- Reset + PDFPrindi

"Euroopa allakäik pikemas perspektiivis on murettekitav, kuid mitte paratamatu", Europe's World, nr 7, sügis 2007

23.10.2007

President Toomas Hendrik Ilves

 

Euroopa suutmatus oma konkurentsiprobleemidele näkku vaadata on murettekitav, ütleb Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Ta toob näiteks oma kodumaa täieliku ümbersünni infoajastu künnisel ning visandab strateegiaid, mida Euroopa Liidul tuleks rakendada, olgugi need kõike muud kui teretulnud.

 

Tulevikku pole võimalik ennustada, küll aga võime ära tunda ning hinnata tuleviku arengusuundi. Kaks kõige enam käsitlemist leidnud arengusuunda on kahtlemata globaalse soojenemise ja fossiilkütuste üha haruldasemaks muutumise kahetine oht. Mõlemad küsimused on globaalsed, ent samas on nende lahendamine ilma Euroopa Liidu osaluseta täiesti võimatu.

Samuti seisab Euroopa Liidul pikemas perspektiivis ees mitu rasket katsumust, mis on ühendusele eriomased ning mis lahendamata jäämise korral võivad tähendada, et veerand sajandi pärast ei ole tänane suhteline küllus meile enam kättesaadav. Need mureküsimused on kõik seotud Euroopa konkurentsivõimega.

Nii et kus ja kuidas meie, eurooplased, siis majanduslikult konkureerime – Euroopa Liidus või laias maailmas? Kindlasti nii siin kui seal. Ja pidades silmas pikemaajalist globaliseerumisele suunatud arengut, tuleks meenutada meie tänuvõlga Jean Monnet’ ja hiljem ka Jacques Delors’i ees, kes panid ühisturule aluse neil aegadel, kui globaliseerumine ei olnud veel sugugi nii selgepiiriline nähtus. Sest ühisturg võimaldab meil, eurooplastel, ka maailma mastaabis konkurentsivõimeliseks jääda. Avatus Euroopas eneses ning meie turgude avamine konkurentsi survele on virgutanud meie jõupingutusi rahvusvahelise konkurentsivõime saavutamiseks.

Ent sellest üksi ei piisa. Meil on vaja poliitilist julgust, samuti peame kujundama avarama nägemuse ja arusaamise sellest, mis ootab meid ja maailma eelolevatel aastatel. India ja Hiina tõusuteel majanduste kõrval paistab ka tänane majandushiid Saksamaa kord kääbusena. Täna suudab Euroopa Liit oma poole miljardi hingega veel konkureerida USA, Hiina ja Indiaga elukvaliteedi, haridustaseme ja innovatsioonitaseme osas. Aga kui kaua veel? Näiteks oleme harjunud mõtlema Indiast kui vaesest maast, kes ei kujuta endast Euroopale erilist konkurenti, kuid niisugune mõtlemine on ajast ja arust. See kaheksa protsenti India elanikkonnast, kellele on kättesaadav nõndanimetatud keskklassi elatustase, on umbes sada miljonit inimest, rohkem kui üheski Euroopa Liidu liikmesriigis eraldi võetuna. Ja missugune on pilt kahekümne viie aasta pärast, rääkimata viiekümnest?

Euroopa Liidu praegused mõttemallid ei anna alust optimismiks, ja seda kahel põhjusel: esiteks on läbi kukkunud Lissaboni strateegia, heade kavatsustega käivitatud programm innovatsiooni ja konkurentsivõime arendamiseks; teiseks kaldub Euroopa Liit üha enam protektsionismi, mitte üksnes välismaailma suhtes, vaid ka Euroopa-siseselt.

Kui minu kodumaa pärast nõukogude võimu poolt peale surutud ja viiskümmend aastat kestnud mahajäämust taas pinnale tõusis, mõtlesin ahastusega sellele, kui palju Eesti ettevõtetel võib minna aega rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise infrastruktuuri loomiseks. Meie õnneks oli maailm tollal just astumas uude, infotehnoloogia revolutsiooni ajastusse, nii et Eestil, kes tegi panuse uusimale infotehnoloogia infrastruktuurile, olid peagi teistega võrdsed võidueeldused. Avaliku ja erasektori investeeringud infotehnoloogiasse võimaldasid minu kodumaal juba 1990. aastate keskpaigaks jõuda kõrgemale Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Sajandivahetuseks aga olime nii avalike teenuste kui ka mõne muu sektori – näiteks panganduse osas tasemel, milleni on jõudnud vaid vähesed Euroopa riigid.

Niisiis suutis väike ja algul arenguraskustes heidelnud postsovetlik riik ületada tohutuina paistnud takistused. Kuid kardetavasti ei ole sammud, mis laienenud Euroopal Liidul tuleks astuda selleks, et korrata Eesti saavutusi, seal eriti teretulnud. Riigiasutuste kasvav jõudlus, innovatiivse arvutivõrgu tõttu kahanev paberimaht ja väiksemad korruptsiooniahvatlused tähendaksid ka kitsamat ja kasinamat avalikku sektorit. Ja sama kehtib ka erasektori kohta. Eriti märgatav on see Eesti puhul olnud just panganduses. 1990. aastate teisest poolest alates teostatakse 98 protsenti kogu Eesti pangatehingutest internetis, niisiis vajasid pangad üha vähem tellereid ja vähem harukontoreid. Paljud pangandusala töötajad koondati, ning kui meil ei oleks parajasti olnud püsiva majanduskasvu periood, mis möödunud aastal jõudis 11 protsendi tasemele, oleks lugu olnud päris hull. Ent kahtlemata tasub märkida, et meie majanduse kõrgele kasvutempole andis toitu just nimelt kasvav tootlikkus.

Eesti panus informatsioonitehnoloogiasse tasus ennast ära, muutes meid konkurentsivõimelisemaks. Suutsime oma väiksust osaliselt tasakaalustada sellega, et lasksime infotehnoloogial vabastada inimesed ülesannetest, millega arvutid nii või teisiti paremini toime tulevad, kuid see areng ei ole jätkusuutlik, kui me ise ei asu looma innovaatilisi lahendusi. Nüüd, kus Eesti ei saa enam pidada odavat tööjõudu üheks oma konkurentsieeliseks, tuleb meil hakata looma uusi tehnoloogiaid. Meil on tarvis innovatiivset lähenemist, ja selleks on meil tarvis arendada tehnilist intelligentsi. Jah, eestlased leiutasid Skype’i, kuid üldjoontes on Eesti, nagu ülejäänud Euroopa, innovatsiooni ja puhta teaduse alal maha jäämas. Uuendused tulevad eelkõige Ameerika Ühendriikidest, sealsete ülikoolide ja laboratooriumite edu aga sõltub omakorda Euroopa, kuid ka Hiina ja India parimate ja säravaimate ajude äravoolust.

Meil, eurooplastel, on aeg oma olukorda tõsiselt analüüsida. Me tunneme vastumeelsust sisserändajate suhtes ning meie lapsed otsustavad õppeaineid valides üha sagedamini matemaatika, loodusteaduste või mehaanika kahjuks; nõnda mõistame end Euroopa Liidus ise konkurentsivõimetusse just teenuste valdkonnas, mis on üks kõige konkurentsitihedamaid sektoreid kogu maailmas.

Võin nende arengusuundade näiteks tuua kaks isiklikku kogemust. Viie aasta eest, kui ma Tallinnas uude korterisse kolisin, helistasin oma telefonifirmale ja palusin, et nad seaksid sisse internetiühenduse. Naine liini teises otsas uuris, missugune kellaaeg – 14.00, 16.00 või 17.30 – mulle kõige paremini sobiks. Kolme aasta eest, kui mind valiti Euroopa Parlamenti, soovisin oma üürikorteris samuti internetiühendust sisse seada. Kui seitsmel nädalal ei olnud midagi juhtunud, helistasin korteri omanikule, kes oli lahkesti lubanud mind aidata, kui mul peaks kohalike bürokraatidega probleeme tekkima. „Ainult seitse nädalat?“ vastas ta. Ja lisas siis midagi, mis kõlas eriti naljakalt postkommunistliku maailma esindajale: „Võib-olla saan ma teid aidata, mul on seal tutvusi.“

Minu isiklik, ebaprofessionaalne ja mitterepresentatiivne, sõprade ja kolleegide seas läbi viidud küsitlus näitas, et niisugune olukord ei ole suuremas osas Euroopast sugugi haruldane. Tuleks veel lisada, et meie arvutiühendused ja ühenduste kiirus on palju kulukamad kui Aasias, ning ma kinnitan, et isegi kui teenuste kvaliteet ja tase on niisugune vaid mõnes Euroopa osas, on meie lood ikkagi väga kehvad.

Euroopa Liidu sisene konkurents või selle puudumine mõjutab ka julgeolekut. Kui arvestada energia olulist rolli meie elus, siis on mõistetav, et kõik Euroopa Liidu riigid tahavad oma ettevõtteid konkurentsi eest kaitsta ja on seega energiaturu liberaliseerimise vastu. Niisugune reaktsioon on mõistetav, kuid tegelikkuses on Euroopa peamine suur energiatarnija ennast ise „energiasuurriigiks“ kuulutanud riik, kes on tuntud selle poolest, et kasutab energeetikat välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ning on üha varmam seda ka ise kinnitama. Tasub vaid meenutada, kuidas Viktor Tšernomõrdin, Venemaa suursaadik Ukrainas, ütles möödunud aasta maikuus, et Venemaa oleks nõus alandama maagaasi hinda, kui Ukraina poliitika oleks vähem Lääne-sõbralik.

Niisiis, kui me ei taha näha Euroopa Liidu liikmesriike allumas „jaga ja valitse“ poliitikale, mis sunnib neid paremate gaasitehingute nimel kavaldama, on meie jaoks täiesti möödapääsmatu ühine energiapoliitika ja energeetikavolinik, kelle volitused läbirääkimistel oleksid samaväärsed kaubandusvoliniku omadega. Ka Saksamaa on väike riik, kui ta üksi Gazpromiga läbirääkimisi peab. Kuid selleks, et arendada välja ühine energiapoliitika, mis oleks võrreldav meie ühise kaubandusrežiimiga, on meile vajalik ka energiaalase välispoliitika sine qua non, nimelt sisemine liberaliseerimine.

Niisiis, missugune näeb välja meie tulevik? Koreas ja Jaapanis on internetiühenduste tihedus märksa kõrgem kui enamikus Euroopa maadest, hinnad aga märksa madalamad. Aasia ja USA valmistavad ette palju rohkem insenere, teadlasi ja matemaatikuid, ning vastuseks oleme meie Euroopas seni teinud oma parima, et meid ei ohustaks teenuste ülearu vaba liikumine. Meid paneb muretsema inseneride vähesus, kuid me teeme vähe selleks, et edendada tehnilist haridust. Ja kui me viimaks näeme, et hakkame rahvusvahelises konkurentsis alla jääma, võtame appi protektsionismi.

See kõik ei kõla just lootustandvalt. Koos viivad need arengusuunad Euroopa konkurentsivõime järkjärgulise allakäiguni globaliseeruvas majanduses. Kui me muidugi selle vastu midagi ette ei võta.

 

Link inglisekeelsele originaalartiklile Europe's Worldi kodulehel.