-
Reset
+
23.02.2007
Austatud ordenikavalerid,
daamid ja härrad.
Kallid sõbrad, esiteks ütlen ma lihtsalt: tänan teid.
Presidendile on seadusega antud õigus tunnustada kord aastas riiklike teenetemärkidega neid, kes kohusetunde, südameheaduse ja leidlikkuse toel on teinud meid inimeste ja riigina suuremaks. Neid, kes ei seisa elu eesliinil ja ajakirja esikaanel, kuid kelle saavutused ja eluhoiak väärivad esile tõstmist.
Need teenetemärgid on väike tunnustus riigilt, kellele teie olete andnud rohkem kui seda eeldanuks teie amet või kutsumus. Kahjuks märgatakse tublidust vähem kui negatiivset, ka lihtsat tunnustavat õlalepatsutamist kohtab harvem kui kibedat pahandamist.
Need on autasud andjatele, nagu kirjutas üks ajakirjanik, kui ta oli teenetemärkide saajate nimekirja läbi lugenud. Pole tähtis, kas te töötate õpetajana, loodushoidjana, arstina, ajaloo talletajana, politseinikuna, loomeinimesena, riigiametnikuna või teenite Eestit välismissioonidel Afganistanis ja Iraagis. Teis on pühendumist.
Kahjuks varjutab riiklike teenetemärkide sära ka sel aastal tuhm plekk. Kui mullu tekitas elava ja kindlasti põhjendatud diskussiooni teenetemärkide suur hulk ja saajate nomenklatuursus, siis tänavu räägitakse palju neist, kellele tunnustust seekord erinevatel ja üldjuhul üldsegi mitte inimestesse endisse puutuvail põhjustel ei jagunud.
See on kahetsusväärne.
Ma vabandan solvangute eest, mis tabasid osasid meie kaaskondlastest, kui Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutusele toetunud niinimetet neljas võim tõstis nende kohale häbematute spekulatsioonide varju. Ehk vajame me Inimväärikuse Inspektsiooni, kes sellistel juhtudel sekkuks ja iga kaaskodanikku aluseta kahtluste eest kaitseb? Teenetemärk on alati tunnustus, aga märgita jäämine ei ole mingil juhul karistus. Kõiki tublisid inimesi ei ole lihtsalt võimalik ühel aastal tunnustada.
Kui üks suure trükiarvuga ajaleht rääkis tänavuaastastest autasude saajatest väljendiga "suhteliselt hall ja igav nimekiri", olin ma tõsiselt solvunud. Mitte enda pärast, vaid kõigi nende säravate ja põnevate inimeste pärast, keda riik oma teenetemärkidega tunnustab.
Teie seas on Anette-Marlen Ott, 13-aastane tüdruk Tartumaalt, kes korraldas korjandust kodutute loomade varjupaiga heaks. Tema kodukoolil, Konguta põhikoolil, on sisukas moto – "Märka, mõjuta, muuda". Nendes kolmes sõnas on põhjus, miks teie täna siin olete.
Teie olete märganud, mõjutanud ja muutnud.
Selle eest ma teid tänangi.
