-
Reset
+
17.02.2011
Head õpetajad ja koolijuhid, hariduse ja kohaliku elu korraldajad.
Kui üritame mõtteliselt pingeritta seada Eesti ühiskonnale tähtsaid väärtusi ja teemasid, siis kuuluvad selle hüpoteetilise nimekirja tippu Eesti omariikluse püsimine, eesti keele turvaline keskkond ja haridus.
Haridus kõige laiemas mõttes on see müür, millel Eesti ühiskond seisab ja mille toel eesti keel kestab. Viimased poolteist sajandit on Eesti ema ja isa pingutanud, et laps saaks võimalikult hea hariduse. Parema hariduse, kui eelmisele põlvkonnale osaks sai.
Just see ambitsioon tegigi võimalikuks Eesti riigi sünni 93 aastat tagasi. Omakeelne haridus ja teadus hoidsid Eestit elus võõra võimu rasketel aastatel.
Me peame endalt küsima: kas haridus on tänases Eestis piisavalt väärtustatud?
Kui vaatame õpetajate palganumbreid ja õpetajakutse ühiskondlikku staatust, siis võime selles kahelda.
Kui hindame kooliga seotud ühiskondlikke ootusi, siis pole sedasorti kahtlusteks alust.
Rahvana esitame oma koolile jätkuvalt ülisuuri nõudmisi. Kohati jääb mulje, et õpetaja ja Eesti haridussüsteem peavad noore inimese tulevikku ja käekäiku panustama rohkemgi kui kodu ja vanemad.
Samal ajal pole me kodanike ja maksumaksjatena olnud valmis lahendama võrrandi teist poolt.
Me pole piisava järjekindlusega nõudnud otsustajatelt ratsionaalseid rahastamise otsuseid, millel saab olla vaid üks eesmärk – parim haridus meie lastele.
Me ei suutnud pikka aega säästa Eesti kooli poliitilisest määramatusest, mis väljendus järjepidevuse nappuses valitsuste tegevuses.
Õpilane, olgu koolis või lasteaias, ei tohi kannatada seetõttu, et riigi ja kohaliku võimu esindajad omavahel läbi ei saa.
Inimese harimine ja õpetamine on päris konservatiivne valdkond.
Valearvestused ja tegematajätmised annavad endast märku alles siis, kui neid parandada on võimatu.
Seda näeme oma ülikoolides, kus meie kõige targemad gümnaasiumilõpetajad eelistavad oma haridusteed jätkata välismaal.
Seda näeme paljudes maagümnaasiumides, kus erinevatel põhjustel pole võimalik tagada samaväärset taset kui suuremates linnades.
Seda näeme näiteks venekeelsetes koolides, kus 20-le iseseisvuse aastale vaatamata napib ikka õpetajaid, kes suudaksid riigikeeles erialatunde anda.
Me tunneme põhjusega uhkust, et PISA rahvusvahelistes võrdlus-uuringutes näitavad Eesti lapsed häid tulemusi.
Me oleme uhked oma õpetajate üle, kellele laste harimine ja kasvatamine on enam kui töö. Kellele see on eelkõige missioon ja kutsumus.
Meie, ülejäänud, kellel on Eesti haridusasutustele ja õpetajatele ülisuured nõudmised, võiksime nüüd aidata kaasa, et Eesti kooli tulevik oleks selge ja helge.
Et kord selgeks vaieldud ja vastu võetud otsused, strateegiad ja arengukavad kehtiksid.
Et me ise teadvustaksime ja teaksime, mida me tahame. Ja pingutaksime, et see tahtmine sünniks.
Eesti kooli käekäigust sõltub, kuidas elab homne Eesti.
Soovin teile sisukat ja töist arutelu.
