- Reset + PDFPrindi

"Maherevolutsioon Hiiumaal", Pere ja Kodu, oktoober 2012

Lauka Põhikooli kokk Aimi Aromatova ja Evelin Ilves
© Hele-Mai Alamaa

16.10.2012

Evelin Ilves


Kes poleks kuulnud kurtmist, et Eesti köögivili ja liha on koolilõuna valmis­tamiseks liiga kallid? Kui saime teada, et Lauka koolis on kokk ikkagi "maherevolutsiooni" teinud, sõitsime seda ilmaimet koos Evelin Ilvesega kaema.


Maailma parim kokk! Just sellised sõnad poetas üks 2. klassi poiss Lauka põhi­kooli koka Aimi Aromatova kabineti ukse vahelt sisse. Ise veel vabandas enne viisakalt ja kin­nitas koka kerkinud kulmude peale oma mõtte üle: "Mina tean!"

Aimi toakese seinad on kaetud kire­vate piltidega ta töödest. Siin on mitu fotot legendaarsest direktori vastuvõtu­lauast, mille äärde parimad koolilõpeta­jad igal kevadel maiustama kutsutakse. Kunstnikust koolijuht Märt Rannast ise märgib tagasihoidlikult, et ega ta päris kindel polegi, kas nii suure õhi­naga tuuakse direktori ja au pärast või hoopis uhke pidulaua tõttu.

Piltidel keset lauda ilutsev suupistetorn on tõesti ennenägematu. Kokk ise muigab meie uudishimulike pilkude peale kavalalt ja seletab torni anatoomia lahti. Kõige all on liiklus-koonus — no seda saab ju kergesti puhastada. Sinna peale läheb suur Hiiumaa leib, mis kaetakse fooliumi­ga. Nüüd on alus valmis, et see ilusaid tikuvõileibu ja suupisteid täis tikkida. Sinna mahub neid peaaegu sada, aga lauaruumi kulub vaat kui vähe.

Ka puuviljadest moodustab kunst­nikusilmaga proua vikerkaarevärvilisi imeilusaid kooslusi, mida oleks lausa kahju söömisega ära lõhkuda. Ja see kõik kokku ei maksa teab kui palju.


Õpilased võrdsed pulmarahvaga


Koolitööst vabal ajal teeb Aimi rõõmsalt süüa edasi: katab pulma- ja peielaudu, võlub saare mis tahes otsa tulnud külalistele nii soolaseid kui ka magusaid hõrgutisi. Ühel pildil ääris­tavad tema kaetud pulmalauda 200 pirnisiili, teisel uhkeldab lumehange­na valge ja kohev... heeringatort. "Ei ole see mingi hapukoor," torkab kokk küsijale teravalt. "Kreem tuleb ikka toorjuustust, mädarõikast ja vahu­koorest, koogi vahekihid aga röstitud riivitud mustast leivast." Paljas mõte sellele viib keele alla.

Ent ega Lauka kooli lapsi kehvemi­ni toideta kui külalisi. Juustutehnoloogi haridusega ja aastaid Hiiumaa liha­kombinaadis tehnoloogina töötanud Aromatova tunneb hea maitse taga­maid ning teab hästi, mida saab tööt­lemisel toiduainega teha. Seda nii heas kui ka kurjas. Oma lihakombinaadi-päevadel koostas ta kümneid vorstiretsepte ja tema marmorvorsti mäleta­vad paljud 1990ndatel "Georg Otsa" Rootsi lauas maiustamas käinud. Aimi "Veise vürtsiliha kadakamarjadega" tõi aga 1992. aasta AgroBalti messilt Eestile ainsa medali. Kahju, et täna­päeval seda toodet poest ei leia.


Isetehtud hakkliha ja maitsesegud


Põhjalikud teadmised ja nõudlikku­se tooraine kvaliteedi vastu on Aimi Aromatova toonud ka Lauka kooli sööklasse. Ta ei kasuta töödeldud toorainet, pooltooteid ega maitse-ainesegusid. Ta ei võta menüüsse ka näiteks kanaliha, sest selle kvaliteet olevat nii kasin. Hea kanaliha on aga liiga kallis.

Ta ootab pikisilmi saare oma toote-arenduskeskuse elik maakeeli tapamaja valmimist, sest siis saab ta kätte ka ko­haliku liha. Hakkliha tehakse Laukal ala­ti ise päris lihast. Kala tuleb siitsamast merest, köögiviljad, marjad-puuviljad ja maitseroheline ka kohapealt.

Inspiratsiooni teha ümbruskonna inimestega lepingud sai Aimi õppe­reisilt Prantsusmaale. Seal avaldasid talle suurimat muljet pereettevõtted, kes oma jõududega katsid kogu tootmisahela, näiteks piimakarja kasvatami­sest juustude tootmiseni või lihakarjast vorstide valmistamiseni.

Miks meie nii ei saa? Me oleme enda arvates töökad, aga Prantsusmaal jäi mulje, et sealsed talunikud on mitu korda töökamad. Kuidas sa muidu selle kõik 4—5 inimesega ära korraldad? Ja Aimi otsustas, et ei karda temagi lisa­tööd, mis tekib iga talunikuga eraldi su­heldes, selmet hulgilattu üks meil saata.

Jaanuaris kutsuti huvilised kokku, kanti neile soovid ja kogused ette ning vaata imet — inimesed said ke­nasti omavahel ära jagatud, kes mida ja kui palju kooli tarbeks kasvatab. Lepingud, muide, on suusõnalised. Toit kallimaks kui hulgiladudest telli­des ka ei läinud. Koolilõunaks kulub ikka 80 sendi ümber ja lapsevanemad midagi juurde ei maksa.


Külluse aastaaeg


Sügise algus, on tõeline külluse aeg, tomatit tuleb nii palju, et kokk on loobunud pastadest ja konservidest. Tomat sobib nii pajaroogadesse kui ka suppidesse ja kastmetesse. Tänu kohalikule paprikale võib teha laste lemmikrooga — täidetud paprikat — nii tihti, et talveks saab isu täis.

Lapsed kiidavad ka traditsioonilist kartuliputru ja hakklihakastet, ning siin on Aimil jälle nipp varuks. "Vaata, meil on kartulikoorimismasin, aga me ei kasuta seda kunagi, sest see klopib kar­tulist maitse ära. Tõeliselt hea on vaid mugul, mida pole loobitud. Ja silmad peaks ju nagunii käsitsi välja võtma."

Sestap koorib abiline kõigi saja sööja jaoks köögiviljad käsitsi. Veelgi enam, viljad ka tükeldatakse käsitsi. Selleks on kokk soetanud mitut sorti teradega köögimandoliine, mille vahelt tulevad eri kujuga ribad, koonused jne, mis ka lihtsa köögiviljasupi kunsti­teoseks muudavad.


Maailma parim saiavorm


Värske borš, mida sel päeval kooli­lõunaks pakutakse, on aga nii maitsev, et viimati 25 aastat tagasi peeti maits­nud autojuht paneb endale üllatuseks nahka terve kausitäie ja lõpuks küsib imestunult: kuidas peedisupp saab nii hea olla?

"Kõrgessaare peet, porgand ja kapsas, Suuremõisa kartul, puhas veiseliha, rohkelt maitserohelist," loet­leb Aimi supi saladusi. Ta ütleb käsi laiutades, et siin pole retsepti tarviski.

Ainult keetmisega peab ettevaatlik ole­ma, et kõik ikka parajalt krõmps jääks, siis on ka puljong ilus selge.

Supipäevadel teeb Aimi tihti kooki, nendegi kiitmisega pole koolipere kitsi. Koogid on enamasti lihtsad: biskviittainale (muna-suhkur-jahu-kartulijahu) riivib kokk peale paksu kihi õunu ja sinna otsa paneb veel kihi kirsimoosi. Või muid puu­vilju. Või õuntele kaneeli ja kardemoni.

Maailma parima saiavormi tehno­loogia seletab ta meile lausa käigupealt ära: leotad saiaviilud piimas, paned ühe kihi, sinna peale paksu kirsimoosi, siis taas saiaviilud, valad üle suhkru, vanilli ja piimaga vahule klopitud munadega, kõige peale raputad kookoshelbeid ja — ahju. Kui veel kodumunadega teha saaks, oleks tulemus unistuslik. Järgmisena ongi Aimil plaanis soetada kooli kööki munavalgustuskast. Siis saab talunikelt mune ja nemad ise ei pea üksi kallist asja ostma.


Eeskujuks inglastele ja prantslastelegi


Lõunavahetund on läbi ja Aimi saa­dab meid ukseni. Ise lippab pliidi taha tagasi. Sest kohe on saabumas saart väisav grupp inglise ja prantsuse koha­liku koolitoidu eestkõnelejaid, et Aimi kogemustest ja hõrkudest roogadest osa saada ning õppida.

Lahkudes jääb kummitama mõte: miks me arvasime, et just tippkokad koolikokkadele ideid ja teadmisi peaksid jagama? Võiks ju vastupidi ka. Tagasiteel praamil kohatud maailma ja Hiiumaa mees Erkki-Sven Tüür paneb i-le täpi: "Minu suuremate ürituste laua katab alati Aimi. Ta teeb heas mõttes tradit­sioonilisi asju, aga nii hästi, et maitseb nagu ei-tea-mis eriti peen ja hõrk. Lausa kultuurideüleselt imeliselt."


Lauka kool

Lauka kooli asutas 1900. aastal krahv Ungern-Sternberg. Praegu õpib seal 75 last, ent 1970ndail oli õpilasi üle 220. Reigi kihelkonnas oli toona 13 kooli, nüüd on üks järel ning tervel Hiiumaal kõigest seitse.

Lauka põhikool paikneb neljas rootsipunases hoones. Kogu see ilu asub ke­set 7 ha suurust parki mere lähedal. Sööklasse peavad lapsed üle tee lippama, sest vald ostis endise kolhoosisöökla eraomanikelt tagasi ja tegi kooli tarvis korda. Nüüd on vallarahval ka koht, kus koos käia ja peolauas istuda. Koolijuht unistab "lamavast politseinikust", mis sunniks kooli ja söökla vahel kulgeval riigiteel kihutavaid metsaveoautosid kiirust maha võtma. Aga maanteeamet ei luba. Kas kuni õnnetuseni?

NB! Laugas ei tähista Hiiumaal midagi sooga seotut. Laugas on hoopis laht. Lahe ääres on kool ja sellest ka nimi. Öeldakse - Laukale, mitte Laukasse.