- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Riigikogu konverentsil "Väärtused ja huvid rahvusvahelises poliitikas" Tallinnas 30. oktoobril 2006

30.10.2006

Mul on ütlemata hää meel esineda Eesti parlamendi korraldataval Euroopa konverentsil. Sellele traditsioonile pandi alus hulk aastaid tagasi, kui Euroopa Liidu liikmelisus tundus meile kättesaamatu unistusena.

Tänaseks on konverentsist saanud tõsiseltvõetavad rahvusvahelised mõttetalgud, kus Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide teadlased, poliitikud ja mõtlejad kogunevad, et arutada Euroopa tänaseid kõige pakilisemaid küsimusi. Inimesed ja ka riigid, kelle osas kunagi kõvasti kaheldi, kas nad üldse sobivad Euroopa Liitu, on osutunud tõsisteks tegijateks Euroopa Liidu kujundamisel.

Euroopa Liit loodi enam kui pool sajandit tagasi vabaduse ja demokraatia garanteerimiseks Euroopa maailmajaos. Usuti, et need väärtused on endastmõistetavad, et me alati seisame nende eest. Täna aga on euroopalikud väärtused Euroopa Liidu enda sees, eriti aga meie naabruskonnas, sattunud tugeva surve alla. Seetõttu on ka tänase konverentsi teema ''Väärtused ja huvid rahvusvahelises poliitikas'' palju aktuaalsem, kui keegi meist oleks paar aastat tagasi arvanud või kartnud.

Mu daamid ja härrad!

Viie kuu pärast me tähistame viiekümne aasta möödumist Rooma Lepingu sõlmimisest. See leping pani aluse Euroopa Ühendusele, mis on oma liikmeile – eriti aga Euroopa Liidu kodanikele – toonud, õigemini loonud, pool sajandit rahu, turvalisust ja majanduslikku õitsengut.

Kuid sel edulool on ka teine pool. Täpselt nädal aega tagasi osalesin ühel hoopis teisel viiekümnendat aastapäeva tähistaval tseremoonial, Ungari ülestõusu juubelil. Too üritus meenutas mulle, et ega neid euroopalikke väärtusi, millest me siin täna räägime, pole alati kõigile lubatud ega kättesaadavaks tehtud. Paljudele tänastest Euroopa kodanikest polnud need väärtused lubatud ajal, mil Euroopa Ühendus juba õitses. Sest nemad elasid karmi saatuse tahtel väljaspool Euroopa Ühendust.

Viimasel ajal on õige mitmes niinimetatud vanade liikmesriikide ajalehes ja ajakirjas, aga ka eravestlustes avaldatud pettumust, et niinimetatud uued liikmesriigid pole olnud loodetud määral konstruktiivsed ja lõimunud. Me loeme patroneerivaid artikleid selle kohta, et ju need demokraatiad on siis järelikult arenevad ja noored; et küpseks demokraatiaks sirgumine võtab aega enam kui 15 aastat. Homme ilmuvas Foreign Affairs'i novembrinumbris on sel teemal eriti põhjalik ja murelik käsitlus.

Neid ebamugavaid, aga vähemalt osaliselt ka põhjendatud artikleid kirjutatakse vaatamata sellele, et Euroopa Liidu viimane laienemine on toonud nn vanadele liikmetele meeletut majanduskasu, kindlustanud nende julgeolekut ja muutnud demokraatlikuks piirkonna, kus alles 17 aastat tagasi inimesi nende veendumuste pärast taga kiusati.

Ometi sõlmiti Rooma leping vähem kui 12 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu. Kui vanad või noored olid siis toonased, lepingule alla kirjutanud demokraatiad?! Veelgi kummalisem on aga see, et peaaegu kõik tuntumad kodanike endi spontaansed ülestõusud vabaduse ja demokraatia nimel on aset leidnud neis riikides, kellele täna omistatakse ebaküpsust:

Varssavi ülestõus 1944. aastal; 1953. aasta ülestõus Ida-Berliinis; Ungari ja ehk vähem tuntud Poznani ülestõus Poolas 1956. aastal; Praha kevad 1968. aastal; Poola Solidarnosc 1980. aastal; spontaansed öölaulupeod Eestis 1988. aastal.

Need olid kodanike väljaastumised demokraatia eest! Ma ei hakka siin meenutama küpse Euroopa demokraatliku üldsuse reaktsiooni neile sündmustele – me teame, milline see oli – ega taha ka rääkida meie naabruskonna vaikimisest Eestis toime pandud repressioonide suhtes. Piisab sellest, kui meenutan, et 1981. aastal tervitas Lääne-Saksamaa liidukantsler sõjaseisukorra väljakuulutamist Poolas ja nimetas kindral Jaruzelskit oma riigi patrioodiks.

Mida peaksime sellest järeldama? Ma pakun kolm võimalust.

Esiteks, pole mõtet minna ülbeks ega tunda liigset rahulolu. Demokraatia ja kodanikuvabadused pole ei ühelegi inimesele ega riigile kaasasündinud nähtus, see ei ole ei enesestmõistetav ega püsiv. Seda kinnitab demokraatiat mitte sallivate jõudude ja ksenofoobia tõus kõikjal maailmas, sealhulgas paraku ka Euroopas.

Teiseks, meil lasub kohustus kaitsta ja aidata neid, kes riskivad praegu oma eluga demokraatia ja vabaduse nimel. Täpselt nii, nagu riskisid paarikümne aasta eest poolakad, ungarlased, tšehhid-slovakid ja balti rahvad. Meil pole õigust vaadata neid altkulmu, kui nad ei väljenda end alati nii peenelt ja diplomaatiliselt kui me seda sooviksime. Varssavis, Budapestis, Ida-Berliinis, Prahas, Bratislavas, Vilniuses, Riias ja Tallinnas oldi samuti kohati kohmakad, järsud ja liiga nõudlikud. Honeckerid, Kadarid, Jaruzelskid, Brežnevid ja teised nendesugused esindasid seevastu alati ontlikku stabiilsust ja kindlat partnerlust.

Ja kolmandaks – mõistkem, et meie läheduses, Euroopa läheduses on praegu inimesed, kes riskivad oma elu ja vabadusega, et kaitsta Euroopa põhiväärtusi. Neid ähvardavad tugevamad ja stabiilsemad võimud, kellega on alati kergem diili teha, neid külla kutsuda ja kellele saab oma kaupa müüa. Walesad, Havelid ja Nagyd on alati tülikamad, sest demokraatia ongi alati tülikam nähtus. Meie ise ja kogu Euroopa on õppinud, et me endale midagi vähem tülikat ei tahagi. Me oleme ka õppinud, et halvasti riides katlakütja võib demokraatia tingimustes osutuda edukaks presidendiks, parlamendisaadikuks või ministriks.

Mu daamid ja härrad.

Ent veel enne, kui me saame midagi teha, tuleb meil, Euroopa poliitikutel, muutuda vähem isekaks. Nii ''uutes'' kui ''vanades'' liikmesriikides. See kehtib võrdselt kõigile. Nii neile, kes oma siseturgu kaitstes torpedeerivad teenuste direktiivi, kuid samal ajal naudivad kapitali vaba liikumist. Aga ka neile, kellele Euroopa Liit tähendab vaid suuri rahasüste ''Brüsseli'' eelarvest.

2004. aastal liitunud riikidel tuleb aduda, et Euroopa Liidu edasine areng eeldab ka neilt loovust, kaasamõtlemist ja tegutsemist. Selle asemel, et end lõdvaks lasta, mitte riskida ja nautida teiste maksumaksjate raha paigutamist oma projektidesse.

''Vanadel'' liikmesriikidel tuleb aga mõista, et Varssavi Pakti tankikolonnide lahkumine idapiirilt ei tähenda, et kõik see, mis toimub teispool Euroopa Liidu piiri, pole enam nende asi.

Ma loodan, et tänane konverents, mis leiab aset kõige Euroopa-meelsema liikmesriigi pealinnas – kui uskuda viimaste kuude statistikat –, aitab meil, see tähendab Euroopa Liidul naasta oma väärtuste ja ideaalide juurde. Neid väärtuseid ja ideaale hinnatakse kõige rohkem just seal, kus neid napib ja kus neid alla surutakse.

Aitäh.