- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eesti Haridusfoorumil Haapsalus 5. jaanuaril 2007

05.01.2007

Lugupeetud minister,
maavanem,
riigikogu liikmed,
austatav haridusfoorum.

Alustuseks lubage mul teile soovida head uut aastat ja kordaminekuid alanud uuel aastal. Mul on väga hea meel siin olla. Kui vaadata minu curriculum vitae’d, siis ka mina olen olnud õpetaja. Mulle meeldib õpetada, mõne arust ehk liigagi palju. Hindan seda tööd, mida te teete.

Täna on 5. jaanuar, paljud inimesed pole veel naasnud pikkade pühade järel argisesse töörütmi, kuid teie olete kogunenud ühele aasta kõige olulisemale suurfoorumile. Olgu ausalt öeldud – siiatulek on ka minu selle aasta esimene suurem töine ettevõtmine.

Teiseks tunnistan, et olen siin kindlasti pigem õpilase kui õpetaja rollis. Ma tulin siia kuulama õpetajate kogemusi ja ettepanekuid, mitte aga teatama, kuidas asjad peaksid olema. Sest minu meelest kuulub presidendi rolli juurde tarkade inimeste kuulamine ja nende ideede propageerimine.

Jäägu võhik oma ala professionaalide ees sedapuhku oma liistude juurde. Sest parandage mind, kui eksin, aga ilmselt on just haridus meditsiini kõrval see valdkond, kus igaühel näib olevat oma kindel arusaam, arvamus ja ettepanek. Kahetsusväärselt sageli on just puudulik erialane ettevalmistus suunanud meie haridusvankrit ühelt kraavipervelt teisele.

Siiski võtan enesele voli esitada mõne minuti jooksul oma ettekujutuse selle kohta, milline võiks minu meelest olla õpetaja roll tänases ühiskonnas.

Kui parafraseerida üht valimisloosungit, siis peitub õpetaja õnn osaliselt kindlasti palganumbris, aga ta peitub ka õpetaja ameti tunnustamises. Õnn on ka õpilaste heades hinnetes ja tänulikes pilkudes.

Midagi on veel vaja. Usun, et selleks on kindlustunne, et kord asjatundjate ringis põhjalikult selgeks vaieldud ja läbi kaalutud ümberkorraldused jõuavad ka loogilise lõppsihini. See on veendumus, et Eesti hariduskorraldus on pikkade otsingu- ja reformiaastate järel leidmas teeotsa, mis viib mis tahes riigi või rahva ühe tähtsaima eesmärgini – tark rahvas 21. sajandi maailmas.

Ma ei arva, et uus aeg nõuab uusi inimesi või õpetajatööd tuleks interneti ja mobiiltelefonide ajastul teha täiesti teistmoodi. Õpetaja põhiroll on nii antiikses Kreekas kui tänases Euroopas seisnenud ennekõike huvi äratamises ja suuna näitamises. Selle ameti suurim väljakutse on teha möödapääsmatult vajalik huvitavaks. See eeldab aga, et õpetaja on oma ainevaldkonnas heas mõttes fanaatik, loov isik ja mitte tuima töö tegija.

Me teame, kuidas Eesti NSV-s õpetati üldhariduskoolides inglise keelt, inglise ja ameerika kirjandust ning ajalugu. Neil õpetajatel polnud lootustki kunagi oma silmaga Londonit näha, keelekõrva tuli teritada läbi segajate kuulatud BBC abil. Õpetajad tulid sellega toime, mida tunnistab praeguste 30–40aastaste eestlaste hea inglise keele oskus; oskus, milleta tänasel nõudlikul tööturul hakkama ei saa.

Mul on hea meel, et osa neist teenekatest õpetajatest sai mullu sügisel kutse kohtumisele kuninganna Elizabeth II-ga.

Head kuulajad,

kui räägitakse haridussüsteemist ja erinevates riikides viljelevatest mudelitest, siis sageli neid vastandatakse. Justkui ühes maailmajaos tunnustataks vaid faktiteadmisi, teises aga eneseväljendamisoskust.

Paraku on vastandused väärad, kuivõrd pole ei Ameerika ega Euroopa mudelit. Selle asemel on igas riigis välja kujunenud süsteemid oma vooruste ja puudustega. Euroopas on korduvalt mõõdetud ja võrreldud eri riikide gümnaasiumilõpetajate teadmisi, ning saadud riigiti väga erinevaid tulemusi. Muide, nagu me teame, Soome haridussüsteemi peetakse Euroopa parimaks.

Ma ise olen käinud koolis USA-s, mu poeg on õppinud nii saksa, eesti kui ameerika koolides. Eesti kool ei ole teistest viletsam aga paraku ka mitte oluliselt tugevam. Erinevused eksisteerivad pigem ülikooli tasemel ja peamiselt humanitaaraladel.

Sestap pole ka mõtet pidada kõiki ühiskonna kiirest ümberkorraldamisest tingitud sotsiaalseid ja majanduslikke hädasid automaatselt haridussüsteemi vigadeks.

Meil kõigil, nii riigil kui selle esindajatel, aga ka õpetajatel ja hariduse korraldajatel tuleks õppida edukate riikide ja süsteemide edusammudest ning võtta õigeid asju üle. Ühiskond küll muutub, kuid baashariduse põhikomponendid mitte.

Samas, tõsiasjade vastu me ei saa. Seepärast lubage mul teile edastada nii hiljutisel Teaduste Akadeemia üldkogul kui presidendi äsjaloodud mõttekojas kõlanud seisukoht: teadmistele põhinevate riikide ja majanduse areng ning edukus on üksüheses seoses sellega, millise osakaalu üliõpilastest moodustavad loodusteaduste ja reaalainete õppurid, ning kui palju on haritud insenere.

Sellest faktist ei saa mööda vaadata ka üldhariduskoolide õppekavade koostajad ja nende kavade kinnitajad. Kui me täna vähendame matemaatika, füüsika või bioloogia ainetunde, siis hiljemalt 20–30 aasta pärast on meie lastel põhjust meiega rahulolematud olla.

Lugupeetavad haridusfoorumil osalejad,

mulle meeldis lause, õigemini väljend peagi kümme aastat vanaks saavast dokumendist “Eesti haridusstrateegiad 2015”, mis kuulutab hariduse eestlaste rahvusreligiooniks. See on usk teadmiste jõusse, et just haridus teeb uksed lahti, aitab jõuda igas mõttes rikkama ja täisväärtuslikuma eluni. Eesti rahvas jõudis selle äratundmiseni hiljemalt 19. sajandil, kui talupered saatsid oma keskmise või noorema poja linna kooli. Meie perest saadeti kooli vanim poeg, nii sai noorem poeg talu endale. Tänu sellele ongi minul talu.

Me peaksime seda usku hoidma. See tähendab, et peame õppima. Õppima peavad kõik, nii president, haridusminister, koolijuht, õpetaja kui ka õpilased. Eks ole seegi haridusfoorum üks õppimise koht. Seepärast soovingi kõigile lahtist pead ja kaasamõtlemist!

Aitäh teile!