-
Reset
+
17.11.2006
Austatud president Rüütel,
austatud rektor, linnapea, akadeemiline pere,
mu daamid ja härrad.
''Kuuldes sõnapaari ''elu maal'', haarab käsi mobiiltelefoni järele, et tellida kolimisfirma.''
Umbes nii võiks ümber sõnastada tuntud ütluse, kui mõtleme maaelu mainele paljude Eesti elanike ettekujutuses.
Selle järgi on iga vähegi hakkajam inimene kas juba kolinud maalt linna, soovitavalt mere lähedale, või kavatseb seda kohe teha. Kui uskuda viimaseid rahvastikuprognoose, siis ühe stsenaariumi järgi elab peagi Tallinnas ja selle lähiümbruses pool Eesti elanikkonnast. Ülejäänud rahvast kolm neljandikku on koondunud Tartu, Pärnu ja Narva ümbrusesse.
Jõukam rahvas elab uusasumites, suurlinnade ümberehitatud ühetaolistes majades. Ülejäänud asustavad Lasnamäed, Annelinna ja teisi nõukogude ajast jäänud magalarajoone.
Hommikuti rajab kogu see mass kitsaste teede ja tänavate kaudu enesele teed töökohtadesse. Kiirustatakse, hilinetakse, ollakse närvilised ja käitutakse autoroolis valesti. Õhtul, pärast visiiti kaubanduskeskusse, võetakse suund koju tagasi. Et õigeks ajaks tööle jõuda, tuleb startida kell kuus. Koju tagasi jõutakse Aktuaalse Kaamera alguseks. Perega koos oldud aeg väheneb veelgi, sest magada on ju ka vaja.
Lasteaedu ja algkoole täiendatakse pikapäevarühmadega, büroomööbli standardvarustusse hakkavad kuuluma kokkuklapitavad voodid.
Selle stsenaariumi järgi jääb sellest hullusest puutumata veidi üle kümne protsendi rahvast, st 150 000 inimest ligi 40 000 ruutkilomeetril. Osa nimetavad seda hõredalt asustatud maa-ala rahvuspargiks, kus linnarahvas lõõgastumas käib ning, mida tiheasualadelt pärit Euroopa turistidele kalli raha eest näidatakse.
Kes tahab näha eestlast saare miljöös, viiakse Vilsandile reservaati ja Jaan Tätte mängib neile kitarri. Või viiakse nad Hiiumaale ja näidatakse eemalt Euroopa tipphelilooja Erkki-Sven Tüüri maja. Keda huvitavad laaned ja põllud, too sõidutatakse Lõuna-Mulgimaale, kus teatakse paiknevat Eesti presidendi kodu. Eks selliseid ''veidrikke'' jagub igasse maakonda.
Ma ei usu, et selline stsenaarium ellu rakendub. Oma kodu maale rajanud inimesena ei saa ma sellest aru ja ka taha, et nii läheks. Ent see on tõenäoline. Mõnes riigis on midagi sarnast juba aastaid tagasi juhtunud, mõnes riigis on praegu juhtumas. Küsimus on – kas ja kuidas Eestis juba käivitunud protsesse ohjeldatakse ja suunatakse? Ennekõike on küsimus meie tahtmises ja tegemises.
Millist Eestit me tahame? Kas üht suurlinna, paari niinimetatud regionaalkeskust ja suurt tühja ääremaad? Või tahame me sellist Eestit, kus oleks kõikjal võimalik elada, tööd teha ja lapsi kasvatada? See on valikute küsimus.
Kui oleme oma valikus selgusele jõudnud, siis asugem tegutsema. Isevoolutee on mõnes mõttes kõige lihtsam, sest ise ei pea siis midagi tegema. Mulle tundub aga, et toimuvad protsessid on mõistusevastased ja kohati kahjulikud. Seetõttu ei saa seda taandada tasandile ''meeldib'' või ''ei meeldi''.
Lugedes värskeimat rahvastikustatistikat, siis lahkub iga päev hulk inimesi maalt ja asub elama linna. Inimesed liiguvad nagu liblikad valguse ja soojuse poole. Peame endalt küsima – kas oleme riigina ja kodanikena teinud kõik, et seda soojust ja valgust mööda Eestit laiali viia?
Praegu tuleb möönda, et Eesti jääb päev-päevalt väiksemaks, aina Tallinna poole koondudes ja ääremaalt jõudu võttes.
Ma ei vastanda maa- ja linnaelu. Ma ei jaga arvamust, et Eesti elujõud paikneb üksnes või ennekõike maamullas ja metsalaanes. Juba ammu ei vasta tõele Eduard Vilde poolt Ludvig Sanderi suhu pandud mõte, et ''ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee.''
Eestlased on ammu maarahva staatusest välja kasvanud. See suur ja paratamatu areng ei saa tähendada aga seda, et suurel osal Eesti territooriumist poleks tänapäevane elustandard võimalik.
Hoogustuva linnastumisega kaasnev võib peagi võtta alternatiivi neilt, kes tõepoolest tahaksid maale tagasi minna. Mitte ainult ööseks magama või nädalavahetusi veetma, vaid igapäevast elu elama, lapsi kasvatama ja tööle.
Eestil on läinud suhteliselt hästi. Näiteks Lätis on Euroopa Liidu sisene tööjõu vaba liikumise võimalus teinud tühjaks asulad, kus varem elasid tuhanded inimesed. Koolid ja kauplused on kinni pandud, kohalik infrastruktuur on kokku varisemas, tööd ja äraelamisvõimalusi ei ole.
Peaksime küsima endilt: miks maksta neli miljonit krooni maja eest Tallinna piiri taga, kui vähemalt samaväärse elamise saab Lääne- või Põlvamaal palju odavamalt? Miks kulutada aega, raha ja närve igal hommikul liiklusummikus seistes? Miks minna elama Tallinna-äärsesse valda, mille infrastruktuur, sealhulgas ka veevärk ja kanalisatsioon, ei ole nii kiireks arenguks valmis. Igatsetud väikeelamust, ridaelamuboksist või korterist võib peagi saada painaja.
Me teame vastust. Suurtes linnades on töökohad. Lisaks on seal mastaabiefekt, rohkem võimalusi, kõrgem palk, kaubamajad, teatrid ja kontserdid, paremad koolid ja kättesaadav eriarstiabi. Ma tean, et iga üleskutse inimestele jääda või minna maale elama jääb tühjaks jutuks, kui maaelu eelised ei hakka üles kaaluma linnaelu puuduseid.
****
Tegelikult algab see väärtuste paikapanemisest ja eeskujust. Mõni päev tagasi sõitsin terve pika päeva ringi Ida-Virumaal. See on suur tükk Eestimaad, mida paljud Eesti inimesed veel võõrastavad. See piirkond areneb, seal on uusi ja kõrge palgaga töökohti, seal on väga südamlikud ja haritud inimesed. Valdades keeb tormiline kultuurielu.
Uskuge mind, see on päris Eesti. Saame sellega siis tuttavaks, ärme võõrista seda.
Ärge saage minust valesti aru. Ma ei taha Tallinnat halvustada, tema väärtust ja staatust riigi pealinnana kahandada. Me peame aga teiste piirkondade tähtsust esile tooma. Vajadusel, tegelikult aga päris sageli, ka riiklikult näitama, et Eesti ei piirdu Tallinnaga.
Pakun siin ühe võimaluse: mis oleks, kui alates tulevast aastast hakataks Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva vastuvõttu – sedasama, kus president kõnet peab ja mida ETV-s näidatakse – korraldama ka mujal kui ainult Tallinnas? Ma arvan, et juba tuleva aasta veebruaris peaks see üritus toimuma teadmiste linnas Tartus. Ja miks ei võiks aasta pärast, kui Eesti riik tähistab oma 90. iseseisvuspäeva, pidada president oma aastapäevakõne Pärnus. Linnas, kus meie iseseisvus 1918. aastal välja kuulutati.
Selliste tegelikult väikeste, kuid ometi kõnekate asjadega näitab riik, et ta tuleb rahvale lähemale. Asi, mis Tallinnas on muutunud rutiiniks, tähendab mõne teise linna elanikele väga palju. Tehkem siis nii.
See on siiski pigem asja tseremoniaalne ja märgiline pool. Sellest ei piisa. Kui märgid on antud ja kui kutsume üles kogu maad rahvaga täitma, siis tulevad kohe praktilised küsimused. Näiteks – milline on maaelu tulevik Eestis? Mida maal oleks võimalik inimestele pakkuda peale palju rahulikuma elukeskkonna, silmailu ja linnulaulu?
****
Ma ei hakka siin sekkuma valitsuse ja parlamendi töömaile, et pakkuda näiteks ideesid võimalikest maksusoodustustest neile, kes rajavad kodu väljaspool Tallinna ja teisi suuri linnu. Jäägu see haridusministeeriumi ja kohalike omavalitsuste otsustada, kuidas motiveerida noori õpetajaid töötama maakoolides. Võimalusi on palju. Mina kutsun üles nende võimaluste üle arutama, et seejärel saaksid poliitikud õigeid otsuseid langetada.
Võtkem eeskuju ühest Eesti eduloost, Tiigrihüppest, ja Eesti internetiseerimisest laiemalt. See toob maailma, töö ja hariduse koju kätte, asugu kodu siis Viimsi või Abja vallas. Kui meenutan oma presidendivalimiste kampaaniat, siis 99 protsenti suhtlemisest ja koosolekutest käis interneti teel. Mina olin nädala sees Brüsselis ja nädalavahetustel kodus Ärma talus. Meil ei olnud kampaania staapi, me ei rentinud büroopinda, me ei kulutanud tööle sõitmiseks autokütust. Mu nõunikud töötasid oma kodus arvuti taga.
Küsigem – kas ei võiks selline lähenemine töö muutunud iseloomule olla ulatuslikum? Eriti teades, et kogu infotehnoloogia areneb meeletus tempos, pakub üha avaramaid võimalusi ja muudab töötaja füüsilise asukoha üha vähem olulisemaks. Kui sa pole just pangateller või juuksur, siis ei ole sul ju ilmtingimata vaja tund aega hommikul Tallinna kesklinna tööle sõita.
Kogu maailm, ka Eesti, räägib innovatsioonist. Tarkadest ja teistsugustest lahendustest. Enamasti peetakse siin silmas mingeid tehnilisi lahendusi. Võib-olla võiks Eesti panus seisneda hoopis sotsiaalses innovatsioonis. Me võiksime näiteks tegelda Eestile optimaalse asustusmudeli väljatöötamisega ning selle elluviimisele erinevate riiklike poliitikate toel.
Selleks võiksime tegeleda erinevate keskkonda, energiat ja inimesi säästvate tehniliste lahenduste uurimisega ja hiljem nende tootmisega ning kasutamisega. Optimaalne asustusmudel tähendab ju, et seal kus on inimesed, sinna tuleb ka ülejäänu, sealhulgas töökohad, koolid, sõbrad, rahvatants ja muu, mille keskel inimene end hästi tunneb.
Praegune optimum tähendab elanike kontsentratsiooni paari-kolme asustatud punkti või regiooni. Tulemuseks on Eesti äärmiselt ebaühtlane ja hõre asustus, mis igasuguse säästuefekti vähemalt riiklikul tasemel nulli viib ning mille tagajärjed ei luba mingist optimeerimisest rääkidagi.
Mu daamid ja härrad,
maaelu tulevikule mõeldes vaadakem faktidele näkku. Poole Eesti territooriumist moodustab mets. Seda ressurssi saab kasutada nii ehituses kui mööblitööstuses. Kindlasti on sellel ka suur potentsiaal alternatiivse energiaallikana. Hakkepuidust ja saepurust saab toota nii soojust kui elektrit. Kui see on nii, siis peaks kaotama ka mõtte arutelu, et kui palju maksab Eesti Energiale kaabli vedamine kümne kilomeetri kaugusele metsatallu, sest sellist kaablit ei ole enam vaja.
Samuti pakub see alternatiivi paljudele majapidamistele ja omavalitsustele, kellele naftapõhiste energiakandjate ja gaasi hinna pidev ning ilmselt ka paratamatu kallinemine üha suuremat muret teeb.
Just Eesti Maaülikooli teadlased võiksid olla need, kes arvutaksid välja alternatiivsete energiakandjate tootmise ja kasutamise võimaliku maksumuse. Usun ka, et tehnoloogiliste lahenduste osas leitakse häid koostööpartnereid Tehnikaülikoolist ja mujalt. Oluline oleks, et meil oleks teadmine – mida on mõtet teha ja mida mitte. Kas ja kuidas saaks erinevaid suure energiasisaldusega põllukultuure omavahel kombineerida? Ega raps pole ju ainus taim, mis töödeldud kujul mootorid käima paneb.
Eesti ülejäänud ilma metsata territooriumist omakorda poole moodustab haritav maa. Kui võtame arvesse ka looduslikud rohumaad ja rannaniidud, tuleb ühe Eesti elaniku kohta umbes hektar maad, millega põhimõtteliselt oleks võimalik midagi ette võtta. Oleme selle näitaja poolest Euroopa Liidu riikidest esikohal. Küsimus on – mida sellega teha?
Mõni nädal tagasi osalesin Aasta Põllumehe auhinna üleandmisel. Nominentide hulgas oli palju tublisid maatootjaid, kes on kas ise või teiste nõuandeid kuulates leidnud retsepti maatootmise säilitamiseks ka Eesti tujukas kliimas. Neil läheb hästi, nad on olnud töökad ja leidlikud. Nad on teinud, kui teised on kurtnud. Küsimus on – kuidas teha nii, et neil läheks paremini ja neid oleks rohkem?
Mulle jäi selsamal Aasta Põllumehe üritusel kõrva omakandimehe Arvo Veidenbergi jutt, et Pajumäe talu kohupiima vedamine Tallinna Stockmanni ja Kaubamajja ei tasu ennast ära. Suur transpordikulu võtab asjalt majandusliku mõtte. Küsigem siis – ehk oleks siin abi ühistegevusest, kulude jagamisest, mis laseks Arvol toota ja suurema maksujõuga tallinlastel oma toidulauda teistsuguste toodetega mitmekesistada?
Ma ei ole selle ala spetsialist ega oska jagada konkreetseid soovitusi. Spetsialistid peaksid õppima siin Maaülikoolis. Nemad teavad, milline on Eesti muldade viljakus, kas kasvatada tuleks pigem taimi või loomi ning, mida üldse võiksid eestlased neile kuuluva maaga peale hakata.
Ma loodan, et Maaülikooli õppurid ja teadlased teavad ka Euroopa ühise põllumajanduspoliitika võimalikke tulevikustsenaariume ning aitavad Eesti poliitikutel kujundada meie riigi seisukohti. Miks ei võiks just Eesti olla see riik, kes pakub lahenduse ühtse põllumajanduspoliitika reformimiseks? Väide, et väikeriik midagi ei suuda, ei pea siin paika. Nii Soomest kui Luxembourgist on tulnud õige mitmeid algatusi, mille järgi täna tegutseb üle 450 miljoni eurooplase.
Meil on ka palju siseveekogusid, järelikult ressurss kalakasvatuseks, eriti arvestades kalavarude drastilist vähenemist ookeanides. Meil on suur potentsiaal maaturismi osas. Ehk saab maaettevõtlust turgutada täiendavate abimeetmetega ja viisil, et arengutoetused lähevad ikka alustavatele firmadele, mitte aga suurtootjatele, nagu praegu vist Eestis sageli kombeks?
Minu meelest on Maaülikool üks neid keskusi, kus peavad sündima uued teadmised ja lahendusvariandid, uus strateegiline ja põhjendatud visioon Eesti tulevikuks. Loodan, et tänane konverents aitab meil seada mõtet õigesse suunda, et tänasest mõttetööst ja miks mitte esmapilgul hulludest ideedest areneksid lahendused, mis mitte väga kauges tulevikus toovad kasu kõigile. Eriti neile, kes tahaksid ühel päeval linnaelule käega lüüa ja tagasi maale tulla.
Tänan tähelepanu eest ja jõudu meile kõigile.
