-
Reset
+
28.04.2008
Suursaadik Wos, daamid ja härrad!
Mul on suur rõõm siin täna viibida ning esineda organisatsiooni ja selle liikmete ees, kes on teinud nii palju, arendamaks sidemeid Eesti, Läti, Leedu ja Ameerika Ühendriikide vahel. Tänan teid selle au osutamise eest.
Ei ole juhus, et just Ameerika Ühendriikides loodi see erafond, kes keskendus kõigepealt Balti riikide ja nii paljude rahvaste koduks oleva maa vaheliste koostöösidemete loomisele ning seejärel nende tugevdamisele. Jah, on riiklikke organisatsioone, kellel on samalaadsed sihid ja eesmärgid, ent eraisikute juhitav ja rahastatav Ameerika-Balti Fond on ainulaadne.
See ei tohiks olla üllatav. Ameerika Ühendriigid on üks neid riike, kes võttis põhimõttekindla seisukoha meie riikide okupeerimise ja vägivaldse annekteerimise suhtes. Ameeriklased teadsid vabaduse väärtust ja mõistsid, kui hinnaline see on.
Kogu külma sõja vältel hoidis just Ameerika Ühendriikide juhtroll mittetunnustamise poliitika edendamisel ülal eestlaste, lätlaste ja leedulaste lootust, et neid ei ole unustatud. Ameerika Hääle ja Raadio Vaba Euroopa kaudu, kus mul oli õnn töötada peaaegu kümne aastat, näitasid Ameerika Ühendriigid, et ei ole meid unustanud. Minu arvates väärib rõhutamist, et me ei unusta neid inimesi, kes meid aitasid.
Ameerika Ühendriigid võtsid vastu meie vanemaid ja meid endid, kui me põgenesime kommunistide ja natside terrori eest, ning võimaldas meil edukalt hakkama saada. Kasvõi minu enda pere, kes saabus siia 1950. aastatel peaaegu rahatuna, ent suutis viisteist aastat hiljem saata oma pojad Columbia ja Princetoni ülikooli. Balti riikide praeguse edu võtmeks on sama põhimõte – igaüks, kes õpib ära riigikeele ja täidab mängureegleid, teeb kõvasti tööd ja on visa, võib saavutada kõike, mida soovib.
Selline edu on olnud imekspandav. Kui ma saabusin viisteist aastat tagasi Washingtoni, et asuda tööle suursaadikuna, olid meie riikides ikka veel Vene sõjaväebaasid; me olime vaesed ning kandsime endaga 50 aastat kestnud nüristava okupatsiooni ja terrori taaka. Tavapärane pilt meie maades kujutas halle inimesi elamas hallides paneelmajades oma halli elu. SKP inimese kohta oli Eestis 1992. aastal – taastatud iseseisvuse esimesel täisaastal – 702 dollarit. Selle näitajaga kuulusime me vaeste arenguriikide hulka. Eelmisel aastal oli Eesti SKT inimese kohta 20 300 dollarit. See tulemus oli parem Portugalist – riigist, mis oli NATO ja Euroopa Majandusühenduse liige juba siis, kui meie riik oli veel okupeeritud. Meie edu aluseks ei olnud ressurssidest saadud tulu. See saavutati raske ja visa tööga.
Daamid ja härrad!
Balti riigid ei ole enam üleminekuriigid ega „uued demokraatlikud riigid”. Seitseteist aastat pärast Teise maailmasõja lõppu ja Lääne-Euroopa riikide liberaalse demokraatia taaskehtestamist ei räägitud enam uutest demokraatlikest riikidest. Selle põhjuseks on asjaolu, et ei need Lääne-Euroopa riigid ega meie, Balti riigid, ei olnud mitte uued demokraatlikud riigid, vaid taastatud demokraatiaga riigid. Ka ei saa Balti riike pidada üleminekuriikideks nüüd, kus me oleme saavutanud või ületanud nende riikide majandusliku taseme, kes olid Euroopa Liidus ja NATOs ajal, mil meie olime alles okupeeritud, käsumajandusega riigid. Need mõisted on aegunud ja nende kasutamisest tuleks loobuda vähemalt Eestist, Lätist ja Leedust rääkides.
Kui me vaatame Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahelisi nn üleatlandilisi suhteid laiemalt, siis on ilmne, et Balti riigid kuuluvad NATO pühendunumate liitlaste hulka. Meie sõdurid teenivad Iraagis ja – Eesti puhul – Afganistani kõige ohtlikumas piirkonnas, Helmandi provintsis. Me oleme kohal ka Kosovos ning Bosnias ja Hertsegoviinas. Me võime olla väikesed, ent rahvaarvu ja esindatust arvestades on meie osakaal suur.
Miks on see nii? Miks me seda teeme? Minu jaoks on vastus iseendastmõistetav. Me teeme seda sellepärast, et pooldame põhiväärtusi – priiust, sõna- ja väljendusvabadust, õigusriiki ja inimõiguste austamist. Me teame, et Lääne riikide mugavusel ja ratsionaalsusel põhineva poliitika ajamine ning silma kinnipigistamine demokraatia puudumise, õigusriigi näilisuse ja inimõiguste eiramise ees lõppes meie iseseisvuse kaotamisega 68 aastat tagasi.
Seetõttu toetasid Balti riigid selle kuu algul Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel kindlalt Ukrainale ja Gruusiale liikmelisuse tegevuskava andmist. Ja seetõttu on meie kolm riiki need, kes soosivad kõige enam jõulist naabruspoliitikat Euroopa Liidus.
Praegu teatakse nii Balti riikides kui ka Ameerika Ühendriikides, et vabadust ja demokraatiat ning neist tärkavat õitsengut ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt. Me elame uuel ajastul, mil külmale sõjale omane selgelt eristuvate ideoloogiate vaheline manihheiline võitlus on asendunud demokraatliku turumajanduse ja autoritaarse kapitalismi vahelise võistlusega, milles viimane on tihti – vähemalt lühikest aega – ülekaalus. Võitlus ressurssidest saadava jõukuse eest ja selle kasutamine välispoliitilistel eesmärkidel meenutab ammumöödunud merkantilismi ajastut, millele meil tuleb veel leida sobiv intellektuaalne alus või poliitiline reageering. Lääne demokraatlike riikide jaoks on endiselt proovikiviks terrorism ja läänevastaste ideoloogiliste vaadete levik, mille puhul ei austata ei inimõigusi ega õigusriiki.
Need on meie uued ülesanded. Nüüd, kus Balti riikide iseseisvus on taastatud ning meie olemasolu keskmes on pühendumine demokraatiale ning vabaduse ja õigusriigi kaitsele, tunnen uhkust selle üle, et meie neli riiki – kolm väikest ja üks suur – hoiavad kokku NATOs ja kogu maailmas. Meie jaoks ei ole see väike saavutus.
Tänan teid!
