-
Reset
+
11.01.2008
Austatavad õpetajad,
lugupeetav minister,
mu daamid ja härrad.
Mul on hea meel teid taas tervitada uue aasta hakul haridusfoorumil. Ja ma tahan alustuseks kasutada võimalust teid tänada. Mitte ainult põhjusel, et detsembrikuus avalikustatud nn PISA uuringu tulemused kinnitasid teie töö tulemuslikkust. Minu meelest need numbrid vaid tõestavad, mida näeme igal sammul meie ümber. Eesti noored on alati olnud tublid, targad ja hakkajad. Nurisemine nooruse hukkamineku asjus on ilmselt pea niisama vana kui inimkond. Ja on hea teada, et jätkuvalt see nurisemine noore põlvkonna üle, ei vasta tõele.
Mistõttu tunnistame sedagi, et kõikvõimalikesse edu edetabelitesse kiindunud inimestel tegid PISA uuringu tulemused tuju heaks. See tõstis nendegi enesehinnangut, kes muidu iga päev haridusküsimustele ei mõtle. Ja võib-olla pani neid isegi rohkem mõtlema haridusküsimustele. Ja peale kõige muu tõestas see ka faktidega, et Eesti kool seisab üldiselt tugevatel jalgadel, et ollakse õigel teel.
Lisaks tunnistagem, et selline tulemus ei tule paari aastaga. Siin on taga Eesti kodude õige suhtumine, Eesti laste tragidus ja hoolsus, Eesti õpetajate professionaalsus. Ja võib-olla kui mõelda natuke laiemalt ja pikemas perspektiivis aastal Eesti Vabariik 90, siis ma usun, et nendel meestel, kes tõid meile iseseisvuse, peaks olema päris hea meel. Kõik see, mida ütlesid Balti parunid, et eestlased ei saa oma riigiga hakkama, ei pea paika. Ma ei tea, kus balti parunid figureerivad PISA uuringutes, aga kindel on see, et nad on meist taga.
Kuid nüüd vaadakem tulevikku ja mõtleme, kuidas tänast head ja tõestatud taset hoida ja veelgi tõsta. Meil on selle jaoks ka hea ja lähedane eeskuju, soomlased, meie hõimlased. Mõtleme, mida ja kuidas neilt õppida. Ma usun, et oleme jõudnud faasi, kus me ei pea õppima kõike teistelt, aga tunnistagem, et mis puutub just hariduse võimalustesse maal, on soomlased meist kaugel ees. Võib-olla on see viimane asi, millega me peaksime tegelema, et saada Soomest ettepoole.
Kuidas me saame teha nii, et ükski anne meie väikeses riigis ei lähe kaotsi? Kuidas erinevate poliitikate toel tagame, et maailma parimat kooliharidust saaksid lapsed nii Tapal kui Tarvastus, nii Tõrvas kui Toilas? Ma jätsin meelega välja kaks T-tähega algavat linna, mille puhul ei ole nii palju muret. Kuidas me kindlustame, et tulevikus saab edukalt hakkama iga Eesti laps ja noor inimene tema ema- ja õppekeelest sõltumata.
Siiski olen, nagu ilmselt igaüks meist, kes lehti loeb ja raadiot kuulab, teadlik ka muredest ja hirmudest. Et maakoolid lähevad kinni. Et õpetajaid, eriti noori õpetajaid napib. Et õpetajate palgad ei motiveeri noori spetsialiste. Need on küsimused, millele meie kõik nii lapsevanemad, kooliõpetajad, valitsus peame leidma vastused.
Head sõbrad.
Eesti rahvas on õigustatult uhke oma teaduse ja ülikoolide üle. Me oleme uhked, kui gümnasistid saavad rahvusvahelistel olümpiaadidel esikohti. Oleme õnnelikud, et järeletulev põlvkond on särav ja tark.
Aga selleks kõigeks ja selle jätkamiseks peavad olema eeldused. See kõik algab põhikoolist ja alusharidusest. Sama toonitab ka PISA võrdlusuuringu korraldanud OECD raport.
Niisiis tulebki meil mõelda, täna-homme siin Väimelas, aga ka haridus- ja teadusministeeriumis, Riigikogus, erakondades, presidendi kantseleis, riigi- ja linnavalitsuses, maakonna haridusosakondades: kuidas me läheme edasi?
Seetõttu tervitan ka haridusfoorumi algatust hakata välja töötama Eesti uue haridusstrateegia lähteülesannet ja sisu. Mulle tundub, et õpivõimeline Eesti rahvas on selleks valmis. Ja on juba mõnda aega olnud selleks valmis.
Rahvas hindab tarkust, tunnustab neid, kes oskavad ajusid liigutada. Eks tõesta seda ka kõnekas fakt, et rahvas hääletas ühe telekanali talendikonkursi võitjaks mitte triki- või tantsumeistri, vaid hoopis peastarvutaja ehk pranglija.
Me kõik õpime. Vanusest ja tööst sõltumata. Ja peamegi kõik õppima. Ka mina presidendina olen koolipingis. Hommikused prantsuse keele tunnid aitavad lisaks teadmiste ammutamisele meeles pidada õpilase rolli ja õppimise rõõmu.
Ja kui me mõtleme nüüd laiemalt meie riigi tulevikule, siis elukestev haridus saab minu meelest olema üks võtmeküsimus. Me võime teha tööturu paindlikumaks, nagu mõned soovivad, aga me oleme Euroopa Liidus, kus iga Eesti kodanik võib minna välismaale õppima ja töötama. Teha tööturg paindlikuks, ilma et oleks väga tugev ja jõuline ümberõppe programm, viib ainult selleni, et inimesed selles paindlikkuses kasutavad omaenda paindlikkust ja lähevad minema. Edukad programmid, kuidas tuua sisse paindlikkus tööturule, töötavad seal, kus on parimad ümberõppeprogrammid. Kui toome eeskujuks Taani, siis Taani tugevus seisneb eelkõige selles, et Taanis on nii hea ümberõppe programm.
Kaasajal ei ole mõeldav, et inimene, kes lõpetab keskkooli või ülikooli, jääb nende teadmiste juurde elu lõpuni. Mõeldes, kui palju on maailm on muutunud, siis see lihtsalt on välistatud. Ja minu meelest peab täiendõpe, ümberõpe muutuma oluliseks osaks meie elust. See on midagi uut, mis on inimkonda tulnud viimase saja aasta jooksul. Vanasti said inimesed hakkama sama hästi kui nende vanemad, vanavanemad. Aga nüüd on kõik teistmoodi – kõik muutub meie ümber ja need, kes ei õpi kaasa, jäävad seisma, jäävad maha. Minu palve teile on mõelda tõsiselt elukestva õppe peale.
Maailm meie ümber muutub väga kiiresti. Nendest teadmistest, millega lahkume gümnaasiumist, ülikoolist või ka doktoriõppest, kümne aasta pärast enam ei piisa. Teadmiste täiendamine kestab katkematult kogu elu.
Õpime siis kõik kogu elu! Mina proovin omalt poolt, proovige Teie ka!
Edu teile. Ma tänan teid.
