-
Reset
+
07.02.2009
Tahaksin täna põgusalt puudutada kaht olemuslikku muutust eeldustes, millel põhineb Euroopa julgeolekuarhitektuur ning Euroopa suhted idapoolsete naabritega. Üks neist muutustest lähtub Gruusia-Venemaa sõja tulemustest, teine aga hiljutisest Ukraina gaasivarustuse katkestamisest. Kolmas suur muutus meie eeldustes, USA uus administratsioon oma uute prioriteetidega, on teema, mil mõned teised siinviibijad kahtlemata oskavad rohkem kaasa rääkida kui mina.
Kahe esimese punkti osas ent tahaksin väita, et meil tuleb kõigepealt omas kodus – Euroopa Liidus ja NATOs – korda luua, selleks et vastata uutele väljakutsetele julgeolekukeskkonnas, kus sõjaline jõud ning energiatarnetega manipuleerimine poliitilistel eesmärkidel on muutunud käitumisviisi osaks.
Pärast augustikuise püssirohusuitsu hajumist näeme, et on tõsiselt kõikuma löönud üks Lääne julgeoleku peamistest eeldustest: kokku on varisenud korraldus, mida nimetame the post-1991-settlement, või laiemalt ka CSCE 1975. a. Helsinki kohtumise põhimõtted: riigipiiride muutmiseks ei kasutata sõjalist jõudu – see on põhimõte, millele kirjutasid alla kõik Euroopa riigid ja/või nende õigusjärglased.
Selle julgeolekukorralduse kokkuvarisemine tähendab Euroopa julgeolekule sama suurt muutust, nagu oli külma sõja lõpp aastail 1989-1991. Me ei saa enam eeldada, et rahvusvaheline agressioon (see mõiste ei hõlma Balkani kodusõdasid) on Euroopas välistatud. Ometi on just see eeldus olnud kogu Lääne julgeolekupoliitika aluseks üheksakümnendatest aastatest peale. Eks võimaldanud just nimelt see eeldus meil pühendada üheksakümnendate aastate teine pool debatile üldnimetuse all Out of area or out of business? Me uskusime, et kuna NATOl pole enam põhjust muretseda rahvusvaheliste konfliktide pärast Euroopas, võib selle raison d’etre edaspidi lähtuda valmidusest tegutseda väljaspool liikmesriikide piire.
Gruusia-Vene sõda ning Euroopa Liidu lõplik leppimine selle sõja tulemustega, mis kajastus otsuses kuulutada välja tabula rasa või siis status quo ante, tähendab, et me tunnistame paradigma muutust, tunnistame põhimõtet, et rahvusvahelisi piire Euroopas võib nüüdsest muuta ühepoolselt ja sõjalise jõu abil, ilma et see tooks kaasa mingeid tagajärgi.
Kuidas edasi? Euroopa Liidu ja NATO liberaalsed demokraatiad ei ole suutnud kokku leppida selles, kuidas niisuguse uue tegelikkusega suhtestuda. Oleme sellega lihtsalt leppinud. Oleme omaks võtnud Hans Vaihingeri Philosophie des Als Ob, „just-nagu-filosoofia”. Me käitume, just nagu poleks midagi juhtunud, just nagu poleks midagi muutunud.
Venemaa omakorda on liikunud väljapoole paradigmat – mitte üksnes seda muutes, vaid ühtlasi leides, et OSCE asemel tuleb luua uus julgeolekustruktuur, sest „vana enam ei toimi”; Gruusia-Vene sõda olevat selgeti näidanud, et olemasolevad kokkulepped ei toimi. Ei toimi tõesti, kuid kelle süül?
Kui laps lõhub meelega mänguasja, et saada teistsugust ja suuremat, tuleb meil otsustada, kas me väärtustame niisugust käitumist. Kui üks osapool sihiteadlikult rikub üht Euroopa julgeoleku kõige olulisemat põhimõtet ning kasutab sedasama rikkumist argumendina uue julgeolekuarhitektuuri loomise poolt, võib meile ju andeks anda, kui me seda päris puhta kullana ei võta.
Samuti tuleb meil küsida, missugune struktuur see siis oleks, mis astuks mittetoimiva OSCE asemele? Kas see oleks OSCE ilma ODHIRita, OSCE valimisi jälgiva vaatlusorganita, mis annab aru selle kohta, kas liikmesriikides toimuvad valmised on vabad ja õiglased? Kas see olekski ainus erinevus?
Usun kindlasti, et relvastuse kontroll peab jätkuma. Relvastuse kontrolli kokkulepped on õiguslikud dokumendid, need on tehnilised ning nende osas on võimalik kokku leppida nii liberaalsete demokraatiate kui ka autokraatlike ja despootlike režiimidega.
Relvastuse kontrollist jõuame väärtushinnaguteni, ühiste väärtushinnaguteni. Kui Venemaa ei saa läbi naabritega, kes on vabanenud kommunismist ja otsustanud demokraatia kasuks, siis on küsimus väärtushinnagutes. Kui Gruusia ja Ukraina suhted Venemaaga halvenevad sellepärast, et need riigid on valinud demokraatia tee, siis on küsimus väärtushinnagutes.
Meile öeldakse, et peaksime selle uue julgeolekustruktuuri küsimuses uskuma president Medvedevi sõnu. Paljudele meist jääb siiski mõistatuseks, missuguseid sõnu nimelt. Venemaa president kuulutas Venemaaga piirnevad endised Nõukogude vabariigid Venemaa „privilegeeritud huvi” objektiks. Kas meie demokraatlikus Läänes peame leppima sellega, et mõne – kunagi Nõukogude Liitu kuulunud – riigi demokraatlik valik on vähem oluline kui tema naabri kõrgendatud huvid? Kas demokraatliku valiku austamine puudutab üksnes neid, kes juba Euroopa Liidu ja NATO klubisse kuuluvad?
Minu meelest on niisugune „privilegeeritud huvidel” põhinev Euroopa julgeolekuarhitektuur sedavõrd jämedalt vastuolus põhiliste väärtushinnangute ja eeldustega, mis Lääne demokraatiaid seovad, et nendele uutele struktuuridele lähenedes tuleb ilmutada erakordset ettevaatust. Eelkõige tuleb tagasi pöörduda NATO tuumülesade, alliansi kaitse juurde; alles siis võime kaaluda teiste, uute struktuuride loomist.
Teine olemuslik muutus Euroopa julgeolekusituatsioonis lähtub Gazpromi katkenud – ja äsja taastunud – gaasitarnetest Ukrainale. Pärast seda, kui ulatuslikku gaasitarnetega manipuleerimist oli aastal 2006, samuti Ukrainas, esimest korda kasutatud välispoliitilistel eesmärkidel, kinnitati meile, et tegu on ühekordse nähtusega. Mille tunnistajateks me nüüd paraku oleme teistkordselt.
Küsimus ei ole mitte selles, kuidas see juhtus, vaid pigem selles, kuidas ära hoida selle kordumist. Just nimelt energiajulgeolek on tänapäeval Euroopa julgeoleku põletavaim väljakutse.
Lahendus on tarnijate ringi laiendamises, mis nõuab ulatuslikke reforme ja infrastruktuuri arendamist Euroopa Liidu siseselt. Kaalumisel on kolm lahendust – Nabucco, Southstream ja Nordstream. Nabucco tulevik oli tükk aega ebaselge, kuid samas mõjub julgustavalt Euroopa Liidus üha laiemalt leviv arusaam selle projekti jätkamise vajalikkusest.
Niisiis Nordstream ja Southstream. Ma ei hakka lahkama nende projektide eripära, vaid keskendun pigem Euroopa poliitikale laiemalt. Esiteks, kas Venemaalt lähtuvad torujuhtmeid, mis transiitriike ei läbi, tähendavadki tarnijate paljusust? Teiseks, missugune on Nordstreami mõju keskkonnale Läänemeres, selles maailma kõige tundlikumas meres?
Kolmandaks, millega õigustame me Euroopa Liidu ressursside kasutamist Nordstreami ehitamiseks, kui kuivale maale ehitatud torujuhe , nn. Yamal II, mis lähtub samast allikast, oleks mitu korda odavam? Ja lõpuks, kas gaasivarud on tõepoolest küllaldased, kui Venemaa ise ei ole Siberi gaasiväljadesse investeerinud, sundides samal ajal lahkuma välisinvestoreid, kel jätkuks selleks nii asjatundlikkust kui vahendeid?
Jättes kõrvale küsimuse, kas gaasi ostmine Venemaalt, kuigi mitte Ukraina kaudu, tõepoolest kujutab endast tarnijate paljusust, on tegelik probleem Southstreami ja Nordstreami puhul pigem selles, kuidas saavutada niisuguse sõltuvussuhte juures mingisugnegi pariteet. Täpsemalt – kas me peaksime kasutama Euroopa Liidu vahendeid ulatuslikult projektis, mis oma olemuselt rikub Euroopa Liidu konkurentsireegleid – kui ameerika moodi öelda, siis Euroopa Liidu monopolivastast seadusandlust. Eurokeeles on vastavaks mõisteks „sidumine” – see tähendab, et tarnijale kuulub ka toote jaotamise võrk. Hiljuti trahvis Euroopa Liit Microsofti „sidumise” eest ühe miljardi euroga – ehk peaaegu 1,4 miljardi Ameerika dollariga. Sest Windowsi tarkvarapaketiga oli kohustusliku komponendina seotud ka võrgubrauser Explorer. Niisiis näeme, et mõnel puhul kohaldab Euroopa Liit oma seadusi tõepoolest. Paraku jäävad energia „lahtisidumise” puhul peale rahvuslikud huvid, mis võib tuua ränki tagajärgi meie julgeolekule.
Kokkuvõttes seisame me silmitsi järgnevaga: Euroopa Liidult taotletakse suuri ressursse projekti rahastamiseks, mis oma olemuselt rikub Euroopa Liidu konkurentsireegleid ning toimub koostöös riigiga, kes jaanuaris taas kord näitas, et on täiesti valmis kasutama energiat välispoliitilise mõjurina.
Selleks, et niisugusele julgeolekuväljakutsele kohaselt vastata, tuleb Euroopa Liidul oma energiamajanduses kord majja lüüa. Seaduse ees on kõik võrdsed – kui me Microsofti sidumise- või monopoliküsimustes letti võtame, siis peame paratamault tegema sedasama ka Gazpromiga. See viimane aga nõuaks Euroopa Liidu energiaturgude liberaliseerimist, mis on märksa heidutavam ülesanne kui USA tarkvarafirma trahvimine. Ent kui me peame Euroopa Liidu tuumaks õigusriiki, siis ei ole meil teist valikut.
Seisame täna vastamisi arvukate julgeolekupoliitiliste väljakutsetega. Need kaks, mida ma äsja nimetasin, erinevad ülejäänutest – terrorismist, tuumarelvade leviku keelustamisest, Lähis-Ida probleemidest – selles osas, et nendega tuleb tegeleda NATO ja Euroopa Liidu siseselt, enne kui meil on võimalik astsuda edasisi samme. Tõepoolest – ma leian, et nii iga uue „julgeolekukorralduse” kui ka Euroopa energiatarneid puudutavate otsuste puhul tuleb meil ennekõike NATO ja Euroopa Liidu siseselt selgusele jõuda, mida me tahame saavutada. Ja mitte otsustada üksikute riikidena igaüks omaette küsimusi, mis nõuavad teiste alliansi liikmete või EL liikmesriikide osalust ja nõusolekut; energiatarnete küsimuses tuleb meil hoolikalt üle vaadata ka meie oma seadusandlus.
Me suudame muuta ning oleme sunnitud muutma 17 aastat muutumatuna püsinud eeldusi sõjalise jõu kasutamise kohta Euroopas, samuti tuleb meil järgida omaenda seadusi, et meist ei saaks võõrvõimu poolt tarnitava energia pantvange. Kuigi nende probleemide lahendused on seotud välismaailmaga, on ometi tegu meie siseasjadega: relvastatud agressiooni uue paradigmaga tuleb tegeleda ennekõike NATOl, ning just nimelt Euroopa Liit peab tagama, et meie seadusandlus kehtiks ühtlaselt ning tagaks meie kodanike julgeoleku ja heaolu.
