutustest ja konfliktidest, pagulastest ning – ilmselt esmakordselt peaassambleel – küberrünnetest kui poliitika jätkamisest muude vahenditega. Niisiis on probleemid jäänud suuresti samaks, tajume üksnes seda, et nende lahendamise vajadus on muutunud palju kiireloomulisemaks.

Muidugi oli olukord maailmas sel ajal stabiilsem – enne majandus- ja rändekriisi, enne praeguseid konflikte Lähis-Idas laiemalt või Venemaa agressiooni Gruusia ja Ukraina vastu ning enne tõe- ja faktidevastast võitlust, mis paistab olevat vallutanud paljud kohad. Vaatamata tolleaegsetele muredele elasime stabiilsemas maailmas, kus optimism ei olnud veel naiivsus. Praegu näeme liiga paljudes maailma paikades kas tekkivat, ägedat või külmutatud konflikti. Terrorism, alatine nuhtlus, laiutab ajalehepealkirjades iga päev ja igal pool maailmas.

Kõiki nüüdseid konflikte ja kriise ei oleks olnud võimalik ära hoida. Kuid paljude konfliktide mõju oleks saanud leevendada, kui oleksime tegutsenud kiiremini ja kui oleksid olnud olemas asjakohased vahendid nende lahendamiseks. Kui võtsin siin peaassamblee ees sõna 2008. aastal pärast Venemaa sissetungi Gruusiasse, hoiatasin, et rahvusvahelist õigust ei tohi kohaldada valikuliselt. Rahvusvahelist õigust oli ilmselgelt rikutud, kuid midagi erilist ette ei võetud. Kuus aastat hiljem – aastal 2014 – nägime sedasama Ukrainas. Osa suveräänsest riigist annekteeriti, osa muudeti sõjatandriks. Esimest korda pärast Teist maailmasõda oli Euroopa piire jõuga muudetud. Keeld muuta piire jõudu kasutades on ÜRO põhikirjas keskne. Seda rikuti jultunult, kuid ÜRO ei suutnud midagi muuta. Venemaa agressioon Ukrainas jätkub. Ukraina ja Gruusia territooriumid on endiselt võõrvägede poolt okupeeritud ning külmutatud konfliktid jätkuvad ka Mägi-Karabahhis ja Transnistrias.

Meil on vaja üleilmseid norme. Nii, nagu vajame rahvusvahelist õigust, vajame ka vahendeid selle jõustamiseks. Kui ÜRO jõuliselt tegutsema ei hakka, kaotab ta aja jooksul oma tähtsuse. Kui oleme silmitsi üleilmse probleemiga, peaks ÜRO olema esimene asutus, mille poole lahenduse leidmiseks pöörduda. See ei peaks olema viimane abinõu, kui kõik teised võimalused on ammendatud ja kui valitseb teadmine, et niikuinii midagi ette ei võeta.

Daamid ja härrad!

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on rändajate ja pagulaste arv kogu maailmas kasvanud kiiremini kui rahvaarv. Ma ei tõstata seda teemat üksnes sellepärast, et tegu on kriisiga, vaid ka sellepärast, et ma ise olen pagulaste laps. Rõhutan, et kriis, millega me silmitsi oleme, ei ole maailmas enneolematu. Oleme näinud palju hullemaid pagulaskriise ja saanud neist võitu. 1946. aasta Euroopas oli ainuüksi Saksamaal 12 miljonit sisepagulast, kellele lisandus veel 12 miljonit ümberasustatud inimest kahekümnest riigist. Teised riigid sõjajärgses kaoses ja tolleaegsetes Euroopa rusudes ei olnud sugugi paremas olukorras. Siiski saime me – õigemini said meie vanavanemad – sellest võitu: selle pagulaskriisi lahendamiseks kulutas ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioon UNRRA kolme aasta jooksul praeguses rahas ligikaudu 50 miljardit eurot. Selle kriisi lahendamiseks oli vaja poliitilist tahet ja julgust ning palju rohkem raha, kui oleme valmis kulutama nüüd.

Ränne on meie ühine probleem. Jätkusuutlik lahendus sellele keerulisele probleemile peitub selle põhjustega tegelemises. Kuid samuti peame täitma pagulaste kaitset käsitlevates rahvusvahelistes konventsioonides antud lubadusi. Need lubadused on juba antud. Need ei ole mingid ebaselged tulevikueesmärgid, mida me täita tõotame.

Rändevoo keskmes on rändajatest lapsed. Rändeteel olevad või rändest muul viisil mõjutatud lapsed on vaieldamatult kõige kaitsetum rühm, kellel on võimaluste puudumise tõttu raskem saada õiguskaitset, sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid. Seetõttu kannatavad nad sageli kohutava väärkohtlemise all.

Üks tähtis ülesanne on anda pagulaslaagrites olevatele lastele haridust. Haridusest ilmajäämine kahjustab pagulastest ja varjupaigataotlejatest laste väljavaateid, põhjustab nende mahajäämust ning suurendab samal ajal sellise võõrandumise riski, mis viib hiljem tihti ekstremistliku tegevuseni. Oleme näinud seda kohtades, kus pagulaslaagrid on eksisteerinud pikka aega, mõnikord mitme põlvkonna vältel, tekitades järjest rahulolematuid, võõrandunud ja radikaalseid noori, kes tunnevad, et neil ei ole midagi kaotada.

Daamid ja härrad!

Praegused konfliktid, mida näeme kogu maailmas, sigitavad piire ületavat terrorismi, kui me kontrolli enda kätte ei võta. Eesti kinnitab veel kord oma tahet teha koostööd terrorismi ärahoidmisel ja selle vastu võitlemisel. Me osaleme ISILi-vastases ülemaailmses koalitsioonis.

Eesti toetab kindlalt Rahvusvahelist Kriminaalkohut ja selle püüdlust kaotada karistamatus. Riigid – hoolimata sellest, kas nad on Rooma statuudiga ühinenud või mitte – peavad andma eeskuju agressiooni puudumise ja vaoshoitusega ning õigusriigi põhimõtte austamisega. Usume, et pühendumine karistamatusevastasele võitlusele kõikidel tasanditel on ainus viis heidutada neid, kes võiksid tulevikus panna toime kuritegusid.

2005. aastal võtsid ÜRO liikmesriigid oma ülesandeks täita kaitsekohustuse (R2P) põhimõtet, et võidelda genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja inimsusvastaste kuritegude vastu. Brutaalsus, mida näeme Süürias, näitab siiski, et tõhus lahendus peitub väljaspool ÜRO haaret. Kui üks valitsus jätab oma kohustused täitmata, kui ta rikub tsiviliseeritud käitumise põhinorme, rääkimata ÜRO põhitõdedest, peab rahvusvaheline üldsus tegutsema. Siinkohal kannab põhivastutust julgeolekunõukogu. Nõukogu liikmed, kes kasutavad vetoõigust jõhkrate massikuritegude ennetamise meetmete võtmise suhtes või hääletavad nende vastu, kannavad nende kuritegude eest kaasvastutust.

Põhiline ÜRO-vastane kriitika põhineb praegu julgeolekunõukogu suutmatusel – või tahtmatusel – reageerida suurtele kriisidele. Eesti ei saa rääkida oma kogemustest. Siiani ei ole me nõukogu liikmete hulka kuulunud. Siiski soovime tuua nõukogu töösse avatust, läbipaistvust ja kaasatust ning seepärast kandideerime roteeruva liikme kohale aastateks 2020–2021. Oleme veendunud, et peaassamblee ja julgeolekunõukogu roteeruvate liikmete rolli tuleb suurendada. ÜRO liikmesriikide enamiku moodustavad väikesed riigid. Kui vaatame konfliktide ajalugu alates Teisest maailmasõjast, näeme, et väikeriigid on peaaegu alati konflikti ohvrid, mitte selle taganttõukajad.

Selles ei ole midagi uut. Juba Thukydides järeldas "Peloponnesose sõja ajaloo" Melose dialoogis: "Tugevad teevad, mida tahavad, nõrgad, mida nad peavad." Sel põhjusel ongi meil rahvusvaheline õigus: et kaitsta nõrgemaid, et kaitsta väiksemaid. Nende hääl peab paremini esile tulema; nende õigusi tuleb toetada.

Eesti kui töömeetodite survegrupi ACT (Accountability, Coherence, Transparency Group) liige teeb paljude riikidega koostööd julgeolekunõukogu töömeetodite parandamiseks, mis tagaks hädavajalikud muutused.

Daamid ja härrad!

Säästva arengu eesmärgid ja säästva arengu tegevuskava 2030 on tõhusad vahendid julgeoleku ja stabiilsuse ning majanduskasvu edendamiseks, vaesuse kaotamiseks, keskkonna hoidmiseks ja inimarengu soodustamiseks. Suhtudes sellesse kohustusse tõsiselt, oli Eesti esimeste riikide seas, kes esitas säästva arengu kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil oma vabatahtliku riikliku ülevaate säästva arengu eesmärkide rakendamise kohta.

Eesti omistab suurt tähtsust soolise võrdõiguslikkuse eesmärgile, sest see võib päästa valla naiste majandusliku potentsiaali. Kui võrdõiguslikke ühiskondi on rohkem, tuleb see kasuks kõigile. Soolise võrdõiguslikkuse saavutamine on eelkõige valitsuste kohustus.

Praeguste konfliktide ja kriiside keskel on tähtis hoolitseda selle eest, et naised ei langeks soolise vägivalla ohvriteks ning et neid kaasataks ka konfliktide lahendamisse ja rahuläbirääkimistesse. Seepärast on ülitähtis rakendada jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325, mis käsitleb naisi, rahu ja julgeolekut, ning teisi sellega seotud resolutsioone.

Daamid ja härrad!

Vaba ajakirjandus on lahutamatu, isegi eraldamatu osa nüüdisaegsest ja demokraatlikust ühiskonnast, kus valitsused kuulavad kriitikat, mis lõppude lõpuks on osa sellest, mida me nimetame rahva hääleks. Kuid ikkagi näeme kogu maailmas, et kriitilistele arvamustele ja isegi vaid fakte edastavatele artiklitele järgnevad surveabinõud, vangla ja vägivald. Kui soovime muuta absurdset olukorda, kus faktide esitamine on eluohtlik tegevus, tuleb rakendada ÜRO tegevuskava, mis käsitleb ajakirjanike turvalisust ja karistamatuse probleemi.

Digimaailma uuenduste liidrina on Eesti põhiteema õigus arvamus- ja sõnavabadusele nii internetis kui ka mujal.

Digitehnoloogia on olnud vabastav jõud, kuid mõni muudab selle kodanike kontrollimise vahendiks. Internetivabaduse koalitsiooni kaasasutajana osaleb Eesti digitaalvabaduse kaitsjate sihtfondis, aidates niiviisi kaasa internetis tegutsevate ajakirjanike, blogijate ja inimõiguste kaitsjate õiguste kaitsele. IKT kiire arengu ajastul peab inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte kaitsmine internetis ajaga kaasas käima.

Sõnavabadus tähendab ka vaba ja piiramatu interneti tagamist. Teisisõnu ei erine digitaalne sõnavabadus mingil viisil sõnavabadusest analoogses maailmas. Tsensuur, ebaseaduslik filtreerimine ja opositsiooniliste arvamuste blokeerimine internetis piiravad demokraatiat samamoodi nagu trükisõna tsenseerimine. Avatud internet on majanduskasvu võimendaja ja seega säästva arengu oluline element 21. sajandil. See on üks ülitähtis järeldus 2016. aasta Maailmapanga arenguaruandes „Digitaalsed dividendid", mille koostamisel olin ma kaasjuht. Infotehnoloogia võib tuua läbipaistva valitsemise ja majanduskasvu, kuid üksnes siis, kui see on avatud ja ahelaist vaba.

Lugupeetud president, peasekretär, ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Oleme lähiaastatel silmitsi väga suurte probleemidega. Eesti usub kindlalt reeglitepõhisesse rahvusvahelisse korda. Ainus rahvusvaheline organisatsioon, mis on selle saavutamiseks piisavalt üleilmne, on ÜRO. Lubage mul lõpetuseks öelda, et need kümme korda, mil olen siin möödunud aastate jooksul sõna võtnud, on olnud tõeliselt rahuldustpakkuv kogemus. Olen kindel, et minu mantlipärija usub samuti töösse, mida te teete. Tänan tähelepanu eest ja kõige eest, mida olete meile andnud.