- Reset + PDFPrindi

"President Toomas Hendrik Ilvese riigivisiitide kirkamad hetked toovad vastuvõtvale riigile alguses ka peavalu", Eesti Päevaleht, 6. aprill 2016

2014. aastal läks Läti üle eurole. President Toomas Hendrik Ilves sõitis spetsiaalselt Lätti, Ruhjasse, et osta oma lemmikjäätist. Sellega täitis Eesti riigipea enda kunagise lubaduse - kohe, kui Lätis euro kehtima hakkab, läheb ta Ruhja jäätist ostma. Eesti riigipea võttis Lätis vastu Läti president Andris Berzins.
© Raigo Pajula

06.04.2016

Kärt Anvelt


Väljastpoolt glamuursena paistvate presidendi riigivisiitide taga on kümnete inimeste kuude pikkune ettevalmistus, et leida vastu võtvas riigis üles just need kohad, kus Eesti riigipea ja Eesti riik kõige paremini meelde jääks. Riigivisiit ise pole selle korraldajatele pidu, sest päevad on tihedalt kohtumisi täis pikitud ning rääkida peab jõudma nii poliitikast kui majandusest. Just seetõttu on riigivisiitidel kaasas äridelegatsioon, kuna sageli sillutab uute võimalike kontaktideni teed fakt, et ettevõtja kuulub presidendi saatjaskonda.

Riigivisiite ja suuri konverentse, näiteks esinduslikku ja mõjukat Müncheni julgeolekukonverentsi, kuhu president Ilvest on alati kutsutud, ei saa omavahel võrrelda. Üks on siiski konverents, kuhu lendad kohale, programm on ette antud, pead kõne ja esined paneelis, suhtled inimestega ja lendad tagasi koju.

Riigivisiidi puhul on alguses teada ainult kuupäevad ning see, et esimesel päeval on kohtumine vastu võtva riigi presidendiga ning tema annab riigiõhtusöögi, kusagile mahub kohtumine veel võõrustaja riigi parlamendi spiikri ja peaministriga, kuid ülejäänud osa tuleb täita protokolliosakonnal ja erinevatel nõunikel. Ning leida lahendused, mis visiidist üldiselt Eestile saadava kasulikkuse kõrval ka võõrustajatele positiivse emotsionaalsusega meelde jääks.

Mida konkreetses riigis aga ette võetakse, on erinev ning sõltub suuresti sellest, millist laadi on kahe riigi suhted. Läti, Leedu, Soome või Saksamaaga on Eestil palju ühist, seevastu näiteks Portugaliga vähem.

Säravamaid hetki meenutavad visiitide korraldamise taga olnud presidendi kantselei protokolliosakonna juhataja Piret Reintamm Benno, siseosakonna juhataja Erki Holmberg ja presidendi avalike suhete nõunik Toomas Sildam. Nemad on tihti inimeste seas, kelle töö on visiite ettevalmistavatel lähetustel – ettesõitudel – välja mõelda ja selgeks teha, keda või mida võiks Eesti riigipea meeles pidada, kus korraldada Eesti vastuvõtt, kas programmi raames minna mõnda ülikooli loengut pidama, kus peaks Eesti president andma kohalikule meediale intervjuu, kas on sobilik minna jalutama mõnda konkreetsesse linnaosse jne. Ideed, mida see tiim on välja mõelnud, mõjuvad mõnigi kord vastuvõtjatele alguses hoogsa fantaasiana, kuid lõpuks on kõigele lahendus leitud.

President Toomas Hendrik Ilvese visiitide üks pärlitest on kindlasti 2015. aasta mais Saksamaa riigivisiidi ajal Berliini Kontserdimajas toimunud Arvo Pärdi autorikontsert, mille lõppedes kogu saal püsti tõusis ning mis Saksamaa presidendi Joachim Gauck'i silmi pisarad tõi. Presidendi kantselei ja Eesti saatkond Berliinis korraldasid kontserdi Saksa kontsertagentuuri abiga ning kui alguses oli eestlastel mure, kas Berliini suur kontserdimaja tuleb ikka rahvast täis, siis grande finale'ks oli pilgeni täis saal, kus mõned publikust isegi seisma pidid. Eestist tulid esinejad – meie filharmoonia kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, dirigeeris Tõnu Kaljuste, kohal oli maestro Pärt ise. Kontsert oli pandud riigivisiidi konteksti muusika-aasta ja Eesti muusikalise kingitusena Saksamaale.

Juunis 2012, mil toimus Läti riigivisiit, oli Rail Balticu idee Lätis parasjagu uinuvas faasis. Kuna eestlased olid näinud ühe Vabadussõja aegse Läti ajalehe esiküljel plakatit, kus tervitati Riiga saabuvat Eesti soomusrongi, tekkis idee - miks ei võiks ka president Ilvese riigivisiit Lätti alata sellega, et Riia vaksalisse sõidab Eesti rong ning me näitame "puust ja punaselt", kui oluline on kiire kaasaegne ühendus kahe pealinna vahel. Edelaraudtee tuli mõttega kohe kaasa ning andis oma diiselrongi. Lätis ettesõidul käinud Eesti presidendi meeskond nägi Läti raudtee peavalitsuse hallis majas töötanud inimeste nägudel oma ideed tutvustades aga esmalt tuntavat võõristust, et mitte öelda eitust, kuivõrd tegemist polnud just Rail Balticu fännklubisse kuuluvate inimestega. Ka tundus see lätlastele liialt keerukana ning viidati, et raudtee pole nii heas korras. Ühel hetkel soovisid lätlased oma rongi anda, kuid eestlased polnud nõus. Lõpuks nõuti Edelaraudtee diiselrongilt proovisõitu, tehti mõned ettekirjutused ning 5. juunil 2012 saigi tammevaniku ja lippudega kaunistatud rong soliidse delegatsiooniga Riia vaksalisse vurada.

Et jõuda aga Riia vaksali esisele platsile, kus ootasid autod, tuli president Ilvesel ja teda saatnud delegatsioonil läbida jaama koridorid ja keldrikorrused, mida ääristasid müügiputkad.

Kuna sellist skeemi polnud keegi varem kasutanud – viimati saabus rongiga Lätti 1925. aastal Eesti riigivanem Jüri Jaakson, siis oli muidugi omajagu peamurdmist ka turvateenistusel. Välja tuli töötada uus protseduur.

Kuid ega sellega eestlaste poolne peavalu tekitamine lätlastele lõppenud. Riigivisiitide esimesel õhtul toimub vastuvõtja poolne riigiõhtusöök. Teisel õhtul teeb omapoolse vastuvõtu aga külaline. Ja eestlastel sündis idee – kuna Riiast Stockholmi sõidab Tallinki laev, siis miks mitte anda Eesti-poolne vastuvõtt just Eesti laeval, mitte aga mõnes järjekordses muuseumis või kontserdisaalis.

Riia sadama inimesed pareerisid eestlaste soovi väitega, et neil pole tuubust ehk toru, kust külalised sadamahoonest laevale saaksid ning seetõttu tuleks kõrgetel külalistel minna läbi autodeki. Aga läbirääkimised Riia sadamaga olid edukad – kaasa aitas ka toona Riia sadamaga seotud Jaan Toots – ning tuubus oli õigeks päevaks korras. Muidugi sai sadamarahvast traumeeritud ka võimalusega, et nende tuubuse puudumist kajastaks ilmselt ajakirjandus ja see poleks kindlasti positiivne lugu.

Tallink tegi muidugi ka imet – aastate pikkuse elu lõhnadega laeva ahtribaar, kus toimus meie vastuvõtu muusikaline osa, oli sündmuseks endaks briljantselt puhtas, vahetatud kardinad ja põrandakatted ning kõik see jättis mulje, justkui oleks laev värskelt dokist tulnud.

Vastuvõtu ajal tegi laev sõidu Daugava jõel, pööras merel ringi ning naasis sadamasse. Kellelgi polnud võimalik lahkuda ning külalised olid "sunnitud" maitsma Tallinki kokkade poolt valmistatud Eesti köögi kulinaaria pärleid ning kuulama eestlaste Ewert and The Two Dragons ja Läti bändi Instrumenti. Muide, sel hetkel olid mõlemad bändid alles kuulsaks saamas.

Lätlased mäletavad siiani mõlemat seika – nii Ilvese rongiga saabumist kui vastuvõttu laeval. Ja mäletavad positiivselt.

Muidugi, kui lätlased oleksid lõpuni kindlaks jäänud, et see rong on nii tobe ja mis vastuvõtt laeval – me pole sellega nõus ning valmis oma riigi juhtkonda siia tooma, oleks see ära jäänud. Aga kõik on peale esimest ehmatust eestlaste ideedega ikkagi kaasa tulnud.

Näiteks Rumeenias, kus Ilvesel oli 2013. aasta oktoobris toimunud riigivisiidil tore kohtumine sealse "Teeme ära!" seltskonnaga. Mõnedes vastuvõtjates tekitas see soov algselt teatavat paanikat. Oli ju tegemist valitsusvälise organisatsiooniga, kuhu muuhulgas kuulusid ka tudengid, kes nõudsid toonase peaministri Victor Ponta tagasiasutumist, korraldades ülikooli esisel platsil suuri istumismiitingud.

Muidugi on selliste kohtumiste puhul alati oluline ka see, kus kohtuda. Eelsõitudel otsisid eestlased välja laheda vabakonna kohviku Bukarestis – esimesel korrusel oli raamatupood, keldris aga kohvik. Kohtumisel osalenud noored olid muidugi väga vaimustunud.

Esimese välisriigi presidendina austas president Ilves 1989. aasta revolutsioonis enam kui tuhande tapetud rumeenlase mälestust Taassünni mälestusmärgi juures ja pani pärja Rumeenia südametunnistuseks nimetatud kommunistliku režiimi aegse poliitvangi Corneliu Coposu ausamba juurde.

Sellele eelneb taas omaette, meenutamist vääriv lugu. Ettesõidul nägid eestlased, et puupakkudest tee monumendini on pehmelt öeldes väsinud. Aga visiidi päevaks oli tee korras. Teisisõnu – eestlastel õnnestus anda oma panus Bukaresti heakorra edendamisse.

Mälestusmärk ise asub hoone ees, mille katuselt põgenes kopteriga Rumeenia kommunistlik diktaator Nicolae Ceaușescu.

Mälestusmärkidega on üldse omaette lugu. Saksamaa riigivisiidi ajal Berliinis pani Ilves pärja näiteks kaitseministeeriumi territooriumil mälestusmärgile, mis meenutab välismissioonidel langenud Bundeswehri sõdureid. Ilves oli esimene välismaine riigipea, kes sinna pärja asetas ning Saksa kaitseväelastele – meie relvavendadele Afganistanis – läks see väga korda. Ent nii Ida-Saksast pärit liidupresident Gauck ja kantsler Merkel panid tähele sedagi, et president Ilves pani oma soovil, mitte protokolli järgi, pärja 1953 aastal Berliinis puhkenud kommunistliku režiimi vastase ülestõusu monumendile. Seegi oli märk, et Eesti mõistab, mis on võõrustajatele oluline.

Samas on ette tulnud olukordi, kus pole olnud võimalik soovitut saavutada. Näiteks kui Ilves käis Afganistanis, siis ta lendas küll Helmandi provinstsi Wahidi patrullbaasi meie sõdurite juurde, ent ei saanud julgeolekuolukorra tõttu sõita Kabuli lähedale kooli, mis oli üks Eesti arenguabi projekt. Ja vaid läbi nõelasilma sai võimalikuks, et Ilves jõudis Kabuli ülikooli, mis tähendas, et tema eskort pidi sõitma mööda Kabuli tänavaid. Ei afgaanid, aga eriti britid, kes tegid ihukaitset, polnud selle soovi üle muidugi kõige õnnelikumad.

Omaette huvitavaks kujunes Rootsi riigivisiit. Eesti pool ei soovinud taas tavapäraselt – lennukiga – tulla, vaid otsustas laeva kasuks. Meri meid ju ühendab. Rootslastel polnud taaskord, nagu lätlastelgi, selle jaoks protseduuri. Keegi polnud riigivisiidile enne laevaga tulnud. Aga eestlaste mõttega tuldi kaasa ja see tehti ära. Ühtlasi murdis enda protseduurireegleid Tallink, kelle tavapäraselt ahtriga silduv laev sildus nüüd vööriga. Vaatepilt oli tore – aparell läks lahti ning laevast väljusid sadamakai punasele vaibale kõrged külalised, neid oli vastu võtmas Rootsi prints Carl Philip.

Rootsi visiidiga seoses tekkis ka idee, et Stockholmis sündinud Ilves võiks külastada oma esimest kodu. Kuid oh häda – vaid kolmesena Rootsist lahkunud Ilves ja ka tema ema ei mäletanud, mis oli selle aadress. Ilvese ema lapsepõlvesõbranna Helmi Arendi Stockholmis elav poeg Jaak Arendi leidis kirikuraamatutest aadressi, mis järel Toomas Sildam ja Rootsi Eesti Päevalehe toonane peatoimetaja Ülo Ignats vajaliku korteri ukse taga kella lasid. Sildam muretses nimelt, et kui ta üksi läheks ja ütleks: tere, ma olen Eesti presidendi kantseleist, valmistame ette visiiti ja see on meie presidendi sünnikodu, oleks usutavusega ehk probleeme tekkinud. Ülo Ignatsil oli aga usalduslikult mõjunud Rootsi pressikaart.

2011. aasta 19. jaanuar. Keskpäeval peatus suhteliselt askeetliku sõjajärgse korterelamu Multragatan 72 ees pikendatud kerega kuulikindel limusiin ja Toomas Hendrik Ilves nägi 55 aastat hiljem taas oma kahe-toalist tagasihoidlikku sünnikodu. See oli tema jaoks üsna hell hetk. Hämmastav, kuid Ilvesele meenus, et uksepiida küljes rippus kiik. Ketse kandnud korteriomanik, noor tavaline naine, oli enam kui elevil, pressi pääses temagi.

Stockholmis Ooperikohvikus toimunud Eesti poolsele vastuüritusele, ansambli UMA kontserdile ja vastuvõtule, tuli kohale ka kuningapaar. Rootslased olid sellest üsna hämmeldunud. Esiteks pole tavapärane, et kuningapaar sellistel üritustel käib. Teiseks jäid nad sinna silmatorkavalt pikaks ajaks – enam kui kaheks tunniks. Sama hämmeldunud olid leedulased 2013. aastal, kui nende president Dalia Grybauskaité nautis pikalt eestlaste korraldatud vastuvõttu Rahvuslikus Kunstigaleriis – ka temal polnud kombeks selliseid üritusi pikalt väisata. Aga ju olid siis Ilves, Mari Kalkuni muusika ning Olga Temnikova videokunst niivõrd haaravad. Ilves on ju ise suur muusikasõber ning seetõttu on üritatud alati head muusikat kaasa viia.

Sellised äkilised ideed saavad teoks vaid siis, kui võõrustava ja külastava riigi ametnikud üksteisega kokku saades tunnevad ära, kes su vastas on ning kas usaldus on saavutatav. Siis tekib sild. Sa loodad, et sulle tullakse vastu ning teine pool mõistab, miks üks või teine asi on eestlastele olulised. Ka seda, kas vastuvõttev riigipea tuleb sinu üritustele. See pole nimelt sugugi enesestmõistetav. Aga kui ta tuleb, siis on sinu ideed järelikult vastuvõtjat puudutanud, kuna sa teed midagi, mis ka neile on oluline.

Siinkohal on taaskord näide 2013. aasta mais toimunud Leedu riigivisiidist, kus üheks emotsionaalseks kõrghetkeks oli Užupise Vabariigi külastamine. Nimelt on Vilniuses jõe ääres üks tore linnaosa, Užupis, mis 80-ndate lõpuks oli muutunud räämas ja lagunevaks asumiks. Aga seal oli odav kinnisvara. Ühel hetkel hakkasid kultuuriinimesed sinna kortereid ja väikeseid maju ostma ning vaatamata sellele, et nii mõnigi neist tänavail aeg-ajalt peksa sai, käidi traumapunktis ning uued tulijad jätkasid ostmist. Nüüdseks on seal vabakondlik ühendus Užupise Vabariik, mille põhiseaduse mõte on lihtne – ela ise ja lase teistel elada.

Eesti presidendi kantseleis tekkis riigivisiiti ettevalmistades mõte, et Ilves peab kindlasti ka sinna minema. Meie suursaadik Toomas Kukk lisas omalt poolt mõtte, et kuna Užupise Vabariigi põhiseadus on tõlgitud juba paljudesse keeltesse ja tahvlitena müürile pandud, siis võiks Eesti riigipea seal avada nende põhiseaduse eestikeelse tahvli.

Ettesõitudel käinud presidendi meeskonnal läks mõte veelgi lendama: kõige toredam oleks, kui kaks riigipead – Ilves ja Grybauskaité, kes polnud presidendina kordagi seda linnaosa külastanud – jalutaksid kõrvuti Užupise kitsastel tänavatel.

Idee mõjus Leedu presidendi lähikondsetele esimesel hetkel väga üllatuslikult ja nõudis mõningast harjumisaega. Eesti pool rõhus sellele, et kodanikuühiskond on Ilvese teema ja Leedu ühiskonnas on Užupise üles ehitamine suurepärane näide. Lõpuks sai sellest ka leedulaste mõte.

Seal need kaks presidenti siis olidki. Grybauskaité kinkis Ilvesele tuulelohe, Ilves pani omakorda Grybauskaitéle, kelle lemmikvärv on sinine, õlgadele sinise pleedi, millele olid tikitud eesti ja leedu rahvuslilled. Seda meenutavad äärmiselt südamlikud fototabamused.

Seoses kingitustega on olnud pisarateni liigutavaid hetki. Näiteks kui Ilves kinkis Poola presidendile Bronisław Komorowskile 2014. aasta märtsis toimunud riigivisiidi ajal tema Tartu Ülikoolis õppinud vanaisa Piotri ning vendade ja lellepoja ülikooli toimikute koopiad, mis pärinevad Eesti Rahvusarhiivist. Pole liialdus kui öelda, et Komorowskil olid silmad märjad mis märjad.

Sõna riigivisiit kõlab ametlikult ja väljapeetult. Aga siis järsku otsustab president oma Soome riigivisiidi raames sõita Helsingi äärelinna, piirkonda, kus glamuur hakkab ilmselgelt lõppema, ning annab pisikeses raadiostuudios tegutsevale Raadio Helsinkile muusikalise intervjuu. Koha nimi on muide Teurastamo, mis eesti keeles tähendab tapamaja. Või läheb Eestit toetanud üliõpilasorganisatsioonide majja Ostrabotnija. Tähelepanuväärne oli tol 2014. aastal toimunud visiidil see, et Silja Europal korraldatud vastuvõtul Eesti sõpradele, kus olid kohal ka Soome riigipea Sauli Niinistö ning eelmised presidendid Martti Ahtisaari ja Tarja Halonen, esines Lenna Kuurmaa kõrval Svjata Vatra solist Ruslan Trochynskyi. See, kuidas ukrainlasest solist esines kahele presidendile ajal, mil Ukraina põles suure leegiga, oli tähelepanuväärne ja meeldejääv.

Kui võimalik, siis väldime rutiini ja juhuslikust, anname toimuvale tähenduse – see näib olevat võimalusel suurte visiitide ettevalmistamisel oluline. Näiteks ülemöödunud nädalal president Ilvese ametlikul visiidil Horvaatias ei andnud ta teleintervjuud kohalikule ERR-ile mitte telestuudios või hotellis, mis olnuks tavaline ja igav, vaid eestlastele meenus ettesõidu ajal, et Zagreb on ju tuntud oma kohvikutega. Riigipea intervjuu toimus seega hubases ja populaarses kohvikus Velvet, mille sisevaade tekitab paljudes pealinna horvaatides mõnusa äratundmise. Võibolla pani see neid ka rohkem välis- ja julgeolekupoliitikast tihedat intervjuud ennast kuulama.

Eestlastele, kes valmistavad ette meie riigipea suuri visiite, ei meeldi igavad ja ainult protokollikohased lahendused. Tegelikult algab kõik sellest, et need ei meeldi president Ilvesele.

Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel.