-
Reset
+
31.10.2007
Lugupeetav Estcoy-5 ülem kapten Eero Kinnunen,
head kaitseväelased ja teie pereliikmed!
Meil on kohane alustada küsimusest: kuidas hoida oma vabadust 21. sajandil, kus ükski riik ei saa hoobelda, et tema julgeolek on täielikult kindel?
Kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse tõstis Eesti kohale turvasirmi. Need demokraatlikke riike ühendavad organisatsioonid toetavad ja kaitsevad oma liikmeid. Täna näitavad seda kõige piltlikumalt Eesti kohal lendavad NATO hävitajad, mis paiknevad Leedus ja mille piloodid on portugallased. Peagi näeme seda ka Eestisse loodavas NATO küberkaitse keskuses, milles osalemisest on teatanud juba nelja riigi – nende seas näiteks Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide – valitsused.
Aga ärgem eksitagem end. Turvalisuse vari Eesti kohal ei püsi meist sõltumata. Meil endil tuleb seda hoida. Kui meie osutume nõrgaks, kui meie usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus lööb kõikuma, siis samal hetkel hakkab vankuma ka kogu kaitsesirm.
Turvaliselt võivad end tunda need riigid, kes mõistavad oma kohustusi ja õigusi ning on hoolivad. Julgeolek ongi hoolivus, hoolivus siseriiklikult ja hoolivus välispoliitiliselt. Sama järjekindel nagu riik peab olema enda inimeste elujärje tõstmisel ja iseseisva kaitsevõime arendamisel, tuleb olla ka nende maade abistamisel, kes meie abi vajavad ning keda me suudame ja oskame abistada.
Öelda, et praeguses maailmas on meile kaugeid ja meisse mittepuutuvaid riike, tähendab mitte mõista praegust maailma.
Siin ongi teile põhjus, miks Eesti kaitseväelased teenivad Afganistanis, aga ka Iraagis ja Balkanil. Me soovime, et need paigad muutuksid stabiilseteks, et sealt ei lähtuks ohtu ei terrorirünnakute kavandajate ega narkolaadungite kaudu. Afganistani turuosa maailma opiaatide turul on täna aga üle 93 protsendi.
Meie sõdurid on vaprad, tublid ja liitlaste poolt hinnatud kamraadid. Nad täidavad seal ohtlikku ja väärikat kohustust Eesti, tema partnerite ning rahust ja stabiilsusest puudust tundvate kohalike elanike ees.
Mul on hea meel, et hiljuti – lõpuks ometi – ilmus Cicero teos “Kohustustest” ka eesti keeles. Sealt võib igaüks lugeda, et kohustuste järgimises avaldub kõik elu aulisus, nagu selle eiramises väljendub näotus.
Nüüd jõuan ma teise – samuti kohustusega seonduva – teema juurde. See on riigi kohustus hoolida oma sõduritest, keda riik saadab kriisikolletesse.
Eelkõige on see Eesti riigi kui oma kaitseväelaste sõttasaatja moraalne kohus olla hooliv nende meeste ja naiste suhtes.
Teiseks, rahvusvahelised sõjalised operatsioonid välisriigi territooriumil on ohtlikumad kui teenistus Eestis.
Kolmandaks, ohtlike välismissioonide üksuste komplekteerimine on keeruline, mitmeid võimalikke minejaid takistab mure sotsiaalsete tagatiste üle ja mitmed on selle mure tõttu missioonidest loobunud. Afganistani või Iraaki minevad kaitseväelased peavad olema kindlad, et riik ei jäta neid ega nende lähedasi ükskõikselt saatuse ja juhuste hoolde.
Ma tean, et praegu teil seda kindlustunnet ei ole.
Ohtlikel välismissioonidel teenivate kaitseväelaste ja nende lähedaste sotsiaalsed tagatised sõdurite haavata või vigastada saamise, hilisema töövõime kaotuse või hukkumise korral tuleb kompleksselt läbi vaadata ning ühemõtteliselt paremaks muuta.
Neid samu mõtteid jagavad ka kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi juhid, kellega olen sotsiaalsete tagatiste teemal korduvalt rääkinud. Nüüd loodan, et varsti ongi kaitseväeteenistuse seaduse vajalikud muudatused Riigikogu arutada ja kehtestada.
See aasta Afganistanis on olnud Eestile ja tema kaitseväele raske aasta. Me kaotasime seal kaks sõdurit – Jako Karuksi ja Kalle Torni – ning mitmed on saanud haavata, neist osa väga raskelt. Meie lein pole veel raugenud ja paranemissõnad vaibunud.
Ometi seisan ma täna teie ees ja teie lendate nädala pärast eesliinile, Afganistani. Te olete sõdurid ning teete seda rahulikuma maailma ja kindlama julgeolekuga Eesti nimel.
Sõduriõnne teile kõigile! Ja teie lähedastele – kannatlikku ootamist!
