-
Reset
+
27.04.2011
Austatav rektor, hea ülikooli pere,
kallid tähetorni sõbrad ja külalised!
Vanarahva ütluse järgi näevad pühad inimesed ka päeval tähti. Et aga pühadust jagub surelikele väga harva, ja paljudel võivad tähed seetõttu üldse nägemata jääda, on leidlik mõistus loonud tähtede vaatamiseks aina keerulisemaid abivahendeid.
Ühe sellise inimvaimu monumendi 200ndat sünnipäeva me täna siin Tartus tähistamegi.
Tähtede poole hakkas inimest tõmbama ammu enne lendavate masinate leiutamist. Ilmselt on püüd tõusta kättesaamatutesse kõrgustesse graveeritud inimese geenikaardile.
Ikka on inimene tähti kodustada püüdnud, küll neile nimesid andes või neid tähtkujudeks rühmitades.
Seesuguse tähtede inimlikustamise kõrval pole kuhugi ega kunagi kadunud tähtede koht jumalikul aujärjel.
Me küsime tähtedelt eluks juhatust ja nõuame soovide täitmist. Neile on edastatud oma käske ja ennustusi.
Tähistaevas toidab ühtaegu nii südant kui mõistust. Sealt, otsekui peeglist, vaatavad vastu me endi hing ja vaim. Tähistaevast vaatab meile vastu Jumala nägu, mida silmadega õrnalt puudutame.
On raske leida midagi poeetilisemat ja inspireerivamat kui taevalaotus. Sealt on läbi aegade otsinud oma tähte kirjanikud, muusikud ja kunstnikud.
Kuid palju rohkem annab ilmaruum vastuseid teadlastele, kes tahavad mõista kosmost, selle ülesehitust ja seaduspärasusi.
Poeesia otsib teed me hinge sügavusse. Teadus pürib lihtsurelikule tajumatult suurtesse kaugustesse. Üks otsib leevendust hingevalule, teine teadmistehimule.
Kui Eesti luuletundjaid uskuda, siis on me endi klassikute pilk päris harva taevalaotust puurinud. Ehk ütles tõe välja Juhan Liiv, kes 1900. aastal kirjutas me maa kohta:
kuussada aastat läinud ta, ei ühtki tähte näha saa.
Kes peab häbelikult silmi maha lööma ja ellujäämisega tegelema, ei see tähti näe. Olgu öö või päev.
Aga kui eesti poeet juba taevasse vaadata julges, siis ei näinud ta seal midagi head. Nii Marie Underile kui Bernard Kangrole rääkis tähistaevas kõledast talveööst, Eesti traagikast ja kaaskondsete kannatustest.
Aga ehk peitub me luuletajate kidakeelsuse põhjus selles, et Tartu tähistaevas ongi viimastel sajanditel pigem ülemaailmset teadust kui kohalikke poeete teeninud. Seda enam, et luulet uuriva klassikalise filoloogiateaduseta poleks meil ehk sootuks põhjust täna seda juubeliaktust pidada.
Seda juhul, kui rektor Georg Friedrich Parroti õnnelik käsi ei oleks valinud Tartu Ülikooli observatooriumi arendajaks geodeesia- ja astronoomiateaduse üht kirkaimat tähte, just filoloogina Tartus oma õpinguid alustanud Friedrich Struvet.
Eestlased, nagu Juhan Liiv tabavalt märkis, käisid Struve tegutsemise ajal enamasti silmad maas. Tähtede poole taevasse tõusis me pilk hiljem.
Kurvalt küüditatuile mõeldes ning siis, kui seal ülal käis võidujooks kosmose vallutamise pärast. Ei kumbki tõotanud meile midagi head.
Aga hea ei jäänud tulemata. Hea tuli Eestisse, tuli Tartusse ja tuli Tartu tähetorni. Tuli taeva asemel maa peale sellisel hulgal ja kujul, et rõõmustab nii teadlast kui poeeti.
Ja ehk kätkebki see Tähetorni lugu endas üht väikese kultuuri paratamatust: seista maailmakaardil pigem teaduses kui luules. Ühele väikesele riigile, linnale ja ülikoolile märgib see võitu igal juhul.
Head Tähetorni sünnipäeva, head taeva vaatlemist ja tähtedele soovide esitamist kõigile.
