-
Reset
+
03.04.2009
Austatav kolonel Ermus,
lugupeetavad ohvitserid ja kadetid,
head külalised ja sõbrad.
Täna, 90 aastat tagasi, allkirjastas tollane sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner päevakäsu number 125.
Selle käskkirjaga pandi alus noore riigi süsteemsele ohvitseride koolitusele. Sellega loodi Eesti Vabariigi Sõjakool.
Olen veendunud, et haritud ja energiline ohvitserkond on iga armee võitlusvalmiduse alus. Just väikeriigi sõjaväes on sõjaväelaste haritus ja ettevalmistus määrava tähtsusega. Tuleb meil ju paratamatult piiratud kvantiteet kompenseerida sõjakunsti kvaliteediga.
Väikeriik ja selle kaitsevägi saavad edukad olla vaid juhul, kui nad põhinevad demokraatlikel väärtustel. Aprillis 1919 sõjakooli avamisel ütles kindral Laidoner, et meie kaitsevägi peab olema demokraatliku riigi rahvavägi, mille kindlus tugineb vastastikusele sõbralikkusele ja üksteisemõistmisele.
Kindrali selle seisukohaga saab vaid nõustuda.
Enne meie omariikluse kaotust ja Teist maailmasõda lõpetas sõjakooli kokku veidi alla tuhande kaadriohvitseri. Järgnevad aastad käisid nendega halastamatult ümber. Iga kolmas neist hukkus.
Suurem osa neist tapeti stalinliku Nõukogude Liidu või natsliku Saksamaa okupatsioonivõimude poolt. Osad surid vangilaagrites. Ja hoopis väiksem osa jättis elu sõjamehe kombel, lahinguväljal.
Mälestagem tänasel pidupäeval ka neid ohvitsere.
Head kuulajad.
Täna on paslik ka rääkida sellest, kuidas me saame õpetada ja kasvatada haritud ohvitsere.
Nagu teate, kiitis valitsus hiljuti heaks sõjalise riigikaitse arengukava. Selle järgi vajame igal aastal juurde umbes 100 uut ohvitseri. Praegu suudaks sõjakool ette valmistada sellest umbes poole.
Paraku aga koosnevad sõjakooli viimaste aastate lennud vaid napist veerandsajast kadetist.
Siin on tõsised käärid. Me peame mõtlema, kuidas olukorda parandada.
Saja sõjakooli lõpetajani jõudmine igal aastal on keeruline ja pikk protsess. Vahepeal tuleb puudujääki kompenseerida heas koostöös tsiviilõppeasutustega.
Riik võiks toetada eriala omandavat inimest rahaliselt ja vastutasuks sõlmib sõjalised teadmised omandanud tudeng hiljem mõneks ajaks kaitseväega lepingu.
See kõlab paljudele meie hulgast ehk veidi revolutsioonilisena, kuid ometi kasutavad just seda meetodit edukalt paljud meie liitlasriigid.
Usun, et sõjakool ei saa olla ainus tee riviohvitseriks. Pigem peaks ta olema üks tee mitmete teiste seas, kindlasti aga kõige hinnatum.
Kaadripuuduse lahenduse teine pool eeldab palju aktiivsemat teavitustööd noorte hulgas. Õnneks on juba võimalik ka näha tegevust õiges suunas.
Näiteks külastab Kaitseressursside Amet tänavu kõiki kesk- ja keskeriharidust pakkuvaid koole ja tutvustab kaitseväge. Samuti on valmimas seadusemuudatus, mille kohaselt saab sõjakooli sisseastumiskatseid teha juba enne ajateenistust.
Pikemas perspektiivis tasub kaaluda ka võimalust, et sõjakooli kadett ei peaks pärast katseid enam minema ajateenistusse, vaid saaks sõduri baaskursuse teadmised kätte sõjakooli esimesel õppeaastal.
Austatavad kadetid, tulevased ohvitserid.
Kümne aasta pärast moodustate just teie Eesti kaitseväe selgroo. Kahekümne aasta pärast on paljud teist jõudnud Eesti kaitseväe tippohvitseride hulka.
See tähendab eelkõige suurt vastutust. Riigi ja kaitseväe jõukuse ja kogemuste kasvades võtame lähiaastatel kasutusele uusi ja keerulisi relvasüsteeme ja terveid uusi relvaliike.
Seepärast on määrava tähtsusega, et sõjakool käiks nende muutustega kaasas. Seepärast on oluline, et parimad teie hulgast naaseksid siia aastate pärast õppejõududena oma teadmisi jagama.
Terviklik sõjalise hariduse süsteem on Eestis suhteliselt uus nähtus. Seetõttu on meie kaitseväes palju neid ohvitsere, kelle sõjaline ettevalmistus pärineb erinevate teiste riikide õppeasutustest.
Iga riigi sõjaväel on omad traditsioonid ja kultuur. Need erinevused peegelduvad täna ka meie ohvitseride arusaamades.
Sõjaliste koolkondade paljusust meie tänase ohvitserkonna hulgas on tihti peetud meie nõrkuseks. Minu hinnangul on olukord vastupidine. See on meie tugevus.
Eesti ei saa kopeerida ühegi teise riigi süsteemi, olgu selleks siis Ameerika Ühendriigid või Soome. Kui käitume targalt, siis suudame eri koolkondade kogemused liita üheks, meile sobivaks tervikuks.
Selleks peame aga olema avatud ja sallivad. Meil peab jätkuma tahtmist mõista endast erineva tausta ja ettevalmistusega inimesi. Seegi töö tuleb ära teha meie koolidel, sealhulgas sõjakoolil.
Ma tänan kõiki õppejõude ja ohvitsere, kes iga päev annavad endast parima Eesti ohvitseride uute põlvkondade harimisel.
Ma tänan kõiki kadette, et olete teinud valiku ohvitseri elukutse kasuks.
Palju õnne teile tänasel pidupäeval ja jõudu!
