-
Reset
+
26.09.2014
Tere hommikust!
Suur tänu mind kutsumast! Columbiasse tulen alati hea meelega, siit ma pärinen, see on mu Ursprung. Oma Alma Materis kõnelen alati hea meelega. Eelmisel aastal rääkisin siin küberturvalisusest. Eesti on väga digiteeritud ühiskond, seetõttu peame suhtuma küberohtudesse tõsiselt. Ent tollal, kõigest aasta tagasi, polnud meil aimugi, kui palju maailm meie ümber mõne kuuga muutub. Viimase seitsme kuuga on transatlantiline julgeolekukeskkond teinud täieliku kannapöörde. Me ei olnud selleks valmis.
Ohumärke oli varemgi näha. Näiteks Venemaa agressioon Gruusia vastu 2008. aastal oli kui äratuskella helin, kuid kõik vajutasid uinakunuppu ja otsustasid seda ignoreerida. Kuu pärast seda, kui president Sarkozy oli oma rahuplaani teatavaks teinud, ütlesid EL ja Venemaa, et nad ei võta midagi ette, kuigi Vene vägede väljaviimist, mida rahuplaan ette nägi, kunagi ei toimunud. Niisiis teadsime juba varem, et asjalood on muutumas, kuid ei pööranud piisavalt tähelepanu.
Selle aasta novembris tähistame Berliini müüri langemise 25. aastapäeva. 1989 oli meie jaoks tõepoolest Annus Mirabilis: külm sõda lõppes, raudne eesriie lagunes ja tervel mandril valitses eufooria. Ka Eesti vabanes koos oma naabrite Läti ja Leeduga peagi Nõukogude okupatsiooni küüsist, mis oli kestnud meie riikides pool sajandit.
Tagasi vaadates mõistame, et tol ajal jõudis lõpule üks ajajärk, poole sajandi pikkune status quo. Meie maailmanurgas muutus olukord radikaalselt ja püsivalt – uskusime, et paremuse poole. Kakskümmend aastat tagasi, 1994. aasta augustis, lahkusid Eestist viimased Nõukogude okupatsiooniväed. See oli märk sellest, et külm sõda oli vähemalt meie riigis lõplikult läbi saanud.
See kõik oleks hea põhjus tähistada täna Fukuyama ennustatud liberaalse demokraatia võidukäiku. Selle asemel näeme nüüd kogu Euroopas autoritaarsuse uut lainet ning pingete kasvu nii Euroopas kui ka mujal. Ühtlasi oleme tunnistajateks uuele ideede võitlusele, kus liberaalne demokraatia ei olegi enam kaheldamatu võitja. Täiesti uuel tasemel tõstavad pead küüniline geopoliitika, valed ja propaganda ning 75-aastase pausi järel on välispoliitikas taas kasutusele võetud toores jõud.
Daamid ja härrad.
Kuni 1989. aastani oli maailm olnud 50 aastat kahepooluseline, koosnedes liberaalse demokraatiaga turumajanduslikest riikidest, kes jäid põhiliselt läände, ning kitsarinnalise autokraatia ja kollektiivomandiga riikidest – seda kooslust nimetatakse ka kommunismiks –, kes olid peamiselt idas. Oli ka niinimetatud kolmas maailm, mis oli liiga vaene, et kummassegi leeri kuuluda. Maailma jagamine idaks ja lääneks, millest me kõigi nende aastate jooksul lähtusime, ei arvestanud suure osaga maailmast, kus elati hoopis teistsugustes tingimustes. Siiski kaldume käsitlema külma sõda ida-lääne lõhena, mida see tegelikult ka oli – ent pidagem siinjuures meeles, et see jaotus ei hõlma kogu maailma.
See kena lihtsakoeline jaotus hakkas murenema ning varises peagi kokku. Esimesed pooldemokraatlikud valimised kommunistlikus maailmas toimusid Poolas 1989. aasta suvel. Mittekommunistid võitsid need valimised hoolimata sellest, et valimised olid kallutatud nende vastu. Ka see oli meie arvates üks paljudest verstapostidest pöördumatul teekonnal vabaduse poole. Oli ka sametrevolutsioon ja Balti kett, kus miljon inimest kolmest riigist hoidsid üksteisel kätest kinni, demonstreerides nii oma vabadusepüüdlusi.
Samal, 1989. aastal, avaldas Francis Fukuyama ühe 20. sajandi lõpus kõige enam poleemikat tekitanud essee pealkirjaga "Ajaloo lõpp", mille ta arendas hiljem edasi samanimeliseks raamatuks. Fukuyama väitis, et liberaalse demokraatia ja autoritaarse kommunismi ideoloogiline vägikaikavedu on läbi ja liberaalne demokraatia on võitnud.
Fukuyama pälvis oma optimismi eest kõvasti kriitikat, kuid suur osa sellest oli tegelikult alusetu, sest ta ei öelnud, et liberaalne demokraatia on võitnud tegelikus maailmas või et kõik maailma riigid on võtnud või kunagi võtavad omaks demokraatliku riigikorra. Ta väitis pigem, et ideede võitlus on läbi ja et keegi ei saa enam väita, nagu oleks autoritaarne režiim kuidagi liberaalsest demokraatiast etem.
Tookord, 1989. aastal, pidasime kõiki neid sündmusi ja revolutsioone tõenditeks Fukuyama hegelliku ajalookäsituse õigsuse ja liberaalse demokraatia vältimatu võidu kohta.
Mõnda aega tundus tõepoolest, et me liigume vähemalt enam-vähem selles suunas. Meie Eestis teadsime, mida me tahame. Tahtsime olla osa läänest, tegime kiiresti vajalikud reformid ning saime NATO, Euroopa Liidu ja kõigi teiste lääne ja rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks. Kiiresti saab selle kohta öelda muidugi üksnes tagasivaatavalt – tegelikult oli see pikk ja raske protsess. Läbirääkimised liitumiseks ELi ja NATOga nõudsid 15 aastat pingsat tööd.
Paljud teised meie piirkonna riigid tegid sama. Eeldasime fukuyamalikus vaimus, et kõik postkommunistlikud riigid käituvad samamoodi. Ent kaugeltki mitte kõik postkommunistlikud riigid ei teinud selliseid reforme nagu meie. Vaadates tagasi, kes reformisid ja kes mitte, võib näha, et reformijaid oli tegelikult üpris vähe. Uurisin äsja Freedom House'i demokraatia reitinguid. Kui kõrvutada neid reitinguid riikidega, kus enne revolutsioone edastati Raadio Vaba Euroopat ja Vabadusraadiot, siis näeme, et 80% nende riikide elanikkonnast on praegu kas osaliselt vaba või üldse mitte vaba. Või teistpidi, neist riikidest üsna väheseid võib tänapäeval nimetada liberaalseteks demokraatiateks. Viimastest aga kuuluvad peaaegu kõik ELi ja NATOsse.
Riikides, mis ei reforminud, õitses korruptsioon ning autoritarism naasis – kui ta üldse vahepeal lahkuski. Tänapäeval näeme, kuidas meie sekka hiilivad tagasi 20. sajandi vaimud, keda arvasime enam mitte kunagi kohtavat. Territooriumi annekteerimine. Piiririkkumised. Agressioon. Meie liberaalse demokraatia ideaalidele teadlikult vastanduv antiliberaalne ideoloogia, mis ühendab religioosse konservatismi poliitilise autoritarismi ja imperialistliku ülbusega. Kõik see on tagasi.
Niisiis, Fukuyama optimism ei tundu enam olevat õigustatud isegi selles, mis puudutab ideede võitluse lõppu. Ideede võitlus on tagasi, nagu ka küüniline geopoliitika. Teatud mõttes on meie positsioon selles lahingus praegu raskem kui 1980ndatel, külma sõja viimasel kümnendil. Tol ajal oli see kõik justkui nali. Autoritaarse kommunismi võimu all elavate inimeste jaoks ei olnud alternatiiv liberaalsele demokraatiale enam tõsiseltvõetav. Kummalgi pool raudset eesriiet ei võetud kommunistlikku propagandat enam tõsiselt, sest see oli lihtsalt niivõrd naeruväärne.
Ideed, ms praegu omavahel võitlevad, on palju ohtlikumad. Nad on palju köitvamad kui autokraatlik kommunism. Tänapäeva Venemaa heaks töötavad maailma suurimad ja parimad suhtekorraldusfirmad. Praegu toetab üle 80% venelastest Krimmi annekteerimist sõjalise agressiooni abil, kusjuures territooriumi Anschluss'i õigustatakse seal elavate rahvuskaaslaste olemasoluga – täpselt nagu 1938. aastal, mil Adolf Hitler annekteeris Sudeedimaa. Hitler kasutas täpselt sama argumenti.
See argument on õigupoolest palju vanem. Juba Rooma impeeriumis öeldi ubi romani, ibi Roma – kus elab roomlasi, seal on Rooma. Ent kõige paremini teatakse kõnealust argumenti seoses Adolf Hitleriga, kes õigustas sellega Sudeedimaa anneksiooni ja Austria Anschlussi. Lisaks on laialdast toetust kogumas antiliberaalsed rünnakud lääne "dekadentliku kõikelubavuse" vastu, olgu selleks siis sõnavabadus, elukaaslase vaba valik või naiste õigused. Võiksin seda loetelu pikalt jätkata, ent pilt on selge – paljudes riikides valitsevad revanšistlikud, liberaalse demokraatia vastased meeleolud.
Niisiis, liberaalne demokraatia ei ole võitnud ideede võitlust autoritarismiga. Veel enam, see pole suutnud isegi ära hoida kord juba purustatud deemoni, fašismi, taaselustumist. Hirmuäratav näide on Youtube'i video selle aasta 8. augustil Sevastoopolis toimunud niinimetatud motoshow'st. See on tõeliselt wagnerlik Gesamtkunstwerk, mille kõrval Leni Riefenstahli "Tahte triumf" tundub tagasihoidlik ja pehme. Seal on rock'n'roll, sajad mootorratturid, balletitantsijad, valgus-show ja hiphopbändid, lisaks tankid ja üleskutsed tappa ukrainlasi.
Võib-olla on teile tuttav Carl Schmitti nimi. Teda peetakse Natsi-Saksamaa nutikaimaks filosoofiks, kelle raamat "Poliitilise mõiste" ("Der Begriff des Politischen") kujutab endast intellektuaalselt kõige põhjalikumat rünnakut liberaalse demokraatia vastu. Lihtsalt öeldes väitis Schmitt, et poliitika sisuks ei ole mitte liberaalne demokraatia, vaid küsimus "meie" versus "nemad". Ma näen, kuidas autoritarismi leer kasutab tänapäeval ideoloogilises debatis sama mõtet. On muuseas huvitav märkida, et Venemaa juhtivaid intellektuaale Aleksandr Dugin, kes on demokraatia vastu ja fašismi poolt, on praegusaja innukaim Carl Schmitti propageerija, ja ta on ka tõlkinud Carl Scmitti teoseid vene keelde.
Kui laiemat pilti vaadata, siis on meil tänapäeval tegemist ideoloogilise seguga, mida pelgasin juba 1994. aastal – Venemaa "milosevisatsiooniga". Lootsin siis, et seda tegelikkuses ei toimu. Mäletan Slobodan Miloševići 20 aasta tagusest ajast, mäletan kohutavat stseeni, kus õigeusu preestrid õnnistasid tanke ja kalašnikovi automaate pühitsetud veega, saates need bosnialasi tapma. Vaadates videosid Krimmi hõivamisest, nägin nüüd, kuidas õigeusu preestrid õnnistasid Vene tanke. Jällegi, see on veider segu ideedest, mis ulatuvad tsaar Nikolai I aegadesse. Tema ettekujutus Venemaast oli kolmeosaline – autokraatia, õigeusk ja deržaava, mis tähendab suurriiklust. Just hiljuti kingiti Vene õigeusu kiriku patriarhile Kirillile isiklik hävituslennuk SU-35, nii et demokraatlikust vaatenurgast – kiriku, riigi ja sõjaväe lahususe seisukohast – kipuvad kategooriad siin pisut segi minema.
Selline autoritaarsuse, õigeusu, illiberalismi, natsionalismi ja etnilise vihkamise kombinatsioon oli juba seitsme miljoni elanikuga Serbias piisavalt jube. Nüüd näeme selle esiletõusu Venemaal – 140 miljoni elanikuga tuumarelvariigis.
Kahjuks ei köida selle pahaendelise ideoloogilise segu erinevad versioonid paljusid mitte üksnes Venemaal, vaid ka Lääne-Euroopas, mida oleme harjunud pidama liberaalse demokraatia kantsiks ning kus vihaideoloogia deemonid peaksid olema vägagi tuttavad. Möödunud kevadel valisid eurooplased Euroopa Parlamenti ning mitu neofašistlikku natsionalistlikku parteid mitte ainult ei ületanud valimiskünnist, nii et nad on nüüd parlamendis esindatud, vaid nad olid mõnes riigis koguni kõige populaarsemate parteide hulgas. Näteks Prantsusmaa Rahvusrinne – lugesin just, et kui Prantsusmaal toimuksid täna presidendivalimised, siis Marie Le Pen võidaks need. Samasugused parteid saavutasid ka mitmes teises riigis väga hea tulemuse. Mainin seda põhjusel, et ehkki Vene propaganda tembeldab ukrainlasi natsideks, ei saanud Ukraina presidendivalimistel – need toimusid Euroopa Parlamendi valmistega samal päeval – kumbki kahest osalenud neofašistlikust kandidaadist isegi ühte protsenti häältest.
Sama nähtust esineb kahjuks ka nendes Euroopa osades, mis koos meiega vabanesid kommunismist 1989. aastal ja peaksid seega oskama hinnata vabaduse ja demokraatia väärtust – tookord valisid nad ka ise selle tee. Näeme seda isegi üldiselt väga liberaalses ja sallivas Põhja-Euroopas – vähem kui kaks nädalat tagasi toimunud Rootsi parlamendivalimistel kasvatas ultraparempoolne rassistlik erakond Rootsi Demokraadid oma toetust enam kui kaks korda, 5,7%-lt 12,9%-ni. Parlamentaarsetes demokraatiates tähendab see, et selline partei saab valitsust nii moodustada kui ka lõhkuda.
Just Euroopa ultraparempoolsed parteid nagu Prantsusmaa Rahvusrinne, Briti Rahvuspartei, Kreeka Kuldne Koidik ja Ungari Jobbik toetavad praegu Kremli aktsioone. Just nende parteide esindajad käisid vaatlemas Krimmis toimunud ebaseaduslikku niinimetatud referendumit ja just need parteid korraldavad koos juba mainitud Aleksandr Dugini ja Kremli teiste ultranatsionalistlike liidritega „rahvusvahelisi konverentse", et jagada üksteisega oma imperialistlikke ja rassistlikke geopoliitilisi fantaasiaid. Ning Buzzfeedi uudise kohaselt valmistub Richard Spencer – Rahvusliku Poliitika Instituudi, USA valge natsionalistliku "uurimisinstituudi" president – siin USAs välja andma raamatut Dugini ja Heideggeri filosoofiast.
Daamid ja härrad.
Miks siis on liberaalse demokraatia ideaalid isegi Euroopa südames põlu alla sattunud ning agressiivsed, ägedalt antiliberaalsed doktriinid Venemaal, aga üha enam ka läänes tugevat toetust kogunud? Miks tundub meile tänapäeval kõik veel ebaturvalisem kui külma sõja ajal, mil vähemalt mõningaid rahvusvahelise käitumise reegleid järgiti ning mil meil oli vähemalt mõningane moraalne selgusetunne?
Olen korduvalt väitnud, et osaline vastus peitub teises essees, millest sai samuti hiljem menuraamat. Jutt käib Samuel Huntingtoni "Tsivilisatsioonide kokkupõrkest", mis ilmus neli aastat pärast Fukuyama esseed. Huntingtoni arvates pidid tulevased, ideoloogiajärgse ajastu konfliktid puhkema kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel. Tema arusaama paistis kahjuks kinnitavat 11. septembri terrorirünnak.
Ka Huntingtoni ideed pälvisid teravat kriitikat, ent üsna pea astuti meile vastu meie enda territooriumil – New Yorgis, Washingtonis, Madridis, Londonis ja Bombays. Kõik need rünnakud esitasid väljakutse liberaalsele maailmakorrale, rünnates muu hulgas demokraatlikke valimisi, meeste ja naiste võrdsust, kiriku ja riigi lahutatust, seaduste ülimust inimeste või jumala ees.
Need ründajad, kes väidavad, et mõnede kultuuridega demokraatia ei sobi, on suurimad huntingtoonlased. Sama võib öelda ka nende kohta, kes püüavad praegu Lähis-Idas teokraatiat rajada, ning ka autokraatide kohta, kes määratlevad end üha selgemini "dekadentlike" demokraatlike väärtuste vastastena. Näib, et nad kasutavad Huntingtoni ideid mitte kirjeldava mudelina, nagu Huntington neid ise püüdis esitleda, vaid pigem ettekirjutusena – tundub, et nad loevad tema teost nagu käsiraamatut, püüdes luua maailma, kus nende ühiskonnad lükkavad kõrvale demokraatia ja selle asemel asetavad esikohale oma "kultuuri" või "tsivilisatsiooni".
Mõnda aega tundus kõrvalt vaadates, et see on vastuhakk modernsusele. Lähis-Ida kohta võibki seda endiselt öelda. Ent kuni viimase ajani arvasime, et meie enda maailmajaos on natsismi purustamine ja kommunismi kokkuvarisemine kehtestanud lõplikult ja hegelliku vältimatusega liberaalse demokraatia ülimuse, just nagu Fukuyama ennustas. Lootsime, et demokraatia pääseb ka Venemaal võimule; mõned Euroopa poliitikud näivad seda endiselt lootvat.
Samuti olime hakanud uskuma, et rahvusvahelise õiguse teatud doktriinid on nii endastmõistetavad, et neid ei rikuta kunagi. Uskusime, et sellised ideed nagu territooriumite anneksioon välismaal elavaid kaasmaalasi õigustuseks tuues, mida, nagu juba mainitud, nägime 1938. aastal, said 8. mail 1945 koos natside lüüasaamisega lõplikult maha maetud.
Mõtlesime, et pärast 2008. aasta agressiooni Gruusias inimesed ärkavad ja märkavad, et asjalood on muutunud. Ent viimase seitsme kuu jooksul oleme näinud, et kõik tähtsamad reeglid ja kokkulepped, mis piiritlesid maailma pärast külma sõda – tegelikult tahaksin väita, et isegi juba pärast Teist maailmasõda – on kuulutatud praktikas mittekehtivateks. Näeme, et põhidoktriinid, mida me kõik usaldasime viimased 20 aastat, õigemini juba alates 1945. aastast, on praktikas kõrvale heidetud.
ÜRO põhikirjaga, mis võeti vastu 1945. aastal, keelustati agressioon ja sätestati, et liikmesriigid peavad hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest ja jõu kasutamisest ühegi riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu. See oli põhilisi ideid, mis käidi välja 1945. aastal, sest keegi ei tahtnud Teise maailmasõja kordumist.
Külma sõja ajal, aastal 1975, allkirjastati Helsingi lõppakt, milles riigid mõlemal pool Atlandit lubasid mitte kasutada piiride muutmiseks jõudu ega vaidlustada ühegi riigi poliitilist sõltumatust. See ei olnud ÜRO lepe ega hõlmanud kogu maailma, vaid üksnes kõiki transatlantilisi riike, kogu põhjapoolkera. Lepinguosalised lubasid pidada üksteise piire puutumatuks ning hoiduda üksteise territooriumi sõjalisest okupeerimisest. Lõppaktis oli selgelt öeldud, et ühtegi sellist territooriumi okupeerimist või omandamist ei peeta õiguspäraseks.
Kui läheme ajas külma sõja lõpuga kaasnenud eufooria aegadesse, leiame sealt 1990. aastal Pariisis vastu võetud OSCE uue Euroopa harta, milles kõik OSCE – tollased CSCE – riigid, sealhulgas äsja vabanenud Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari ning Venemaa õiguseellane NSVL, lubasid "täielikult tunnustada riikide vabadust valida oma julgeolekukorraldus". Juba 2008. aastal pärast Gruusia sõda kinnitasid tollane president Medvedev ja tollane peaminister Putin, et Gruusiasse sissetungi eesmärk oli takistada Gruusia ühinemist NATOga. Niisiis oli Pariisi harta juba tolleks ajaks oma tähenduse kaotanud.
Kui vaadata asja laiemast perspektiivist, siis võib näha, et kõik need enne ja pärast külma sõda ning külma sõja ajal sõlmitud lepingud sõlmiti Immanuel Kanti essees "Igavene rahu" (1795) kirjeldatud liberaalses vaimus. Nii Euroopa Liit kui ka NATO toetuvad intellektuaalselt sellele kahe sajandi tagusele esseele, kus Kant esitas idee, millest kujunes meie valitsev välispoliitiline mantra: vabariigid – tänapäeva mõistes siis demokraatlikud õigusriigid –, mis moodustavad föderatsiooni, ei pea üksteisega sõda. Tähendab, lepingu alusel ühisesse organisatsiooni kuuluvad demokraatlikud riigid ei sõdi üksteisega.
Seda tähendab tänapäeval NATO, ja EL. Euroopa Liit ja NATO tõendavad Kanti idee paikapidavust. Ent me eksisime, kui uskusime, et see laieneb ka liberaalsete demokraatiate föderatsioonist väljapoole jäävatele riikidele; et see põhimõte võib toimida ka riikides, mis ei ole vabariigid või õiguspõhised liberaalsed demokraatiad. See on üks meie põhiprobleeme: kuidas säilitada rahu riikidega, mis jäävad väljapoole demokraatlike riikide föderatsiooni?
Daamid ja härrad.
Me oleme praegu täiesti uues ja ettearvamatus julgeolekukeskkonnas. Ma ei nimetaks seda uueks külmaks sõjaks, sest isegi külma sõja ajal peeti põhilepetest kinni. Jah, külm sõda oli kohutav, kuid Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingutest peeti vähemalt kinni. Pärast Helsingi lõppakti allkirjastamist 1975. aastal Nõukogude Liit vähemalt tollastes CSCE liikmesriikides territooriumeid ei okupeerinud. Teatavasti tungis Nõukogude Liit küll Afganistani, kuid Afganistan ei kuulunud CSCEsse. Nüüd oleme tagasi aegades, mida kirjeldab paremini Thomas Hobbes. Tuleb välja, et elame nüüd, aastal 2014, hobbesilikus maailmas, kus lepingutele ei saa loota ja elu on kõigi sõda kõigi vastu.
Üks Bosnia sõja järgseid võite seisnes selles, et tolles sõjas üksteise vastu sõdinud riigid kirjutasid alla Pariisi CSCE hartale. Ent mida me teeme siis, kui mõned riigid otsustavad, et CSCE kokkulepped ei tähenda enam midagi ja neid võib rikkuda? Kui üks riik saab niimoodi karistamatult tegutseda, tahavad ka teised peagi sedasama teha – ja ma ei räägi siinkohal isegi mitte OSCE-välistest riikidest. Kui nad näevad, kui edukas on see poliitika, mida oleme jälginud seitsme viimase kuu jooksul, siis minu arvates see ainult suurendab maailmas ebastabiilsust. Niisiis tahan väita, et olukord on palju tõsisem, kui meile tundub.
Me räägime ainult Ukrainast, räägime lennust MH17, kuid põhiline on see, et kokkulepped, mis on seni suutnud maailmas turvalisust enam-vähem säilitada, on hüljatud ning me seisame silmitsi palju suurema probleemiga. See ei ole ainult meie piirkonna probleem. Ukrainas toimuv ei ole "Ida-Euroopa probleem", täpselt nagu 75 aastat tagasi, kui Stalin ja Hitler Euroopa omavahel ära jagasid, ei olnud totalitarism ainult Ida-Euroopa probleem.
Maailm peab seekord mõistma, et küsimus ei ole "kauges maas, millest keegi ei tea midagi", kui tsiteerida Neville Chamberlaini, kes nõustus Münchenis andma loa tükeldada Tšehhoslovakkia. Me ei saa enam aktsepteerida ja ei aktsepteeri vabade riikide jagamist mõjusfäärideks. Meie Eestis oleme NATO liitlastelt saadava toetuse üle väga õnnelikud. Oleme tänulikud president Obamale, kes külastas Tallinna kolm nädalat tagasi, vahetult enne NATO Walesi tippkohtumist, kinnitades, et NATO poolel mõjusfääre ei eksisteeri.
Daamid ja härrad.
Oleme praegu segaduses, sest liberaalsele demokraatlikule korrale on esitatud väljakutse, mida me Berliini müüri langedes ei osanud ette näha. Kuuleme viimasel ajal palju uuest külmast sõjast, kuid mulle tundub, et praegune segadus meenutab rohkem külma sõja eelset aega, vahetult Teisele maailmasõjale järgnenud aastaid, mil inimesed ei teadnud, mida teha. USA ja Nõukogude Liit olid võidelnud liitlastena natsismi vastu, kuid siis avastas USA, et nende varasem liitlane ei käitu enam nagu liitlane. USA ei teadnud, mida ette võtta, kui nägi valitsusi Tšehhoslovakkias, Poolas, Rumeenias ja Ungaris üksteise järel kukutatavat ning Kreeka kodusõda puhkemas.
Praegu oleme samas seisus. Näeme igasuguseid asju juhtumas, näeme inimesi kukalt kratsimas; inimestel on toimuvast erinev ettekujutus, kuid põhiline on see, et me ei suuda päris hästi mõista, mis maailmas toimub, miks asjad sellises suunas arenevad ja miks vanad kokkulepped enam ei kehti.
Tahame endiselt klammerduda vanade suurte koalitsioonide külge, kuid neid ei eksisteeri enam. Täpselt nii nagu aastatel 1942–1946, kui lääs oli Nõukogude Liiduga sõjalises liidus, nii tahame ka praegu aru saada, mis toimub; tahame, et kõigi unistused täituksid, tahame naasta status quo ante juurde. Me loodame, et Ukraina saab Krimmi tagasi, et Ida-Ukraina rahuneb maha, et me ei pea enam rohkem sanktsioone kehtestama, et me ei pea kaitsekulutusi suurendama. Me loodame, et võime teenida Venemaal raha oma tehingute ja finantsasutustega, et hästi tasuv kaubavahetus jätkub.
Ma ei suuda siinkohal vastu panna kiusatusele tsiteerida Leninit, kes lausus surematud sõnad: "Kapitalistid müüvad meile ise köie, millega me nad üles poome." Me teame, et asjad lähevad hapuks kätte, aga võib-olla saaksime ikka veel mõne tehingu sõlmida, ehitada veel mõne torujuhtme, müüa veel veidi sõjavarustust – enne kui peame lõplikult peatuma. Näeme mõtteviisi "Müüme veel ainult ühe laeva, pärast seda me neile rohkem ei müü, nõus?"
Ja võib-olla Euroopa parempoolsed populistid, jobbiklased, rahvusrindelased ja kõik need teised muutuvad mõistlikeks inimesteks ja taipavad, et demokraatia on hea asi.
Ja võib-olla suudame Venemaad veenda, et homofoobia, tsensuur ja repressioonid kodumaal, väikesed rohelised mehikesed, valed ja propaganda, sõjavangide mõnitamine ja kutsumata "humanitaarkonvoide" saatmine Ukrainasse ja Vene vägede "puhkusele" saatmine Ukrainasse – et kõik see on üks suur eksitus. Et me ärkame halvast unenäost üles ja taastame ajaloo lõpus status quo ante.
Ent me ei saa jääda lootma sellele, et halb uni lihtsalt ühel hetkel lõpeb. Peame ärkama, peame selle halva une katkestama. Peame leidma sellest uuest olukorrast üheskoos väljapääsu. Olukord on muutumas. Richard Lugar kirjutas 20 aastat tagasi NATO kohta, et too peab kas minema oma õuelt kaugemale või poe kinni panema. Ta väitis, et NATO on oma eesmärgi minetanud, et me peame saatma NATO kuhugi mujale. Nüüd on NATO oma õuel tagasi, jälle aktiivselt tegev.
Euroopa Liit ja USA on kehtestanud Venemaa peatamiseks sanktsioone. NATO kohalolu Ida-Euroopa liitlaste territooriumitel on tunduvalt kasvanud. Me ei tea siiski, kas sellest piisab meie piirkonna turvalisuse suurendamiseks.
Igal konfliktil on mõju, mis ulatub võitluse objektiks olevast geograafilisest piirkonnast kaugemale. Iga agressiooni puhul etendab olulist osa ka hirmutamistaktika. Vene agressioonile Ukrainas on järgnenud katsed hirmutada inimesi ja destabiliseerida olukorda mujal. Ka Balti riikides. Moldovat, Gruusiat ja Ukrainat on karistatud selle eest, et nad on pööranud näo Euroopa poole. Meie Eestis, Lätis ja Leedus pöördusime Euroopasse tagasi kohe, kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemine seda võimaldas ning seetõttu on meid raskem "karistada" – me oleme tagasi "klubis". Teised riigid, kes on olnud selles aeglasemad, peavad pidevalt tõrjuma tõsiseid katseid olukorda destabiliseerida.
Lisaks kõigele muule on käimas infosõda, kus kasutatakse igasuguseid relvi. Võtame näiteks mõiste Russkii mir ehk Vene maailm, mis tähendab sisuliselt seda, et Venemaa ei ole mitte territoorium, vaid Vene maailm. Teisisõnu, "kus elab mõni venelane, seal on Venemaa". Ilmselt ei anna see muretsemisainet mitte üksnes sellistes riikides nagu minu kodumaa, vaid ka Brighton Beachil. Oleme pidevalt tunnistajateks õhuruumi rikkumistele peale Balti riikide ka neutraalses Rootsis ja neutraalses Soomes – Vene sõjaväeõppustel treenitakse ulatuslikke rünnakuid ka nende riikide vastu. Niisiis, olukord on segane ja mul ei ole teile täna siin ühtegi head lahendust pakkuda.
Milan Kundera kirjutas 1984. aastal, et 1956. aastal ei võideldud Euroopa eest mitte Londonis, vaid Budapestis. Nüüd võideldakse Euroopa tähenduse, identiteedi ja tuleviku eest Ukrainas. Ohus on kogu see Ida-Euroopa, kes tahab elada liberaalse demokraatia tingimustes. Me peame midagi ette võtma. Me seisame õigel pool lõhet, mida luuakse praegu vastu meie tahtmist. Ent vähemalt me oleme liberaalsed demokraatiad ja saame aru, et uus pseudofilosoofiline lähenemine geopoliitikale, mis on praegu esile kerkimas Ukrainas ja mujal, võib meid kõiki tulevikus tõsiselt ohustada. Selle kena tõdemusega ma lõpetan. Tänan teid.
