-
Reset
+
20.11.2006
Lugupeetud siseminister,
austatud päästjad ja teie lähedased,
daamid ja härrad!
Ning mul on põhjust teile öelda: kallid ametivennad ja -õed.
Mul on uhke tunne teie ees seista. Eesti riigikaitse kõrgeima juhina on mul hea meel öelda, et te olete oma riiki hästi kaitsnud.
Eesti põles sel suvel. Kuusalu vallas Kemba lähedal ligi 700 hektarit, Illuka vallas Agusalu külas ligi 1200 hektarit ja Kurtna külas üle 300 hektari – need on kõigest kolm suuremat metsatulekahju.
Eestimaad tabas selle aasta alguses suur reostus. 35 kilomeetrit pikk õlireostus Keibu lahe rannast kuni Dirhami sadamani tõi saastunud rannaribale päästetöödele 300 inimese ringis.
Teie kaitsesite Eestimaad. Kaitsesite tule ja kaitsesite naftareostuse eest, kaitsesite veel paljude õnnetuste eest.
Eesti tänu kuulub teile. Kuulub ka teie lähedastele. Sest me teame, et metsatulekahju lõhn jääb riietele pikalt külge, aga teie naised on olnud kannatlikud teid ikka koju ootama ja teie suitsuseid riideid lõpmatuseni pesema.
1978. aasta maist detsembrini olin Ameerika Ühendriikides föderaalne metsatuletõrjuja. Ma tean, kuidas süsi ja suits ja vesi mõjuvad su nahale ning kuidas see ära parkub. Ma tean, mis tunne on, kui sa ei saa hingata. Minu kõige pikem missioon oli järjepanu üksteist päeva pikk ja ma mõistan teid, päästjad.
Metsatulekahjude kustutamise ajal tehtud fotodel ja telelugudes näeme tahmaseid päästjaid, kes leeke lämmatavad. Nende selja taga kaovad suitseva metsa sügavusse voolikute töö-, tüvi- ja magistraalliinid, aga suitsu kaovad ka need meeskonnaliikmed, kes tagavad päästjate tegevuse eesliinil. Nemad piltidele sageli ei jõua.
Samamoodi jääb avalikkusele märkamata päästjate pereliikmete toetus. Mida on mul teile – vaprate päästetöötajate vaprad naised – julgustuseks öelda? Liiga vähe, kahjuks. Olge ikka mõistvalt oma meeste kõrval.
Presidendina ei saa ma anda kõlavaid lubadusi. Ent ma usun, et kui kuulutan välja järgmise aasta riigieelarve seaduse, siis on valitsus täitnud oma lubaduse ning meie päästjate tegevus on leidnud õiglast tunnustamist ka selles dokumendis. Ja mitte ainult järgmisel aastal, vaid ka edaspidi. Mitte ainult palganumbrites, vaid ka kõige selle tarviliku muretsemisel, mida päästjad oma töö tegemiseks vajavad.
Kui Agusalu põleng võttis juulikuu keskel hoo üles, tundus alguses paljudele, et leegid peab kinni alles Peipsi järv. Pidasite siiski teie. Kuid mitte üksinda.
Nii nagu Agusalus, tulid ka Kuusalu vallas ja veel paljude metsatulekahjude puhul teie kõrvale vabatahtlikud: Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetajad ja õpilased, Kaitseliit ja Naiskodukaitse, maavalitsuste ametnikud ja piirivalvekooli kadetid, politseinikud ja sõdurid, keskkonnainspektorid, tuletõrjeühing Alma Mater Firefighting, Maasturiklubide Liidu liikmed, kohalikud elanikud – vabandan, aga kõiki vabatahtlikke ei jõuagi üles loendada.
Niisugune vabatahtlik abi, mida sajad inimesed osutasid tänavu päästjatele, on kiidulaul hoolivusele ja appitulekule ning samas kõrvakiil ükskõiksusele.
Sel suvel said päästjad ka kinnitust, et Eesti ei ole üksi. Soomest tuli meile appi 25 tuletõrjujat ja Lätist kuue-liikmeline kopterimeeskond. See pole meie nõrkus, vastupidi, sest koostöö teeb alati tugevaks.
Agusalu põlengul oli päästetööde juhiks Tauno Suurkivi. Ta on seesama noor päästeametnik, kes mullu sügisel juhtis Eesti meeskonda Pakistanis, maavärinajärgses katastroofipiirkonnas. Muuhulgas aitasid eestlased seal oma välihaigla operatsiooniplokis ilmale tulla tüdrukul, kelle vanemad panid talle tänutäheks nimeks “Estonia”.
Mis võiks olla veel suurim tänu meie rahvusvahelise panuse eest?
Jumala auks ja ligimese kaitseks – nii ütlevad päästjad, kui neile tunnustust avaldatakse.
Eesti auks ja ligimese kaitseks – nii tahan mina teid tänada.
