- Reset + PDFPrindi

"Kalorid ja Rasvumise Ärevad Protsessid ehk KRÄP II", Kodukiri, oktoober 2012

© Aivar Pihelgas

11.10.2012

Kui Barack Obama 4 aastat tagasi USA presidendiks valiti, tutvustas tema abikaasa Michelle õige pea oma plaane laste ülekaaluga tegeleda. Ühes oma esimestest sõnavõttudes keskendus ta High Fructose Corn Syrup'i* ehk glükoosi-fruktoosi siirupi (GFS) mõjule. GFS on tehtud maisist ja tööstusliku töötlemise tulemusel tavasuhkrust tervelt viiendiku võrra magusam, olles tootjale siiski odavaim magus.

Polnud veel selge, kuidas meie ainevahetus GFS-i töötleb. Fruktoosi on ka puu- ja köögiviljades ning nende söömine pole kedagi paksuks või haigeks teinud. Ent The American Medical Association oli avaldanud kahtlust, et see turu odavaim magustaja võib olla ameeriklaste kehakaalu hüppelise tõusu toitja. USA toiduainetööstuses on lauasuhkur valdavalt asendatud GFS-iga. Seda leidub enamikus tööstuslikus toidus alates saiadest, hommikukrõbinatest, dessertidest, ketsupist ja majoneesist kuni lihatoodeteni välja. Eriti hiiglasliku annuse saab ameeriklane fruktoosi karastusjookidest.

Tookord tuli Michelle Obama avaldusest suur meediakära. Esimene daam sai tunda, mida tähendab kritiseerida kõige kasumlikumat äri ning rinda pista riigi rikkaimate töösturitega. Toiduainetööstuse lobistide argument oli, et suhkur on suhkur ja kalor on kalor, vahet pole, millisest allikast see tuleb. Liialdamine on igal juhul halb, aga ega riik saa hakata reguleerima, kui palju keegi tarbida võib.

Ent viimase 40 aastaga on Ameerika jõudnud tõelisesse rasvumiskriisi, mistõttu on teadlased tööstuslike lisaainete ainevahetuseprobleemidega tõsiselt tegelema hakanud. Ja selgunud on magusamaailma kibedaim tõde. Jah, suur kogus suhkrut hävitab tervist, tekitab ülekaalu ja on aluseks nn elustiilihaiguste arengule üha nooremate seas. Ent: kalor ei ole kalor ja kõiki suhkruid ei töötle inimorganism ühtviisi. See on tõstnud tolle muundatud magusaine maailma toitumisteadlaste ja meedikute fookusesse.

Kuidas GFS erineb tavalisest lauasuhkrust, sukroosist? Sukroos koosneb omavahel seotud võrdses hulgas glükoosi ja fruktoosi molekulidest. GFS-s on aga see tasakaal nihutatud, et saada magusam aine. Kõige levinumas GFS-is on fruktoosi 55% ja glükoosi 42%. Fruktoosi molekulid on seal sidumata ja seega organismi sattudes kohe valmis kasutamiseks. Kui glükoos kasutatakse enamasti energiaks ja jääk säilitatakse glükogeenina maksas ja lihastes, käitub fruktoos väidetavalt teisiti. Tema ainevahetusjäägid on rasvhapped, sealhulgas nn halb kolesterool (LDL) ja triglütseriidid, mis suurte koguste fruktoosi tarbimisel säilitatakse rasvapiisakestena maksas ja lihastes. Suureks peetakse rohkem kui 50mg fruktoosi päevas, mille ameeriklane saab kätte ühest suurest magusast joogist. Kuna fruktoosi töötlemise koormus langeb 100%-lt maksale (glükoosi puhul vaid 20%), lubab see teadlastel öelda, et näiteks karastusjoogid, mis on GFS-ga magustatud, kahjustavad lapse maksa samamoodi kui alkohol. Kui 120 kalorist tarbitud glükoosist säilitatakse rasvana vähem kui 1 cal, siis samast hulgast fruktoosist tervelt 40. Ehk: kalor ei ole kalor.

Sel kevadel avaldasid USA ühe mainekama ülikooli – Princetoni Neuroteaduste Instituudi teadlased mahuka uurimuse GFS-i metabolismist www.princeton.edu/main/news. Rottide peal testiti nii rasvarikka toidu kui GFS-ga toidu mõju. Kui rasvasel toidul rottidest osa läks 6 kuu jooksul paksemaks ja osa sootuks kaotas kaalu, siis GFS-ga toitu tarbinud grupp muutus 100%-liselt "balloonideks". St kaal tõusis kõikidel, aga drastiliselt suurenes neil kõhurasv, lisaks tõusis vere triglütseriidide sisaldus. Rotid saavutasid uuringu käigus seisundi, mida inimeste puhul nimetatakse metaboolseks sündroomiks. See on eeldus kõrgvererõhutõve, diabeedi ja ka vähi tekkeks. Ameerikas on ka mitmeid vabatahtlike inimgruppe lasknud endil GFS rikka toidu mõjusid uurida ning tulemused on täpselt samad.

Ameeriklaste kaal hakkas massiliselt tõusma just siis, kui GFS toiduainetööstuses kasutusele tuli, 1970ndail. Enne seda oli seal ülekaalulisi 15% ümber. Täna, kui juba üle kolmandiku selle riigi rahvast omab rasvumisdiagnoosi, on toidutootjate rahastamisest sõltumatud teadlased omalaadse koostöökogu loonud, sest katastroofi kardavad kõik. Lisaaineid, mille ainevahetust uurida, on kasutusel sadu. Igal aastal keelatakse neist mõne kasutamine, kuna seos kindla haigusega on leidnud tõestust.

Miks ma GFS-st Euroopa Liidus kõnelen, kus maisi tarbimine on kordades väiksem kui USAs? Sest kuigi kvoodikaup, hiilib odav kraam kõikjale, kus hind inimestele korda läheb ja tootjad oma südametunnistusega kompromisse teha ei häbene. Veel 5 aastat tagasi ei arvanud minagi maisisiirupist midagi. Täna aga on GFS-vaba jäätist Eesti külmlettidelt päris raske leida. Osa kohukesi, kohupiimakreeme ja kondiitritooteid sisaldavad samuti GFS-t. Leidsin supemarketi riiuleid uurides seda ka mõnest lihatootest, pasteedist, kastmest. Massiliselt seda veel pole, aga eriti laste organism on tundlik ning teadlik valik tihti ainus pääsetee.

Kaaluprobleemidega laste hulk tõuseb Eestis julma järjekindlusega. Minugi sõprade hulgas on palju murelikke vanemaid, kes püüavad teha tervislikke valikuid, ent lapse vöökoht aina paisub. Kohupiimakreem ja kohuke on ju nii hea ja tervislik ka – oleme harjunud mõtlema. Ent hinnarallid sunnivad otsima just neile, kõige enam armastatud toodetele üha odavamaid koostisosi, tuues ohvriks tervise ja kasutades jõhkralt ära tarbija teadmatuse või huvipuuduse. Salakesi hiilisid toidu sisse transrasvad, kas sama salaja tuleb maisisiirup? Mu sõpradest polnud keegi sellest kuulnud, sestap ajas minu kui diplomeeritud arsti südametunnistus, mind rääkima. Kuid seekord ilma paanikata, palun!


* Kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup; glükoosi-fruktoosisiirup; maisisiirup; fruktoos/glükoos – kõik tähistavad sama asja.