-
Reset
+
25.09.2007
Härra eesistuja,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad!
Lubage mul kõigepealt õnnitleda teid, härra Srgjan Kerim, Peaassamblee eesistuja ametisse asumise puhul ja soovida teile igakülgset edu. Samuti soovin väljendada meie lugupidamist teie eelkäijale Sheikha Haya Rashed Al Khalifale, kes tulemusrikkalt juhatas Peaassamblee kuuekümne esimest istungjärku.
Härra eesistuja,
kavatsen täna rääkida neljal väga olulisel teemal: kliimamuutus, küberjulgeolek, kriiside reguleerimine ning rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö.
Kõigepealt kliimamuutusest. Kliimamuutus on nüüd pälvinud vajalikku tähelepanu ja äratanud maailma riikide missioonitunde. Juba aastakümneid on Ühendatud Rahvaste Organisatsioon avardanud üldsuse teadlikkust selles küsimuses. ÜRO kliimamuutuse töögrupi peamised avastused, mis avaldati käesoleva aasta mais, kinnitavad, et meil tuleb tegutseda kiiresti.
Vastavalt ÜRO kliimamuutuse raamkonventsioonile ja ka Kyoto protokollile on tööstusmaad kohustatud vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Kyoto protokolli põhiline siht on Eestil juba saavutatud – oleme vähendanud kasvuhoonegaaside heitkoguseid rohkem kui viiekümne protsendi võrra. Nõustudes täielikult Euroopa Liidu nägemusega rahvusvahelisest kliimast pärast aastat 2012, mis avaldati Portugali eesistumise ajal, loodame, et uue ülemaailmse kliimakokkuleppe läbirääkimistel jõutakse uue, põhjaliku ja ülemaailmse poliitilise kokkuleppeni juba 2009. aasta detsembris. Ainult sel juhul saame olla ette valmistatud uute kohustuste täitmiseks ning anda tööstusettevõtetele märku, et nemadki jõuaksid õigeaegselt teha vajalikud otsused.
Jah, me mõistame arengumaade erivajadusi, kui kõne all on jätkusuutlik majanduslik areng ja vaesuse väljajuurimine. Kuid sama oluline on lahutada majanduskasv energiatarbimisest ning süsinikdioksiidi heitkogustest. Investeeringud energiatõhususse mõjutavad meie tulevikku väga olulisel määral. Energiaallikate mitmekesistamine ja taastuva energia laialdasem kasutuselevõtt on tee tulevikku. Igaüks meist peaks võtma enda kanda osa ühisest vastutusest energiatõhususe suurendamise eest.
Süsiniku eemaldamise ressursid ja tehnoloogia pärinevad eelkõige tööstusriikidelt. Seepärast on oluline jätkata tööstus- ja arengumaade vahelist dialoogi rohelise majanduse evitamisel –vähendades sõltuvust süsinikupõhisest kütusest ning püüdes tasakaalustada inimtegevusest põhjustatud kliimamuutusi. Meil tuleb soodustada keskkonnasõbraliku energia tootmiseks vajaliku tehnoloogia ülekandumist. Eesti peab siin parimaks võimaluseks arengu sidumist investeeringutega puhastesse tehnoloogiatesse.
Võib-olla oleks meil tarvis ülemaailmset organisatsiooni, näiteks ÜRO Keskkonnaorganisatsiooni, mis tegeleks keskkonnaküsimustega, kaasa arvatud kõige sobivama tehnoloogia ja oskusteabe kasutuselevõtu lihtsustamine arengumaades. Loodetavasti tehakse jõupingutusi ka selleks, et selgitada välja nende riikide ja regioonide vajadused, mida kliima vältimatu soojenemine tulevikus hakkab mõjutama kõige ebasoodsamalt.
Viimastel aastatel on märkimisväärselt kasvanud ka looduskatastroofide arv. Eluliselt tähtis on parem ettevalmistus ning rahvusvahelise üldsuse abi tegusam koordineerimine. Eesti suurendab jätkuvalt oma toetust ÜRO Humanitaarabi Koordineerimise Büroole. Samuti oleme täiustatud Hädaabi Keskfondi truud toetajad – õigeaegne tegutsemine on otsustava tähtsusega just katastroofi esimestel tundidel, kui oht inimeludele on kõige suurem. Annetajad peaksid eraldama veelgi suuremaid summasid, et teha võimalikuks kiire reageerimine katastroofide puhul.
Härra eesistuja,
kui endistel aegadel ühendasid inimesi mere- ja kaubateed, siis nüüdisajal oleme sageli ühenduses interneti kaudu – koos ohtudega, mis varitsevad küberruumis. Küberrünnakud on selge näide kaasaegsetest asümmeetrilistest ohtudest julgeolekule. Need võimaldavad halvata ühiskonna nappide vahenditega, sealjuures ise eemal viibides. Tulevikus võivad kurjategijate või terroristide küberrünnakud muutuda märksa ulatuslikumaks ja ohtlikumaks relvaks kui need on juba täna.
Küberrünnakud ei ole suunatud mitte üksnes keeruliste infotehnoloogiasüsteemide, vaid ka ühiskonna kui terviku vastu. Näiteks võib neid kasutada selleks, et halvata ühe linna meditsiinilise esmaabi süsteem. Kübersõja ohtusid on tihti alahinnatud, sest õnnekombel ei ole need veel tänini nõudnud ühtegi elu. Julgeolekukaalutlustel jäävad küberrünnakute üksikasjad tihti ka avalikkuse eest varjule. Lisaks konkreetsetele tehnilistele ja õiguslikele küberrünnakute vastu suunatud meetmetele peavad valitsused ka eetilises plaanis määratlema kübervägivalla ja -kuriteo mõiste, mis – täpselt nagu terrorism ja inimkaubandus – on ära teeninud üldsuse hukkamõistu. Võitlus kübersõdade vastu on eranditult meie kõigi huvides. Ning see võitlus nõuab nii asjakohaste siseriiklike abinõude rakendamist kui ka rahvusvahelisi jõupingutusi.
Aprillis ja mais sai Eesti edukalt jagu ulatuslikust küberrünnakust ning me oleme valmis jagama omandatud oskusteavet teiste riikidega. Me kutsume rahvusvahelist üldsust üles tegema koostööd küberjulgeolekut puudutavates õigusküsimustes. Kuna kogu see ala on ikka veel suhteliselt uus, on hädavajalik luua sellele vastav õigusruum. Esimese sammuna kutsume kõiki riike üles ühinema Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsiooniga. Konventsioon on ühinemiseks avatud ka nendele, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmed.
Meil tuleks teha järgmine samm ning luua tõeliselt rahvusvaheline raamistik võitlemaks selle vaenuliku tegevusega. Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU) peasekretäri poolt maikuus käivitatud ülemaailmne küberjulgeoleku programm kujutab endast väga tähtsat algatust rahvusvahelise koostöö ülesehitamiseks sel alal. Ka Eesti ühineb Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni koolitus- ja uuringuinstituudi hinnanguga, et meil on hädasti vaja ülemaailmselt kokku lepitud ja põhjalikku küberruumi seadust, ning et just ÜRO saab tagada selleks tööks vajaliku erapooletu ja õiguspärase foorumi.
Härra eesistuja,
ÜRO on kindlalt nõuks võtnud reguleerida kriise. Kriiside ärahoidmine ja reguleerimine, eelkõige Aafrikas, on hetkel muidugi mõista esmatähtis. Me tervitame ÜRO ja Aafrika Liidu rahuvalveüksuste loomist, et ohjeldada Sudaani Darfuri piirkonda laastavat vägivalda ja ebastabiilsust, ning kindlat otsust parandada selle piirkonna inimeste elujärge.
Oluline on lahendada konfliktid ka teistes paikades, näiteks Afganistanis. ÜRO toetab rahvusliku lepituse ning riigi ümberkujundamise protsesse – seda käsikäes NATO jõupingutuste ning Euroopa Liidu võetud kohustustega. Meil tuleb hoolitseda selle eest, et ÜRO oleks Afganistanis esindatud arvukamalt ja silmatorkavamalt – see annaks julgust kohalikele elanikele ning oleks ka rahvusvahelistele abiorganisatsioonidele ja valitsusvälistele ühendustele märguandeks suurendada jõupingutusi. Samuti tuleks ÜROl täita kaalukamat osa Afganistani ülesehitamise jõupingutuste koordineerijana.
Tahaksin esile tuua ühe Euroopa kriisikolde, kus ÜROl on täita oluline roll – ma räägin Gruusias asuvast Abhaasiast. Koos teiste naaberpiirkonna külmutatud konfliktidega on see jäänud üheks viimaseks lahendamata kriisiks Euroopas. Ma soovin peasekretäri Gruusia sõprade rühmale meelekindlust lahenduste leidmisel, mis austaksid Gruusia territoriaalset terviklikkust. Praeguse olukorraga seal ei saa me rahule jääda. On oluline luua pooltevaheline usaldus ning alustada taas kohtumisi Gruusia valitsuse ning Abhaasia esindajate vahel. Siin ei ole kohta ei sisemistele ega väljastpoolt lähtuvatele sõjalistele provokatsioonidele. ÜRO üheks tähtsamaks ülesandeks jääb aidata Abhaasiasse tagasi pöörduda põgenikel, kelle teele on kahjuks kerkinud olulisi takistusi. Seda konflikti on võimalik lahendada, kui kõik huvitatud pooled käituvad konstruktiivselt. Meil tuleb luua selle kriisi reguleerimiseks vajalik poliitiline tahe, ning selles osas on Euroopa Liidu senisest tõhusam panus teretulnud.
Härra eesistuja,
rahvusvaheline üldsus peaks tagama ka olemasolevate ressursside kõige parema ja mõistlikuma kasutamise, kaasa arvatud hädaolukordades ja kriiside reguleerimisel. Näiteks olid nii ÜRO kui ka Euroopa Liit seotud hädaabi korraldamisega pärast 2004. aasta Aasia tsunamit ning 2006. aasta Liibanoni kriisi reguleerimisega. See tõi taas kord esile vajaduse töötada välja ühised vajaduste hinnangud, et põhjalikumalt arutada kõikide asjaosaliste – ÜRO Humanitaarabi Koordineerimise Büroo, Euroopa Komisjoni humanitaarabi peadirektoraadi DG/ECHO ning Euroopa Ühenduse kodanikukaitse mehhanismi – rolle ja volitusi.
Vaesus, relvastatud konfliktid ja looduskatastroofid – näiteks üleujutused, tsunamid ja metsatulekahjud – on kõik ühe järjekordse globaalse probleemi, nimelt sunnitud rännete põhjuseks. Ka selle probleemi lahendamisel peaks rahvusvaheline üldsus tervikuna tegutsema kooskõlastatumalt. Sunnitud lahkumine kodust on alati tragöödia. Ma tean seda. Minu perekonna sundisid kodumaalt lahkuma Nõukogude okupatsiooniväed. Sulandumine uude ühiskonda on alati raske katsumus. Üksnes hästi kooskõlastatud, ühiste jõupingutustega suudame tagada, et inimesed ei peaks iialgi lahkuma oma kodust sellepärast, et neil ei ole teist valikut. Seega peaks globaalne lähenemine inimeste rännetele olema ka edaspidi eluline küsimus ÜRO päevakorras.
Tänan teid!
