- Reset +

President Ilvese vastused maakonnalehtede lugejate küsimustele

01.12.2012

Täisversioon president Toomas Hendrik Ilvese vastustest maakonnalehtede Sakala, Järva Teataja, Pärnu Postimees, Valgamaalane, Virumaa Teataja ja Põhjarannik lugejate küsimustele.

Toomas Hendrik Ilvese vastused lugejate küsimustele

Paari nädala eest kutsusid kuus maakonnalehete oma lugejaid esitama president Toomas Henrik Ilvesele küsimusi, mille vastuseid allpoolt lugeda saab.

Et paljud küsimused puudutasid erinevas sõnastuses sama teemat, on need ühte koondatud. Ruumi kokkuhoiuks on küsimusi ka lühendatud.

Eestis üha kasvab rahulolematus valitsuse ja erakondade käitumisega. Miks on sel taustal presidendi hääl jäänud tagasihoidlikuks ning selleteemalistes sõnavõttudes puuduvad harjumuspärane põhimõttekindlus ja kategoorilisus? («Põhjarannik», Aime Kuum Viljandimaalt)

Mul on vastuküsimus. Kes ütles 10. septembril: «... olen ma ka väga mures, kui poliitika ja raha seosed ei ole laitmatult selged ja läbipaistvad. Olen mures, kui valijad ja rahvas hakkavad kahtlustama, et parteid ja nende esindajad riigivõimu asutustes elavad mingite oma, vaid neile endile teada olevate ja kehtivate reeglite järele»? Ja vastates põletavale päevaküsimusele, kas üks minister peaks tagasi astuma: «See valik on ministri enda, tema valitsuskaaslaste ja tema erakonna teha. Ma loodan, et nad kõik annavad endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne. Ja usaldus, nagu ennist ütlesin, on Eesti kapital, mille mahalaristamist ei ole võimalik sallida.»

Kes ütles veel varem, 31. mail: «Viimase poolteise aasta jooksul on avalikuks tulnud häirivalt palju segaseid seiku erakondade rahastamise kohta. Teise riigi võimudelt on küsitud raha valimiskampaaniaks. On kaubeldud Eesti elamislubadega. Parteikassasse on annetatud teadmata päritoluga raha. Avalikkusel on õigus esitada küsimusi ja nõuda lisaks vastustele ka erakondade rahastamise paremat järelevalvet ja rahastamise korra muutmist»?

Ja kes ütles 18. jaanuaril: «...andkem endale aru, et erakondade varjatud rahastamine, fiktiivsete elamislubadega kaubitsemine, avaliku võimu müümine ja teise inimese kirjavahetuse vargus on nii rängad teod õigusriikluse, põhiseaduse ja inimeste põhiõiguste vastu, et tuleb otse öelda: see on poliitilise moraali kriis. Ja sellest saab meie erakondliku poliitika pankrot, kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukkamõistu. Nii erakondades kui kogu Eesti ühiskonnas»?

Minu ebatagasihoidlik vastus on: seda kõike rääkis — koputades nii parlamendi kui ka valitsuse mõttelisele uksele — Toomas Hendrik Ilves.

Miks inimesed Teie arvates üha rohkem tunnevad, et Eesti riik ei ole enam eesti rahva, vaid valitud poliitikute ja hangeldajate jaoks? Kas olete nõus, et poliitikutele tuleks kohustuslikus korras tutvustada eestlaste tegelikku elu? (Heldur Aas Kohtla-Järvelt)

Kinnitan kahtlejaile: Eesti riik on Eesti rahva oma. Kui keegi poliitikutest või erakondadest käitub nii, nagu Eesti riik oleks nende oma, siis on rahval võimalus, tegelikult lausa kohustus öelda valides kohalikku võimu või parlamenti, et riik on rahva oma. Ja vastupidi arvavad poliitikud või erakonnad saadetakse vähemalt varumängijate pingile, aga võibolla ka päriselt pensionile.

Nüüd küsimus, kas poliitikuid tuleks viia ekskursioonile Eestisse, et nad saaksid teada, kuidas siin päriselt elatakse? See on vist ebapopulaarne, kui arvan, et ka enamus poliitikuid peaks niigi teadma, milline on meie inimeste tegelik elu. Kõigil elavad ju sugulased või sõbrad või koolikaaslased erinevates kohtades üle Eesti, elavad erinevat elu. Ja meil on kombeks üksteisel külas käia. Nõnda pole saladus, et paljudel on raske ja keeruline toime tulla.

Mulle näib, et meie — mina nende hulgas — oleme teinud ühe vea. Kui räägime, et Eesti on riigina tubli, on saanud hakkama majanduskriisiga, olnud kärpimises teistele vastutustundlikkuse eeskujuks, siis on kõik see õige jutt. Eesti ongi riigina tubli ja edukas olnud. Kuid... Paljud inimesed ei tunneta seda edukust enda isiklikus elus ja hakkama saamises.

Teisalt olen nii presidendiaastail kui varemgi kohtunud Eestis kindlasti sadade vägagi ettevõtlike inimestega, kes ka pärast elu erinevaid keerde on ikka jalgadele jäänud ning positiivse ettevõtlikkusega toonud kasu oma piirkonnale või kogu Eestile.

Kus me tegime oma riigi arengutes vea, et ehitasime taas üles nomenklatuurseid hüvesid nautiva «eliidiga» ühiskonna, mis on peaaegu ENSV kloon, kui sõnavabadus välja arvata? (Aivo Paalandi Pärnumaalt)

Ärgu muutku mõne erakonna või poliitiku ebausaldusväärsus meid kahtlevaks oma riigi suhtes. Eesti Vabariik ei ole ENSV kloon, mida eristab vaid sõnavabadus. Nii teeksime oma riigile ja iseendalegi ülekohut. Mõtleme nüüd ka demokraatiale, turumajandusele, avatud piiridele, vabadele valimistele. Euroopa Liidule ja NATO-le, mille liige Eesti on.

Kas presidendivalimise süsteemi võiks muuta nii, et rahvas valib endale riigipea? Kas Teie arvates on üldse Eestile presidenti vaja? (Iive Väike-Maarjast, Kalju Laiv Türi vallast)

Presidendi otsevalimine on põhjendatud presidentaalses riigis, kus riigipeal on suur otsustusvõim ja ta saab teha kogu rahva elujärge mõjutavaid otsuseid. Parlamentaarses Eestis, kus valitsus allub parlamendile, mitte presidendile, oleks presidendi otsevalimine rahva suhtes ebaaus. Presidendikandidaatidel ei ole võimalik siin anda rahva jaoks olulisi lubadusi ja kui nad seda teeksid, siis nad petaksid rahvast.

Eestis on presidendil mitu olulist ülesannet: kontrollida, et seadused vastaksid põhiseadusele, Eesti esindamine välismaal, poliitiliste konfliktide erapooletu lahendamine kodus jpm. Ajalugu – ka viimaste nädalate oma – on näidanud, et taoline tasakaalustaja ja põhiseaduse valvur on olnud vajalik.

Mida plaanib president teha, et päästa Eesti praegusest sisepoliitilisest patiseisust? (Krista Rakverest)

On usaldus- ja suhtluskriis. On umbusk poliitikute ja erakondade vastu. On arvamist, et osa poliitikuid on valetanud või vähemalt hämanud. On üksjagu oskamatust kuulata ja oponentidega arvestada. Seepärast kutsusingi novembri lõpus kokku kohtumise, kus vabakonna ja parlamendierakondade esindajad, riigiõiguse eksperdid ja teadlased leppisid kokku: meie erakonnapoliitika, ka parteide rahastamine, peavad muutuma avatumaks, läbipaistvamaks.

Selleks algab ettepanekute kogumine, Eesti Koostöö Kogu on siin heaks vahendajaks avalikkuse, ekspertide ja riigikogu vahel. Kõigil on võimalus kaasa rääkida, kellegi häält ei lükata kõrvale. Kevadeks loodame sõeluda välja ettepanekud, mis peaksid tooma vajadusel ka seadusandlikud muudatused järgmistes valdkondades: erakondade rahastamise ausus ja kontrollitavus, sealhulgas rahavõimu mõju kahandamine poliitilises otsuseprotsessis; erakondadevahelise ja -sisese konkurentsi ausus ja elavus; valija hääle kaalukus valimistulemuse otsustamisel; kodanike aus kaasatus ja laialdasem osalemine poliitilises protsessis valimistevahelisel ajal; ühiskondliku ruumi (sund)politiseerimise ja -parteistamise pidurdamine.

Meie arutelu, nagu ükskõik millise vaidluse puhul üldse, kehtib aga kindlasti soovitus: kasutagem sellist eesti keelt, mida me keegi pärast häbenema ei peaks, jäägem oponentide suhtes viisakateks. See suurendab võimalust olla edukas.

Miks peaks riik rahastama parteisid, kui ta ei suuda rahastada sotsiaalvaldkonda, haridust ja meditsiini? Parteid võiksid elada oma liikmemaksudest peost suhu, nagu elab enamik Eesti rahvast. (Ellen Lume Pärnumaalt)

Kindlasti saavad parlamendierakonnad otsustada, et edaspidi rahastatakse parteide tegevust ainult liikmemaksudest. Ent kas see ei pane suuri ja väikseid erakondi väga ebavõrdsesse positsiooni? Kas see ei võta just nendelt, kes elavad peost suhu, nagu te sõnastasite, võimaluse Eesti poliitikas aktiivselt erakonna liikmelisuse kaudu kaasa lüüa?

Ent mõelgem korraks, kuidas riigi toetuseta võivad erakondade rahastajate erahuvid ja poliitika hakata risti-rästi põimuma ja suurendada poliitilise korruptsiooni ohtu. Kohendades üht vana ütlust, siis: rahvas, kes ei taha oma parlamenti ülal pidada, riskib sellega, et seda parlamenti peab varsti ülal mõni oligarh või suisa võõrriik. Seda me ju ei taha nagu ei taha ka ettevõtluse ja poliitika hägusat segunemist. See oleks otsene poliitiline korruptsioon.

Kes, millal ja kui palju erakonnale annetas, peab olema avalik selleks, et avalikkus saaks jälgida raha ja otsuste seoseid. Otsused tuleb teha Eesti kui terviku, mitte mõne konkreetse inimese või äri huvides. Just sel põhjusel peabki otsuste tegemine ja otsustajate rahastamine olema läbipaistev.

Teine küsimus on, milline on erakondade mõistlik rahavajadus ja kuidas on võimalik leida tasakaal tegelike vajaduste, võimaluste ning sündsuse ja õiglustunde vahel. Praeguse riikliku toetussumma suuruse üle on palju pahandatud ja ilmselt on see üks hiljuti algatatud avaliku arutelu teema.

Erakondade rahavajaduse vähendamiseks on võimalik kaaluda näiteks valimiskuludele ülempiiri seadmist. Osa riike lubab parteidele näiteks tasuta reklaami rahvusringhäälingus või annab õiguse kasutada tasuta koolide, raamatukogude ja teiste asutuste ruume valimiskoosolekuteks. Enamasti eraldatakse parteidele ka riigieelarvest raha, et vähendada nende vajadust kaubelda toetust ettevõtjatelt, et taas vähendada erahuvide võimalikku survet.

Kuid siin tuleb olla erinevate võimaluste kaalumisel ettevaatlik ning mitte lasta end emotsioonide tulvast kaasa viia, sest tulemus, mille me sel üliemotsionaalsel moel käitudes võiksime saavutada, võib olla ehmatav ja üldsegi mitte see, mida me tegelikkuses lootsime.

Millised muudatused oleksid Teie hinnangul vajalikud riigi halduskorralduses ja mida arvate regionaalministri esitatud haldusreformi ettepanekust? (Ahti Randvere Albust)

Tunnustan omavalitsusi, kel on ühinemisjulgust. See paneb aluse suurema piirkonna terviklikule ja professionaalsele arendamisele ning muudab liitunud omavalitsuse konkurentsivõimelisemaks teiste lähikonnas asuvate keskuste kõrval või isegi ees.

Ent oleme tulevikust rääkides liialt takerdunud omavalitsuste ühinemist või ühendamist väljendavasse sõnasse «haldusreform». Ühed näevad selles päästerõngast vaat et igale murele ja teised saatanat, mis kõik veel rohkem uppi keerab.

Minu ettepanek on rääkida riigipidamise reformist, mis leiaks vastuse küsimusele, millist riiki suudab Eesti ülal pidada näiteks 30 aasta pärast. See tähendab küll kokkuhoidlikku, ratsionaalset mõtlemist, aga mitte mingil juhul Eesti koondumist Tallinna ja veel paari linna. Vastupidi, riiki peab olema tunda ja näha ka Lihulas ja Tahevas, Piirissaarel ja Albus.

Kuidas peaks praeguste hindade juures hakkama saama pensionär, miinimumpalga teenija, kaheksaliikmeline pere, kelle kuusissetulek on 700 eurot, või sügava liitpuudega tütart hooldav ema, kel on elamiseks vaid 25 eurot kuus? Millal on loota, et olukord paraneb? (Leili Danilišina Valgast, Sirje Nõmm Pärnumaalt, Kristi Kiviõlist, Malle Pajustist)

Mul ei ole head vastust, kuigi peaaegu pool Eesti riigieelarve kuludest läheb praegu sotsiaal- ja haridusvaldkonnale. Ometi on paljude inimeste vilets majanduslik olukord suur mure meile kõigile. Kindlasti julgustan ma teid pöörduma kohaliku omavalitsuse poole, kus sotsiaaltöötajatel on kindlasti teada, kuidas teid veel aidata saaks. Võib olla ju ka nii, et abivajajat ei ole seni kõikidest abi saamise võimalustest teavitatud.

Ja ma meenutan, et väga hästi on tööle hakanud Toidupank, kes juba praegu on tuhandetele peredele suutnud leevendust pakkuda.

Elasin üle 40 aasta Venemaal. Tänavu juunis kolisin tagasi Eestisse koos lapselapsega, kes asus siin arvutikolledžis õppima. Tagasipöördumise puhul makstav toetus on väike, üliõpilastele ei ole ette nähtud õppemaksu või elamispinna soodustust ning mulle ei anta pensionitunnistust, et saaksin osta odavama hinnaga bussi- või rongipiletit. Ei ole ette nähtud ka tervisekindlustust. Miks võtab Eesti riik tagasipöördunud vastu nii külmalt? (Helle Timofejeva Viljandist)

Esiteks suur tänu, et tulite tagasi Eestisse, oma koju. Toetuste osas aga soovitan teil probleemide lahendamiseks või vähemalt kergendamiseks pidada nõu sotsiaalkindlustusametiga.

Nüüd teie lapselapsest, kes tegi kindlasti aruka valiku, et läks just infotehnoloogiat õppima. Kõik järgmisel aastal normkoormusel eestikeelsele õppekavale teadmisi omandama asuvad noored saavad õppida ilma õppemaksu maksmata. Samuti jõuab kohe Riigikogus teisele lugemisele seadus, millega suurendatakse õppetoetusi enam kui kaks korda.

Miks peaks keegi valima oma elukohaks mõne väikese maakonna eemal Tallinnast ja Tartust, nähes, kuidas elu muutub seal järjest raskemaks? Näiteks Järvamaal räägitakse Paide haigla sünnitusosakonna kadumisest ja teenuste vähendamisest, mureks on päästjate puudus, uuest aastast kaotatakse koolidest miinimumkoosseisud, mis tähendab, et õppetöö ja toetava personali jaoks pole omavalitsusel raha. (Raido Kukk Türi vallast)

Elukeskkond on parem, oleks minu esimene julgustus maapiirkonda kolimisest mõtlejaile. Samas mõistan hästi, milliseid probleeme see võib tekitada, eriti lastega peredele, kus vanemad hoolivad ka poegade-tütarde haridusteest. Olen korduvalt rääkinud, et Eesti ei tohi seista näoga vaid pealinna, vaid kõigi oma kodanike poole ja et riik ei saa maakondadest välja tõmbuda, ära kaduda. See puudutab riigiasutuste — sealhulgas politseinike, päästjate, maksuameti jne. — paiknemist ning miks mitte ka riigi(energia)firmade mõistvat meelt ettevõtjate vastu, kes tahavad suurematest keskustest eemal tegutseda ja sealsetele inimestele töökohti luua.

Ei tohi aga unustada, et piirkonna käekäik sõltub päris palju kohalike elanike endi aktiivsusest, hoolivusest ja koostöövõimest. Mõne nädala eest käisin külas Purtse vabatahtlikel päästjatel, kes möödunud aastal sõitsid 91 väljakutsele ning kes on oluline partner Kiviõli elukutselistele päästjatele. Purtses selgus, et vabatahtlike päästjate üks suurem probleem on amortiseeruva tehnika kõrval tööandjate suhtumine: kui näiteks kaitseliitlane saab seadusega aastas viis tasustatud päeva õppustel osalemiseks, siis vabatahtlike päästjate puhul sõltub kõik tööandja mõistmisest või mittemõistmisest.

Kas ja miks on Ida-Virumaa teie arvates Eesti kontekstis eriline? (Merit Lilleleht Jõhvist)

Kas Ida-Virumaa ikka tahab olla eriline? Kui see on positiivne erinemine selles osas, mida olen märganud viimastel külaskäikudel Ida-Viru ettevõtetesse ja omavalitsustesse, et virisetakse vähe ja tehakse ära palju, siis seda ettevõtlikust tulekski rõhutada. Eriline on Ida-Virumaa ka kindlasti Euroopa kontekstis olles ida poolt tulijale väravaks Euroopa Liitu. Mina soovin, et Ida-Viru maakond oleks täiesti tavaline Eesti maakond oma rõõmude ja muredega ning kindlasti oma väga tugeva identiteediga ja kodukoha uhkusega.

Olen korduvalt kohtunud Ida-Virumaa ettevõtjatega ja meelde on jäänud üks paljude stereotüüpe purustav lause: Narvast või Kohtla-Järvelt ei ole Tallinnasse pikk tee, kuid Tallinnast Ida-Virusse näib see paljudele väga pikk olevat. Mida rohkem me kõik mõistame selle tee lühidust, seda paremini läheb Ida-Virumaal.

Millal võiks aset leida Eesti presidendi kohtumine oma Venemaa kolleegiga ning kas arvestades Venemaa inimõiguste olukorda, peate endale üldse sobivaks Vladimir Putiniga kohtuda? («Põhjarannik»)

Presidentide kohtumisega on samamoodi nagu tavakodanike kokkulepitud kohtumisega. Need juhtuvad ikka siis, kui mõlemad seda soovivad.

Mõisaküla kesktänav kannab endiselt kommunist Jaan Sihveri nime. Kas toetate minu ettepanekut, et tuleva aasta 1. maiks, mil Mõisaküla tähistab linnale nime andmise 75. aastapäeva, on sõjaeelne nimi Kesktänav ennistatud? (Andor-Olari Ilison, hingelt mõisakülalane)

Me peame meeles pidama neid, kes on Eesti riigi loonud ja Eesti riigi eest seisnud. Usun, et just nii võiksid mõelda ka kohalikud omavalitsused, kui neil tuleb otsustada, millised tänavanimed on 2012. aastal Eesti Vabariigis kohased ja millised kohatud.

Hümnis laulame: «Su üle Jumal valvaku!» Milline on teie suhe religiooni? (Aita Must, Pärnumaa)

Vabandust, aga see on tõesti väga isiklik. Nii nagu oma kodukiriku koguduseliikmel olema peakski.

Loe ka maakonnalehtede intervjuud presidendiga siit.