- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eesti Teaduste Akadeemia üldkogul 6. detsembril 2006

06.12.2006

Lugupeetav Akadeemia president, lugupeetavad akadeemikud!

Mul on väga hea meel esineda teile ja vahetada mõtteid Teaduste Akadeemia ja teadlaste rollist ühiskonnas. Ma räägin täna lühidalt kahest asjast: haridusest, mis suunas me liigume ja milline peaks olema teadlaste, teaduse roll meie ühiskonnas.

Tuleb tunnistada, et teadlaste olukord on viimastel aastatel paranenud. Eile andsin ma üle noore teadlase preemia Alar Aintsile, noorele teadlasele, kes uurib tapjarakkude toimet. Ta oli 10 aastat Rootsis, kus tegi oma doktoritöö ja postdoc’i, ja tuli nüüd Eestisse tagasi. Kui paar aastat tagasi olnuks tal raske tagasi tulla, kuna puudus hädavajalik teaduslik infrastruktuur – aparatuur, et oma tööd teha –, siis nüüd tänu sellele, et oleme Euroopa Liidus, osaleme mitmes raamprogrammis, on see takistus kõrvaldatud ja noored Eesti teadlased saavad tagasi tulla.

Minu meelest tuleb noori tunnustada ja luua neile eeldusi teaduse tegemiseks. Neil peavad olema selleks võimalused Eestis ja välismaal, sest tänapäeval tuleb tegevus kodumaal siduda mujalt saadud kogemustega. See loobki meile hädavajaliku eelduse, et olla teaduse alal tugevad.

Mulle teeb muret, et Eesti haridussüsteem ei toeta piisaval määral korralikku teadust. Meil on viimasel ajal väga palju õpilasi aladel, mille sisust ma hästi aru ei saa – haldusjuhtimine, ärijuhtimine, avalik haldus. Need on kõik väga populaarsed alad. Aga juba 10–15 aastat tagasi ilmunud raamatus Comparative Advantage of Nations jõudis Harvardi teadlane Michael Porter uurimistulemuste põhjal riikide edukust määravate teguriteni.

Selgus, et suur osa kunagi varem tähtsaks peetud teguritest ei mängi enam mingit rolli. Nii ei mõjutanud edukust looduslike ressursside olemasolu või nende puudumine, odav või kallis tööjõud. Tegelikult oli oluline reaalteaduste haridusega inimeste ja inseneride osakaal ühiskonnas. Kui vaatan praegu Eesti ülikooliharidust, siis kardan, et inimestest ei saa teadlasi ega uurijaid, kui nad ei puutu kokku matemaatika, füüsika, keemia või bioloogiaga.

Ma ise olen hariduse poolest psühholoog. Kõik ütlevad, et järelikult sa tunned inimesi. Tegelikult käsitles mu töö valdkonda, millega tegeleb Jüri Allik. Aga tänu sellele, et olin õppinud palju matemaatikat, statistikat ja muud seesugust, oli mul võimalik mõista paremini ka politoloogiat ja poliitilisi arenguid.

Kui inimestel puudub vastav ettevalmistus, siis ei mõista nad ka elementaarset statistikat, näiteks erakondade populaarsustabelit, kus muutused leiavad aset statistilise vea piirides. Sellele vaatamata teevad meie ajakirjanikud suuri järeldusi selle kohta, kes on populaarsemaks muutunud ja kes toetust kaotanud. Teadmised statistikast ütleksid samas, et need pisikesed muutused numbrites ei tähenda absoluutselt mitte midagi.

Ühiskond, mis keskendub vaid avalikule haldusele ja ärijuhtimisele, ei jõua minu meelest kaugele. Meie edu peitub pigem selles, et meil oleks palju teadlasi ja inimesi, kellel on tehniline haridus. Et meil oleks inimesi, kes suudavad luua Kazaa’d ja Skype’i või midagi analoogset, ning järelikult ka kõiki neid asju, mida me veel ettegi ei kujuta.

Selles osas ma väga loodan, et Teaduste Akadeemia suudab väärtustada just keerukamaid õppeaineid, et meie ühiskond ei jääks vinduma. Et meil ei tekiks olukorda, nagu praeguses USAs, kus 80% reaalainetes saadud PhD-dest omistatakse neile, kes ei ole USA-s sündinud. Ameeriklased lihtsalt ei viitsi füüsikat ja bioloogiat õppida. Seda teevad hindud, pakistanlased, eestlased, aga mitte ameeriklased. Kui meie muutume väikeseks Ameerikaks ja kui Eestisse ei tule neid hindusid ja pakistanlasi, siis kus kohast tuleb meie tulevane intellektuaalne rikkus? Ma ei tea, aga ma väga loodan, et kui te arutate hiljem hariduspoliitikat, siis räägite natukene ka just täppisteadustest ja reaalainetest, nende osatähtsusest.

Ma väga soovin, et Teaduste Akadeemia ja need nooremad teadlased, kes ei ole veel jõudnud Teaduste Akadeemiasse, kirjutaksid rohkem, arutaksid rohkem Eesti laiemaid probleeme. Neid on väga palju. Minu meelest oleme me liiga formaalselt suhtunud teadlaste võimalikku rolli seoses Eesti arenguga.

Ma proovin seda nüüd oma presidendi Akadeemilise Nõukogu jätkamisega muuta. Tahaksin väga, et see oleks pigem mõttekoda kui lihtsalt akadeemiline nõukogu. Ma üritan selle töösse kaasata inimesi, kes võib-olla ei ole teadlased akadeemilises mõttes, kuid tegelevad valdkondades, kus teadus on väga oluline. Näiteks olen sinna kutsunud ühe Skype’i loojatest. Tõsi, ta ei tegele akadeemilise teadusega, kuid tema loodu pole tulenenud üldsegi mitte avalikust haldusest või ärijuhtimisest.

Ma ei taha, et presidendi Akadeemiline Nõukogu dubleeriks Teaduste Akadeemiat või oleks selle mingi väikevorm. Sestap proovin haarata inimesi laiemalt, sealhulgas ka mõningaid mõtlevaid kirjanikke jne. Aga siiski tahan teemadele läheneda teaduslikult. See töö hakkab keskenduma kolmele suunale, mida me oleme arutanud president Villemsiga.

Väga lihtsalt – soovime keskenduda tulevikule, olevikule ja minevikule. Tuleviku osas loodan keskenduda eeskätt energeetikaprobleemidele. Nagu oleme viimastel aastatel täheldanud, on energeetika ja energiaressursid muutumas välispoliitiliseks instrumendiks, mis võib kujutada suurt ohtu Eesti riigi julgeolekule. Nii otseses kui šantaaži mõttes ja me peaksime järgmistel aastatel tunduvalt rohkem selliste küsimustega tegelema.

Paraku ei pruugi see küsimus sobituda meie valimistsükleisse, kuivõrd see problemaatika hõlmab pikemaid ajaperioode, 10–15 aastat. Seetõttu ei pruugi poliitiliste otsuste langetajad seda teemat väga aktuaalseks pidada. Ometigi, kui vaatame prognoose, mis juhtub fossiilkütuste, nende hindade ja kättesaadavusega järgmise 10–15–25 aasta jooksul, siis ei pea olema andekas täppisteadlane, et mõista Eesti tulevasi suuri probleeme.

Me peame ka mõtlema, mida tähendab kliima soojenemine meie piirkonnale. Kui Itaalia muutub kõrbeks ja Lõuna-Saksamaa samuti, siis meie võime olla õnnelikud soojema ilma üle. Samal ajal aga kardan, et kliimamuutuse teised võimalikud tagajärjed võivad olla päris katastroofilised. Aga mina ei tea, millised need võiksid olla. Loodan, et me arutame neid.

Teine valdkond, millega mõttekoda võiks tegelda, on olevik – ühiskondlik sidusus ja kodanikuühiskond. Teadvustagem enestele, et Eestis on väga palju mitte-eestlasi. Leidkem lahendus, kuidas minna edasi ühiskonnas, kus me 10 aastat tagasi uskusime, kas või nn pronkssõduriga seonduvalt, et vanad veteranid on üks ajutine ja mööduv küsimus. Nüüd aga mõistame, et kui noored muulased samastavad end pronkssõduri saatusega, et kui Nõukogude Liit ja okupatsioon pole kolmandiku eestimaalaste silmis okupatsioon vaid vabastamine, siis seisame silmitsi tõsise probleemiga, mis on palju laiem kui pronkssõdur. Selle kõrvaldamine või paigalejätmine probleemi ei lahenda.

Kui suur osa Eesti ühiskonnast mõistab minevikku hoopis teistmoodi kui meie ise, siis viib see meid kolmanda valdkonna, mineviku ja ajaloo juurde. See on meie riigi kohutav ajalugu, mida eestlased on läbi elanud viimase 65 aasta jooksul. Täna on meie käsutuses tänu president Lennart Meri uurimiskomisjonile andmed selle kohta, mis juhtus ajavahemikus 1940–45. Samas pole neid andmeid selle kohta, mis juhtus aastatel 1945–91.

Me peame aru saama, mis siis õieti juhtus, mida see meile tähendab ja mida me oleme sellest õppinud. Ja mida me nende teadmistega peale hakkame, et see kõik enam ei korduks, et see teadmine oleks kuidagi omaks võetud ka ühe kolmandiku Eesti elanikkonna poolt. Need on väljakutsed, mida ma näen presidendi nn akadeemilise nõukogu või mõttekoja ees seisvat ja need on minu hinnangul suured probleemid.

Kindlasti teie näete ka teisi suuri probleeme ja ma innustan Teaduste Akadeemiat nendega tegelema. Igal ühel meist on oma liistud, mille juurde soovitatakse jääda, aga mina kutsun teid üles tegelema ka teiste asjadega, mitte ainult oma liistudega. Facta non solum verba peaks olema lähenemine ühiselt probleemidele, mille ees me kõik seisame, mitte ainult teadlastena, vaid ka kodanikena. Eesti on sedavõrd tugevam ja rikkam riik, kui tema kõige andekamad teadlased ja mõtlejad panustavad ka nende suurte probleemide lahendamisse.

Ma lõpetangi selle üleskutsega Teaduste Akadeemiale – mitte jääda oma liistude juurde, palun panustage ning aidake oma teadmiste ja oskustega, sest ilma teie abita jäävad ainult verba.