-
Reset
+
12.12.2007
Austatavad Eesti Koostöö Kogu Harta osalised,
Mu daamid ja härrad.
Iga president alustab oma ametiaega olukorras, kus ta teatud osas jätkab eelkäijate tegemisi. Mingis osas aga üritab uus president riigipea funktsioone olemasolevate võimaluste ja muutuvate vajaduste alusel ümber kujundada.
Ma ei hakka siin keerutama: Vabariigi Presidendi – institutsiooni ja mitte isiku – poolt asutatud ja Vabariigi Presidendi Kantselei eelarvest rahastatava Ühiskondliku Leppe Sihtasutusega seoses polnud mul esialgu ideed, et kuidas sellesse suhtuda, kuidas edasi minna.
Isiklikku teadmatust aga teatavasti ei kõlba kasutada argumendina ühegi nähtuse hindamisel. Uurisin siis kolleegide, sõprade ja tuttavate käest. Ütlen ausalt – üldpilt ei muutunud sellest selgemaks.
Veelgi enam – polnud puudust ka soovitajatest see sihtasutus hoopis sulgeda või sellel raugeda lasta.
Sel aastal läbi viidud uuring näitas karmi ja ausat tõde. Me võime ju peeglit kiruda. Eks võib iga uuringu metoodikast leida hea tahtmise korral küsitavusi.
Põhijäreldus oli aga kõnealuse uuringu puhul selge: Ühiskondliku Leppe protsessi peeti erinevates ühiskondlikes gruppides küll mingil määral vajalikuks, aga selle mõju hinnati vägagi tagasihoidlikuks.
Tunnistagem, et sellises olukorras on üsnagi raske optimistlikuks jääda. Ka siinkõneleja seisukohti valitses skepsis kogu protsessi tuleviku ja vajalikkuse osas.
See kõik ei ole mingilgi määral hinnang kõigi nende tööle, kes heas usus ja südamega arutasid väga erinevaid Eesti oleviku ja tuleviku võtmeteemasid.
Aga küsimus jäi. Kuidas põhjendada riigieelarvest rahastatava sihtasutuse jätkamist, kui selle sihtasutuse tegevuse ja tulemuste kohta on nii vähe teada? Ja olukorras, kus riigieelarves pole kunagi kroone ülemäära palju.
Kuidas minna edasi, kui juristide hinnangul oli Ühiskondliku Leppe kui dokumendi ja selle ümber ehitatud organisatsiooni tulevik õiguslikult küsitav, et mitte öelda enamat.
Ometi süstisid mitmed, juba eelmise aasta lõpus alanud kohtumised minusse usku, et sihtasutuse tegevuse eesmärke konkreetsemaks muutes ja organisatsiooni tööd ümber korraldades oleks mõtet asjaga edasi minna.
Jüri Raidla, Ain-Elmar Kaasik, Raivo Vare, Mati Heidmets, Peeter Kreitzberg ja Peep Mühls olid nende seas, kes võtsid sihtasutuse sisulise reformimise oma südameasjaks.
Suvel tööd alustanud sihtasutuse uus nõukogu sättis paika uued prioriteedid. Ma usun, et meil kõigil on täna põhjust neid aplausiga tänada.
Mu daamid ja härrad.
Ma usun, et vahepealne järelemõtlemise ja sihtide selginemise aeg ei ole läinud raisku. Eesti Koostöö Kogu ei peagi ju lahendama põletavaid päevapoliitika küsimusi.
Vastupidi. Teie pilk peab olema pikem ja horisont avaram. Teie töö peaks olema sageli põhjalikum, vaba päevapoliitilistest kaalutlustest ja kadedusest.
Lääneliku avatud ühiskonna ja demokraatia tugevus avaldub kodanikuühiskonna ja inimeste vaba algatuse vabaduses ja aktiivsuses.
Siin ei saa olla mingit varjatud agendat, ega soovi saavutada oma eesmärke riikliku institutsiooni kaitsva selja taga.
Kodanikuühiskonda ei looda ega suunata ülevalt. Seda, nagu ka demokraatiat, ei saa juhtida. Vastasel juhul ei ole meil tegu kodanikuühiskonnaga. Vastasel juhul pole meil tegemist demokraatiaga. Vähemalt nende sõnade ja mõistete läänelikus tähenduses.
Seetõttu piirdub ka Vabariigi Presidendi roll Eesti Koostöö Kogu tegemistes sihtasutuse asutaja õiguste ja kohustustega. See piirdub minu kui Eesti Vabariigi kodaniku sooviga kaasa mõelda ja anda oma panus Eesti paremasse tulevikku. See ei garanteeri Kogule eristaatust ega patronaazhi. Tõeline kodanikuühendus ei vajagi ju seda.
Jah, riik peab oma kodanike aktiivsust tunnustama ja toetama, seda mitte takistama. Riik peab olema kodanikuühendustele ennekõike mõistev ja omakasupüüdmatu partner ning hea keskkonna looja.
Aga riik ei ole kodanikuühiskonna tark juht. Ükski omavalitsus ega partei ega poliitik ei tohi rakendada kodanike isetegemise tahet oma teenistusse. Kellelgi pole õigust seada isetegemise võimalusi sõltuvusse mingitest vastuteenetest.
Valitsusväliste organisatsioonide hääl olgu nõudlik, aga mitte välja pressiv. See hääl arutleb, aga ei karju. See hääl on selge ja järjekindel.
See hääl meenutab rahva esindajatele ja nende poolt ametisse pandud valitsusele, et vabad kodanikud osalevad oma riigi tuleviku kujundamises iga päev ja mitte vaid kord iga nelja aasta järel.
Vaid sellise häälega arvestatakse. Ainult siis võtavad riigivõimu teostavad asutused ja ettevõtjad kodanike ühendusi võrdväärse partnerina. Siit kasvab välja tõsiseltvõetavus ja usaldusväärsus.
Mu daamid ja härrad.
Täna teie poolt läbi arutatud Harta tekst on mulle sümpaatne. Mu meelest adresseerib see õiget ajahorisonti ja võtab luubi alla need teemad, mida peate kõige olulisemaks – hariduse, rahva tervise, tööjõu temaatika ja Eestis elavate erinevate rahvuste omavahelised suhted.
Läbi kaalutud ja poliitikuteni viidud ettepanekud neis valdkondades aitavad kaasa teie Hartas sätestatud peamise eesmärgi saavutamisele:
et Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks jõuame ühiskonna tervist ja tugevust iseloomustavate näitajate poolest Euroopa Liidu edukamate riikide hulka.
Hulk tööd on varasematel aastatel erinevates toimkondades ja foorumitel juba tehtud. Seetõttu te ei alusta täna nullist. Te alustate uue hooga. Uue usuga, kui lubate.
Teie tulevik on teie endi kätes. Ennekõike teist endist sõltub teie koht Eesti ühiskondliku elu maastikul ja kaaskodanike mõtetes.
Soovin teile, kõigile Koostöö Kogu Harta osalistele, selle partneritele ja kaasamõtlejatele edu ja järjekindlust. Soovin teile kaunist advendiaega ja rahulikke jõulupühi.
