-
Reset
+
29.09.2011
Kallis keelerahvas, mu daamid ja härrad, head sõbrad.
Iga strateegia on olemuslikult kava mingite eesmärkide saavutamiseks. Sama kehtib ka eesti keele arendamise strateegia kohta, millest ühe lõppu ja teise algust oleme siia tunnistama ja arutama kutsutud.
Nende keelestrateegiate ajasihiks on seatud seitse aastat. Seitse aastat võib näida, eriti nooremale inimesele, meeletult pika ajana. Eesti on seitse aastat kuulunud NATOsse ja Euroopa Liitu. See on muutunud igapäevaelu pärisosaks, igavikuks; meil on juba päris raske mäletada oma elu enne NATOt ja Euroopa Liitu.
Ma ei vaidlusta mingilgi määral vajadust seada sihte viie, seitsme või kümne aasta peale, kuid ehk oleks siiski õige ka küsida – millisena me näeme eesti keele staatust ja tulevikku 20 ja 50 aasta pärast? Seda enam, et rahvuse ja kultuuri ning selle aluseks oleva keele säilitamise oleme kirjutanud eesmärgi ja eelkõige kohustusena oma põhiseaduse avalõiku.
Iga tõsiselt võetav metsamees peabki plaani kuuekümne kuni saja aasta skaalal, sest parimal juhul saavad täna istutatud kuusest või tammest palgi alles lapselapsed. Keel on vaid kujundina puu, kuid keele arenguplaanid võiksid samuti lähtuda pikemast perspektiivist.
Kes kord metsa istutanud, see mõtleb paratamatult ka sellele, mis keeles ta lapselapselaps selle puu all ja sellest puust mõtleb, kirjutab, kuidas seda üldse nimetab?
Head sõbrad.
Nagu öeldud – põhiseadus on seadnud meile eesmärgi ja kohustuse. Ent praktiline inimene vajab pidevalt vahekokkuvõtteid ja -hinnanguid, ka ausaid tunnistusi, et mis on täna ja homme võimalik või võimatu, kas see on kulukas, kerge või raske; kuidas sel viisil sõnastatud eesmärki muutuvas maailmas üldse saavutada, mida selleks teha tuleb?
Nagu teame, pole eesti keelel kui Euroopa Liidu ametlikul keelel kunagi varem olnud praegusega võrreldavat kõrget ametlikku staatust. Uhkuse ja põhjusega saame eesti keelt pidada kultuurkeeleks.
Teisalt on ja jääb eesti keel üsnagi väikeseks keeleks, mida seitsmest miljardist maailma inimasukast räägib emakeelena umbes üks miljon ehk 0,015%.
Seda pole ülemäära palju, mis hoiab päevakorras ka teooriaid rahva, keele ja kultuuri kadumise kohta. Teada on seegi, et eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste hulk vähemasti järgmise põlvkonna vältel kahaneb. Kuidagi ei muutu ka see tõsiasi, et eesti keelega on võimalik hakkama saada vaid Eestis.
Seepärast tulebki meil keele kaitsmise, säilitamise ja arendamisega sihikindlalt ja riiklikult tegeleda. Selle poolest erineme paljudest teistest keeltest ja riikidest.
Meil on veel erinevusi. Septembri algul avalikustatud inimarengu aruandest selgub, et Eestis elavad teistest rahvustest ja teise emakeelega inimesed peavad siinses keskkonnas edu saavutamise eelduseks riigikeele ehk eesti keele oskust.
Võrdlevad andmed Läti ja Leedu kohta ütlesid, et seal peetakse edu pandiks vastavalt lätlaseks või leedulaseks olemist.
On oluline vahe, kas edu toob keel, mida on võimalik õppida, või päritolu ja rahvus, mida muuta on raske, et mitte öelda võimatu. See on tunnustus keelele. See on tunnustus riigile. Tõestus selle kohta, et oleme siin mõnes asjas, sealhulgas keelepoliitikas õigesti toiminud. Tõestus selle kohta, et Eesti pole etnoriik.
Mu daamid ja härrad.
Keelevahetuses ja keelesalgamises karjääri või parema elatustaseme nimel pole eestlasele midagi uut. Väljast lähtuv võimusund mõnd teist keelt kasutada on küll kadunud, ent avatud maailm pakub muukeelseid eduvõimalusi nii ehitustöölisele kui teadlasele.
Kes tahab olla väga hästi kursis kõige sellega, mis juhtub muu maailma majanduses, poliitikas või kultuuris, on paraku sunnitud appi võtma inglise, saksa või prantsuse keele. Taunime seda või kiidame, nii see lihtsalt on.
Me tunneme põhjusega uhkust, et maailma ja Euroopa taustsüsteemis annab Eesti koolisüsteem ja hilisem elukogemus eestlasele päris heal tasemel mitme võõrkeele oskuse. Sama mündi teiselt küljelt vaatab vastu võimalus, et eestlane end mõnele laitmatult omandatud võõrkeelele alaliselt ümber lülitab.
Ma ei jutlusta siin Eestile hukatuslikku isolatsiooni, vaid viitan taas tõsiasjale. Muu hulgas sellelegi, et võõrkeeleoskus on paratamatu nii erialase edu saavutamiseks kui üha enam ka maailma adumiseks. Eestikeelse infovälja loomine ja hoidmine kõikjale on keeruline ja kulukas. Mis aga kaugeltki ei tähenda, et peaksime liiga kergesti alla andma.
Nende eesti keele tuleviku ohustsenaariumide vastu saame nii strateegia kui taktikaga. Kõlagu see pealegi halvasti ja turumajanduslikult, ent eesti keel peab säilitama oma konkurentsivõime.
Head kuulajad.
Eesti keel peab arenema ja uuenema, selles peab saama luuletada, ajalehte ja teadust teha. Me vajame eestikeelseid mõisteid ümbritseva tunnetamiseks ning kujuneva tegelikkuse arutamiseks. Vaid siis, kui meil on uute nähtuste kirjeldamiseks täpsed sõnad, saame kaasa lüüa sisulises arutelus.
Loomulikult on see võimalik üksnes juhul, kui Eestis on seesuguse informeeritud arutelu pidamiseks vajalik tahe ja informatsioon. Kui meil infot, tahet, aga ka neid oskussõnu ja mõisteid ei ole, siis jääb arutelu pidamata.
Või vahetatakse mõtteid mõnes teises keeles ja koos sellega suureneb tõenäosus, et selles teises keeles hakatakse rääkima ja kirjutama ka muudest asjadest.
See oli ka üks eesmärk, miks kutsusin eelmisel sügisel koos Eesti Keele Instituudiga avalikkust üles osalema Sõnause nime saanud keeletalgutel. Ma pole kindlasti ise kõige objektiivsem hindaja, kuid sõnavõistluse vastukaja ületas kõige julgemadki ootused.
Me võime jäädagi vaidlema, kas pakutud sõnad said õiged, head või halvad; kas keelt tuleb uuendada ja normeerida Aaviku ande või Veski viisi järgi või lasta asjadel sootuks omasoodu minna ning tunnustada keelt loomulikul teel ja kõrvalise sekkumiseta areneva organismina.
Aga see sai sõnavõistluse käigus küll üle kinnitatud, et eesti keele rääkijaid ja selles keeles mõtlejaid ühendab hool ja mure keele tuleviku pärast. Just see hool ja pühendumus loovadki tegelikult eelduse meie keele ja kultuuri igaveseks kaitseks.
Ma olen lubanud, eelkõige iseendale, et ma presidendina avalikult Eesti meedia tegemisi ei arvusta. Sellest saadakse lihtsalt valesti aru. Ent täna teen keeleinimeste ees erandi.
Meie meedia hoiab tegelikku keelekasutust nii helis, paberil kui arvutiekraanil pidevalt me kõrvus ja silme ees.
Ma ei taha lahmida ja üldistada, ent väidan siiski – Eesti suurima lugejas- ja kuulajaskonnaga meediakanalite eesti keel reedab ühtaegu nii teadmatust ja hoolimatust eesti keele võimaluste suhtes, kui ka auditooriumi vastuvõtuvõime selget alahindamist.
Leian, et aja jooksul nõrgestavad toortõlgitud võõrsõnad või otse mõnest teisest keelest üle võetud võõrad sõnad meie keele struktuuri ning koos sellega meie kultuuri alust. See teeb eesti keelt vaesemaks ja kahandab kultuurkeele võimalusi.
Vaesuv eesti keel kõigutab me kultuurivundamenti tugevamini, kui võõrkeelne firmasilt majaseinal või riigikeelt mitte valdav teenindaja toidukaupluses.
Mu daamid ja härrad.
Keel, nagu teame, pole vaid grammatika ja sõnavara. Eesti riigi, meie rahva ja keele tuleviku üle saab arutleda juhul, kui meil oleks käepärast erinevaid ja julgeid arengustsenaariume ning pikaajalisi strateegilisi visioone.
Neil päevil tähistasime Ilmamaa kirjastuse Eesti Mõtteloo sarja jõudmist sajanda teoseni. Sada köidet enamjaolt vanu, eelmisel sajandil avaldatud ja kirjutatud tekste. See on meie vaimupärandi uurimise, säilitamise ja tutvustamise vägitükk.
Ent seejuures küsigem – kus on meie praeguste mõtete lood, kogumikud ja visioonid Eesti riigi, rahva ja keele tuleviku küsimustes? Kus on tänased tekstid ja kogud, mille lugemine ja teadmine annaks me rahvale poolsajandiks jõudu selleks usutavasti täiesti ebatõenäoliseks juhuks, kui me riiklik iseolemine peaks jälle ohtu sattuma või koguni kaduma?
Kui neid tekste oleks ja kui me nende üle arutleksime, siis viiks see meid lähemale ka lahenduseni, kuidas tagada eesti keele elujõud ja täita oma põhiseadust. Selleks tahangi teile, meile kõigile, edu ja jõudu soovida. Ma tänan.
