-
Reset
+
09.11.2006
Mu daamid ja härrad,
alustaksin kõigile teada faktist: Eesti majandus kasvab hämmastavas tempos. Viimase kuue aasta keskmine majanduskasv on ligi kaheksa protsenti, viimaste kvartalite kasvunäitajaid märgitakse kahekohaliste arvudega. Tööpuudus on mõnede indikaatorite järgi olematu. Üks tuttav ettevõtja mainis hiljuti, et temale meenutab praegune olukord rublaaja lõppu, mil töötajate palkasid ei korrigeeritud mitte kord aastas vaid kord kuus.
Eesti osaleb jätkuvalt Euroopa Liidu liikmestaatusega kaasnenud arengukiirenduses, paiknedes koos teiste Balti riikidega Euroopa kõige kiiremini kasvavas majandusruumis.
Majanduse arengu märkideks on kõrgemad palgad ja pensionid ning ettevõtjate kasvavad kasumid. Üha uued arendusprojektid kinnisvaraturul ja uhked koolimajad. Aga neiks märkideks on ka inflatsioon, silmapiiri taha vajunud euro kasutuselevõtt ja teravalt peale suruv oskustööjõu nappus. Rääkimata tarbimise pillerkaarest, mis vaatab vastu jaekaubanduse 25-protsendilisest käibekasvust, nii kinnisvarahindadest kui uute sõiduautode müügistatistikast.
Me võime õigusega väita, et majanduslikus mõttes läheb Eestil praegu hästi. Küsimus on – kui kaua veel, mis saab edasi, kas oleme valmis kasvu aeglustumiseks ja võimalikeks tagasilöökideks? Eesti Panga eile avaldatud prognoosi järgi on majanduse kasvutempo saavutanud oma lae ja ees ootab mõningane langus. Eesti Pank teatas ka, et Eesti majandust ohustavad riskid on suurenenud.
Samal ajal purustab eraisikute laenukoormuse maht uusi rekordeid. Vaid vähesed analüütikud söandavad vastuvoolu ujudes juhtida tähelepanu majanduskeskkonda pikemas perspektiivis ähvardavatele ohtudele. Kuulajaid ja hoiatuste järgi tegutsejaid paraku napib.
Mis need riskid siis on?
Esiteks, Eesti majanduskasv põhineb suuresti välisraha sissevoolul ja kütab üles sisetarbimist. Eesti jooksevkonto puudujääk mitte ei kahane vaid kasvab, küündides 13 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Me kulutame rohkem kui teenime, me tarbime rohkem kui toodame. Selline olukord ei saa kesta lõputult.
Teiseks, ja siin tsiteerin Balti Uuringute Instituudi mullust analüüsi “Made in Estonia”: “Paradoksaalselt näitab Eesti senise arengu analüüs, et tööstuse tehnoloogiline struktuur ei muutu mitte teadmistemahukamaks ja keerukamaks, vaid pigem vastupidi – tööjaotus väheneb, spetsialiseerumine väheneb, vähenevad oskused ja oskustööliste arv, väheneb suutlikkus kasutada uusi ja tekkivaid tehnoloogiaid.” Tsitaadi lõpp.
Me näeme ja loeme, et osa ettevõtjad on põhitegevusest ehk tootmisest loobumas ja selle asemel keskendunud kiiremat tulu tõotavatele valdkondadele. Selle üheks näiteks on kinnisvaraarendus. Mis saab aga siis, kui viimane vaba maatükk või ehitis on rahaks tehtud?
Selle asemel võiksid ettevõtjad kasutada soodsat konjunktuuri ja investeerida jõuliselt tootmise ümberkujundamisse. Tuleks moderniseerida sisseseadet, mis lubaks tulevikus vähema tööjõukuluga toota konkurentsivõimelisemat kaupa. Paremat aega kui praegu ei tule.
Samas ei loo Eesti majanduse olemasolev üsna madalatehnoloogiline struktuur tuleviku jaoks vajalikul määral uusi teadmisi ja ideesid. Meie olemasolev ja Euroopa Liidu keskmisega võrreldes odavama tööjõu eelis on aga kadumas, kui Rumeeniast ja Bulgaariast saavad tuleva aasta hakul Euroopa Liidu uued liikmesriigid.
Majanduse stabiilse ja pikaajalise kasvu eelduseks on Eesti ettevõtete võimekus müüa piisaval hulgal kõrge lisandväärtusega kaupu ja teenuseid. Ilma tootlikkuse pideva tõusuta ja kõrgete professionaalsete oskustega inimesteta pole edu loota.
Iga enesest lugupidav Eesti poliitik kasutab Eesti tulevikust rääkides märksõnu “teadmistepõhine Eesti” või “teadmistepõhine majandus”, need mõisted ummistavad meie arengukavu ja tulevikuplaane. Sellest hoolimata ei ole paljud nendest plaanidest täna veel tegeliku sisuga täitunud.
Meie ainus võimalus ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks on innovaatilisus ehk uuendusmeelsus. Meil tuleb suurendada Eesti funktsionaalset võimekust, meil tuleb teha Eesti suuremaks. Täpselt nii, nagu tegime eelmise sajandi lõpus, kui muude asjade kõrval rajasime e-maksuameti. See lähendas riiki rahvale, see aitas kokku hoida aega ja tööjõudu, see vähendas korruptsiooni ja pettuse riske.
Me peame ka oma tänastes otsustes lähtuma samasugustest eeldustest, nagu tegime üle kümne aasta tagasi Tiigrihüppe programmi ellu kutsudes ja ellu viies.
Ka siis ei olnud ju meie eesmärk kõikide koolide lülitamine internetti. Tiigrihüpe oli vaid vahend selleks, kuidas Eesti lapsed saaksid konkurentsivõimelisi teadmisi, kuidas Eesti saaks areneva maailmaga kaasa minna, kuidas muuta meie igapäevaseid toimetusi tõhusamaks. Internet ongi eeldus, see on ligipääs, see on võimalus. Tark kasutab seda oma töös ja hariduses, mõni teine piirdub vaid meelelahutusega. Ehk siis küsimus: kas Wikipedia või rate.ee? Mõlemad on internet.
Head kuulajad,
järgnevalt sooviksin ma jagada teiega mõningaid tähelepanekuid Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitikast.
Esiteks, me peame aduma Eesti asendit ja suurust. Mulle tundub, et me lähtume oma teadus- ja innovatsioonipoliitikas eeldusest, et Eesti on samasugune suurriik nagu seda on USA või Saksamaa. Eesti aastased investeeringud teadus- ja arendustegevusse moodustavad väikese osa mõne suurkorporatsiooni teadus- ja arendustegevuse eelarvest.
99,9 protsenti teadmistest luuakse väljaspool Eestit – Euroopa Liidus, USA-s, Jaapanis, Hiinas, Indias ja mujal. Isegi kui me mitmekordistaksime oma kulutusi teadus- ja arendustegevusele – ja seda me Euroopa Liidu finantsperspektiivi raames ka teeme – ei muuda see proportsioone. 99,9 protsenti uutest teadmistest luuakse ka edaspidi väljaspool Eestit.
Kui arengukava Teadmistepõhine Eesti II järgi tuleb investeeringud teadus- ja arendustegevusse viia 2014. aastaks kolme protsendini SKT-st, siis isegi meie majanduse praeguse kasvutempo juures moodustab selle raha hulk vaid tühise osa sellest, mida investeerivad uute tehnoloogiate väljatöötamisse maailma võimsaimad ettevõtted, riikidest rääkimata.
See tähendab, et kui tahame nautida majanduskasvu vilju ka edaspidi, on meie ainus võimalus saada osa teadmistest, mis luuakse väljaspool Eestit. Veelgi parem – Eesti peab saama osade uute teadmiste kaasautoriks.
Osa lahendusest peitub Eesti teadlaste jätkuvas ja senisest suuremas osalemises rahvusvahelistes uurimisprojektides. Oma eelmisel töökohal Euroopa Parlamendis panime koos kolleegidega kokku visiooni Läänemere piirkonna uuest arengustrateegiast. See näeb muude asjade kõrval ette ka teadus- ja arendustegevuse tööjaotust, parimate ajude kontsentreerimist olemasolevatesse ja loodavatesse uurimiskeskustesse, mida märgistasime terminiga centres of excellence. Eestil võiks olla ambitsioon saada üheks sellistest keskustest. Loomulikult saavad siin kõne alla tulla valdkonnad, kus meil on juba ette näidata arvestatav kompetents.
Sama oluline kui meie teadlaskonna osalemine rahvusvahelistes projektides on meie akadeemilise hariduse olukord Eestis. Leian, et me peame võtma suuna meie ülikoolide ja teadusasutuste radikaalsele rahvusvahelistumisele. Meil pole teist valikut, arvestades näiteks demograafilisest olukorrast tulenevat tõika, et viie aasta pärast väheneb ülikoolidesse astujate hulk poole võrra. Kvaliteetse kraadiõppe organiseerimiseks tuleb tekkiv tühimik täita välisüliõpilastega. Tuleb leida ka välisõppejõud, kes asuksid neid juhendama. Või, kui see tee meid ei rahulda või kui sellest ei piisa – meil tuleb riiklike stipendiumide toel aidata kaasa Eesti noorte teadlaste praktiseerimisele maailma tippülikoolides ja teaduskeskustes. Lootuses, muidugi, et nad tulevad Eestisse tagasi.
Teiseks, meil tuleb vaadata innovatsiooniprotsessi pisut laiemalt kui seda on teadus- ja arendustegevuse tulemite rakendamine ettevõtluses. Värskeim Oslo Manual, mille alusel kogutakse ja analüüsitakse OECD ja Euroopa Liidu innovatsioonistatistikat, märgib, et ehkki teadus- ja arendustegevus on ülioluline innovatsiooniprotsessis, ei põhine suur osa innovaatilisest tegevusest teadus- ja arendustegevusel vaid haritud oskustööjõul, ettevõtete ja teadusasutuste koostööl ning õppimisvõimelistel organisatsioonidel.
Lühidalt kokku võttes – rahast ei piisa. Ükski raha ei asenda ajusid. Talentide otsimine ja ostmine, nende meelitamine ja koondamine on tegevus, millele on täna keskendunud nii riigid kui korporatsioonid. Ma ei ole kindel, et Eesti on siin piisavalt pingutanud. Pigem näeme, kuidas spetsialistid Eestist ära lähevad. Sinna, kus lisaks kõrgemale palgale on ka paremad võimalused eneseteostuseks ja meeldivam elukeskkond. Meil tuleb need inimesed tagasi tuua.
Veelgi enam, meil tuleb mõelda, kuidas muutuda globaalses ajuderändes magnetiks, saada ajude tootjast nende tarbijaks. Usutavasti on enamus Eesti ettevõtjaist minuga nõus, kui ütlen, et meil tuleb lihtsustada regulatsioone spetsialistide värbamisel niinimetatud kolmandatest riikidest. Jah, meie ränga ajaloo tõttu vaatab Eesti rahvas sisserändajate suunas kahtlevalt. Aga alternatiiviks on suletus ja mahajäämus. Pealegi ei räägi me kümnetest tuhandetest võõrastest liht-töölistest vaid teaduste doktoritest ja kvalifitseeritud inseneridest.
Lugupeetavad kuulajad,
lõpetuseks peatuksin meeleldi, aga põgusalt veel ühel valdkonnal, mille innovatsioon on Eestile eluliselt vajalik. See on energeetika, täpsemalt Eesti majanduse energiaefektiivsus.
Nagu me teame, kulutab Eesti iga väärtusühiku tootmiseks kordades rohkem energiat kui Saksamaa või Taani. Esimene samm selles suunas, et vähendada ühtaegu nii energiasõltuvust kui ka energeetikasektori negatiivseid keskkonnamõjusid, on tarbida vähem energiat. Kutsun teid püstitama eesmärki ja kaasa mõtlema: kuidas säilitada ja saavutada majanduskasvu ja heaolu kasvu nii, et sellega ei suureneks energia tarbimine? Kas ja kuidas suudame viia säästva arengu põhimõtteid kõigisse eluvaldkondadesse, põllumajandusega alustades ja elamuehitusega lõpetades.
Ma ei eelista energiavaldkonna innovatsiooni näiteks biotehnoloogia või geeniuuringute omale. Ent meil ei ole teist valikut, ei majanduse ega ka julgeoleku mõttes, kui leida energiaefektiivseid lahendusi nii kodumajapidamiste, tööstuse kui ka teeninduse jaoks. See on nagu kümnevõistlus, kus tugevusest vaid ühel alal ei ole midagi kasu. Ja vastupidi – iga kett on täpselt nii tugev, kui on selle nõrgim lüli.
Miks ei võiks Eesti olla riik, mis kogub üle maailma tuntust oma energiaefektiivsete tehnoloogiatega? Ma leian, et olukorras kus nõudlus energiaefektiivsete toodete ja tehnoloogiate järele maailmas hüppeliselt kasvab, oleks see üks nišš, kuhu Eesti võiks pürgida. Ja pealegi on meil ju kasutada olemasolev ajuressurss näiteks põlevkivitehnoloogias.
Ma tervitan ühiskonnas käivitunud debatti Eesti energiatootmise tuleviku küsimuses. Loodan, et võimalike lahenduste hulgas tugevneb märkimisväärselt ka taastuvenergia positsioon, olgu siis tuule- või bioenergia kasutamise näol. Meil on vaja saavutada üleüldine konsensus ambitsioonikate eesmärkide ja nende saavutamise viiside vahel. Näitena sellisest konsensusest tooksin Rootsi soovi vabaneda 2020. aastaks täielikult naftasõltuvusest.
Eesti on lähiminevikus tõestanud, et me suudame saavutada eesmärke, mida kogu ümbritsev maailm pidas ülejõukäivaks. Me oleme tõestanud, et väiksus võib sageli olla eelis ja mitte puudus. Miks ei peaks nii minema ka meie majanduse kaasajastamise, teaduse ja tehnika arendamise valdkonnas. Võimalused on olemas, tuleb neid vaid targalt ära kasutada. Edu meile selleks.
