- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eesti Vabariigi 89. aastapäeva aktusel Tallinna Ülikoolis 23. veebruaril 2007

23.02.2007

Austatav härra rektor,
Austatav akadeemiline pere,
Mu daamid ja härrad.

Homme on Eesti Vabariigi sünnipäev. Kui sünnipäevalapsele pidukõnesid peetakse, siis pea alati arutatakse, kui tore on ta siiamaani olnud ja mida head saab ta veel teha tulevikus. Me soovime päevakangelasele õnne ja lubame teda toetada.

Eesti riik on juba kestnud kauem, kui keskmisele Eesti elanikule prognoosib meie rahva demograafiline näitaja. Aga meie Eesti riik on ühtaegu piisavalt noor, et teha otsustavaid valikuid, ja samas kogenud, et minevikust õppida.

Üks on selge – ta vajab iga päev meie kõigi hoolt ja toetust. Tunnustust ja vajadusel noomimist. Eesti riik on meie ja ainult meie endi teha.

Heasoovijaid ja hoiatajaid on palju. Soovid ja hoiatused ei kattu. Sageli nad käivad üksteisele vastu. Tekitavad segadust ja vaidlusi.

Aga, head sõbrad, vaikus sünnipäevalaua ümber oleks ju hullem. Lausa kohutav. Kui meil polekski miskit öelda, sest kas pole enam mõtet või ei taha. Või ei lubataks. See tähendaks, et on juba hilja midagi arvata ning nõuandmise ja aitamise aeg on pöördumatult käest lastud.

Sestap rõõmustagem, et Eesti kohta tahetakse arvata. Nüüd peame mõtlema, kuidas need arvamused paremini kõlama panna, et meie kaaskodanike hääl mõjutaks neid, kellele pandud ülesandeks riiki parimal viisil suunata ja juhtida.

Ma olen veendunud, et Eesti tuleviku kohta tahavad ja ka oskavad oma arvamuse välja öelda sajad ja tuhanded meie kaaskodanikud. See ei ole pelk poliitikute või arvamusliidrite privileeg, kellele visioonide pakkumine on sageli töö või isegi kohustus.

Ilu ja lahendused on tihtilugu pisiasjades, mitte kõikehõlmavates üldistustes. Meie ühine Eesti sünnib rohujuure tasandil ja mitte valitsuse kabinetis või Kadrioru lossis. Eesti on meie kodanike ja kaasmaalaste teha.

Seetõttu on mul suur au kasutada seda auväärset Tallinna Ülikooli tribüüni ja lähenevat Eesti Vabariigi sünnipäeva, et kuulutada välja esseekonkurss pealkirjaga "Millises Eestis ma tahan elada?"

Eesti on taastanud oma riigi ja võtnud taas sisse koha demokraatlike lääneriikide peres. Ometi ei ole Eesti veel selline, nagu me sooviksime. Selle asemel, et kurta, kas sellist Eestit me tahtsime, peaksime rääkima sellest, missugust Eestit me tahame.

On aeg välja öelda oma mõtted selle kohta, missugune Eesti peaks olema. Arutlegem siis ühiselt, mis on Eestis praegu hästi või mis tekitab meelehärmi. Mida on meil õppida minevikust? Mida võtta üle teiste maade kogemusest? Kuidas saavutada see, et kõik siin elavad inimesed peaksid Eestit oma koduks?

Mida saaksin mina teha selleks, et Eesti muutuks kohaks, kus on hea elada, kus lapsed on oodatud, kust noored ei taha lahkuda välismaale ja kus eakatel on rahulik vanaduspõli. Suunakem oma pilgud tulevikku ja mõelgem, kuidas me läheme edasi. Missugune võiks Eesti olla 10, 50, 100 aasta pärast?

Need on küsimused, mis ilmselt meist paljudel on tekkinud, meid vaevavad, millele mõtleme vastuseid. Neid oleks hea teada, et ühiselt parimal viisil edasi liikuda.

Selle esseevõistluse idee pärineb Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhilt professor Margit Sutropilt. Oleme seda ideed arutanud Presidendi Mõttekojas, mille liikmed on nõustunud hakkama tööle võistluse zhüriis. Oma tuge on lubanud Presidendi Kantselei ning ajakiri Akadeemia.

Juba tuleva nädala alguses saab konkursi täpsete tingimustega tutvuda presidendi kantselei kodulehel. Täna ütlen, et see on avatud kõigile. Ootame töid Jüripäevaks ja zhürii teeb oma otsuse Jaanipäevaks.

Olen veendunud, et ka teie hulgas on mitmeid, kes selles vestluses kaasa löövad. Kirjutagem siis tegus ja edasiviiv sünnipäevajutt meie kõigi Eestile, ühele ja ainsale.

Aga tehkem seda esmaspäeval, sest homme heiskame lipud, laulame hümni ja peame pidu. Palju õnne, armas Eesti!