-
Reset
+
27.04.2012
Mu daamid ja härrad,
head sõbrad.
Kui räägime solidaarsusest, siis peame silmas inimeste, aga ka näiteks riikide vahelist liitu, mis rajaneb ühistele kohustustele ja huvidele. Rõhutagem sõna "ühistele", sest just ühisosa ja mitte eristuvat tuleb otsida ja leida, kui meie sihiks on elu tasakaalus ühiskonnas.
Ometigi on see ühiste huvide ja kohustuste vaatenurk vastuolus selle viisiga, kuidas oleme harjunud põlvkondade vahelisi suhteid käsitlema. Neid käsitletakse kui võlasuhet. Kes meist poleks kuulnud väljendit, mille järgi "me ei tohi elada tulevaste põlvede arvelt"? Või et "tänased noored ja tänased töötajad on oma vanematele võlgu" kõige selle heaolu ja eelkõige oma riigi eest.
Võlga ja selle tasumist oleme turumajanduses harjunud vaatlema raha ja teiste aineliste väärtuste kaudu. Mistõttu need lendlaused otsekui sunnivad meid arvutama, et kes täpselt, kellele ja kui palju siis võlgu on? Kuidas peab toimuma tasumine? Mis saab neist, kes pole oma elu lõpuks kogu võlga ära tasunud?
Kõik need arvutused jõuavad pea alati ühe ja sellesama kurva tulemuseni. Arenenud maailmas, sealhulgas Eestis, sündivus väheneb ja keskmine eluiga pikeneb. Rahvastik vananeb. Seepärast öeldaksegi meile, et töötavad inimesed ei suuda juba üsna varsti vanadele oma võlga ja selle intresse ära tasuda.
Millest siis omakorda saavad alguse kõik paanikajutud niinimetet vananevate ühiskondade suutmatusest tulla toime sotsiaalkindlustusega. Et kogu tervishoiu- ja pensionisüsteemi ootab juba üsna pea ees paratamatu pankrot. Et heaoluühiskond variseb kokku veel enne, kui see oma õigel kujul ja täies hiilguses Eestisse kohale jõuab.
Mu daamid ja härrad.
Sel viisil ebakindlust, usaldamatust ja paanikat külvates tehakse minu meelest mitu mõtlemisviga. Kuigi kriitilises ja murelikus ettevaates pole midagi paha, tuleb alati teha vahet faktidel ja ennustustel.
Pidagem meeles, et isegi praegusel kõrgtehnoloogiaga küllastatud ajajärgul ei ole inimkonna kollektiivne ennustamise võime kuigi suur. Pole vahet, kas oma ennustusi avaldab tõe pähe ülikooli professor või mõne ususekti preester. Igaüks, kes väidab, et teab täpselt inimkonna ja globaalse keskkonna või ka ainult Eesti seisundit näiteks aastal 2050, ei erine palju neist möödunud sajandi tegelastest, kes oskasid kindlaks määrata kommunismi saabumise kuupäeva. Mõelgem näiteks sellele, mida arvasid Eesti tuleviku kohta poliitilised, usulised või teaduslikud ennustajad 30 või 40 aastat tagasi, aastal 1982 ja 1972.
Peaaegu kõik ulatuslikult maailma muutvad sündmused – looduskatastroofid, värvilised revolutsioonid, näljahädad, majandusmullid – kõik need sündmused saabuvad inimkonnale, või vähemalt enamusele sellest, alati ootamatult. Ka see, et Eesti taastas 20 aasta eest oma riigi, paistab asjade loomuliku käiguna üksnes tagantjärele. Kümmekond aastat tagasi tulid meile üllatusena kätte pensionisambad. Nüüd, kümme aastat hiljem oleme justkui kõik üllatunud, et need sambad ei kasvagi nii, nagu neile ennustati. Nüüd ennustatakse sammastele hukku. Niisama tõsise näoga, kui kümmekond aastat tagasi räägiti kogumispensionist kindlas kõneviisis kui ainuvõimalikust otseteest jõukasse vanaduspõlve.
Mu daamid ja härrad.
Minu isiklik ennustusvõime ei ole sugugi parem kui inimkonnal tervikuna. Nagu ei oska ma öelda, missugune ilm valitseb akna taga nädala pärast, ei suuda ma kirjeldada ka elu Eestis aastal 2030 ja 2050. Küll on aga selge, et kui istuda käed rüpes ja mitte midagi teha, isegi mitte küsimusi esitada, siis midagi head ka ei sünni.
Tulgem tagasi tänase põhilise märksõna, erinevate põlvkondade solidaarsuse ehk ühiste huvide ja kohustuste juurde, ja katsugem neid huve ja kohustusi siis ühiselt sõnastada ja seada.
Esiteks, aimatavasti, peaks meie ühiseks huviks olema kõigi ühiskonna liikmete hea toimetulek. Seejuures aga andkem endale ka selgesti aru, et mitte iialgi ei saa kõik tulla toime üle keskmise hästi. See ongi keskmise olemuses, et pooled jäävad sellest keskmisest ühele ja ülejäänud paratamatult teisele poolele. Järelikult peaksime pigem paika seadma mingi vajaliku miinimumi, millest allapoole keegi langeda ei tohiks. Ja lähtuma sellest kui oma ühishuvist, et mitte keegi ja mitte üheski vanuserühmas ei jääks alla mõistliku, väärikust võimaldava miinimumi.
Sellest järelduv järgmine ühishuvi on selle miinimumi saavutamiseks ja seejärel hoidmiseks vajalike kohustuste võimalikult ühtlane ja õiglane jaotamine. Seega küsimus, kuidas ja kelle vahel see koorem laiali jaotada?
Me jääme kohe hätta, kui püüame seda teha traditsioonilise kolmikjaotuse alusel, olgu liigituseks siis lapsed – täiskasvanud – vanurid või siis alaealised ülalpeetavad – töötajad – eakad ülalpeetavad. Me ei saa ka enam üsna ammu öelda, et ühiskonna moodustavad kolm põlvkonda. Me näeme ju praktikas, et nii mõneski suguvõsas elab korraga neli, vahel harva koguni viis põlvkonda. Vastavalt ei saa agraar- või industriaalühiskonna mudelite järgi olla korraldatud ka põlvkondadevaheline elukorraldus, tööjaotus ja vastutus.
Head kuulajad.
Toon paar näidet muutustest, mis on juba praegu selgemast selgemad. Ning mis ühtlasi viitavad, et praegu 30 ja 40 aasta pärast valitsevate olude kohta üldistuste tegemine on peaaegu võimatu. Kuuleme sageli räägitavat noorte suurest tööpuudusest, mis kohati, praegu näiteks Hispaanias, küünib koguni 50 protsendini. Ka Eestis on noorte tööhõive suur probleem. Aga lahendus ei ole minu meelest jõuga või mingi riikliku imerelva abil noortele täiendavate töökohtade loomine.
Inimene on liigina täiesti erandlik oma järeltulijate üleskasvatamiseks kuluva aja poolest. Mida keerukamas sotsiaalses ja tehnoloogilises keskkonnas me elame, seda pikemaks muutub ka eluks valmistumise ja õppimise aeg. See tähendab, et kui veel pool sajandit tagasi võis 15-aastane poiss olla põllul või vabrikus niiöelda täismehe eest väljas, siis praeguses ühiskonnas pole enam eriti alles jäänudki töid, mida saaks sellise mehehakatise tegema panna. Need lihtsad tööd, millega teismeline hakkama saab, on kõik juba masinatele usaldatud.
Seega ei peakski arvestama statistikas tööealiste hulka neid, kes pole veel tööeluks küpsed. Noorte tööeluks valmis "küpsetamine" on igale ühiskonnale äärmiselt keeruline ja mahukas teema, mida käsitletakse praegu Eestis muu hulgas ülikoolide ja gümnaasiumide reformi kontekstis.
Et lapse üleskasvatamisele kulub varasemaga võrreldes üha rohkem aega ja raha, siis ei tasu ka imestada, miks on peredes vähem lapsi kui iial varem. Ometi ei peaks me nägema selles ainult halba, näiteks tulevaste töökäte defitsiiti. Hilisem algus koos pikeneva eluea ning sellega koos käiva parema tervisega tähendab ülalpidamise põhikoormuse nihet. Vanadus ja sellega seotud tõrjutus, väljumine töötegijate hulgast ülalpeetavate ridadesse, ei alga enam kuuekümnendast või viiekümne viiendast eluaastast.
Mu daamid ja härrad,
mingil põhjusel tavatsetakse pensioniea piiri ülespoole nihutamist käsitleda eelkõige eakate diskrimineerimise ja orjastamise, nende õigustatud ootuste riivamisena. Ma mõistan, miks see nii on. Eesti ühiskond on viimase kahe kümnendiga teinud läbi muutused, milleks paljudel teistel riikidel kulus pool sajandit.
Ma ei taha kasutada terminit "iseseisvuse hind", veelgi vähem rehkendada seda eurodeks, kroonideks või koguni rubladeks. Aga on ilmne, et totalitarismist vabadusse ning plaanimajandusest turumajandusse siirdumine muutis ka põlvkondadevahelisi suhteid ning ühiskondliku koormuse loomulikku jaotust põlvkondade vahel. Vabaduse taastamise järgsel kümnendil vanaduspensionile siirdunuil polnud parimagi tahtmise juures võimalik koguda mugavaks elusügiseks vajalikke vahendeid.
Lisaks on meil väga palju neid eakaid ja mitte nii eakaid inimesi, kes töötasid aastaid väga ebatervislikes tingimustes, kelle tervis on otse öeldes läbi ning kes vajavad ravi ja hoolt.
Kogu see lähiminevikust pärit taak on paisanud päris suure osa pensionäridest majanduslikku riskitsooni. Samas me teame, et arenenud maailmas elavad eakad inimesed majanduslikult paremini, kui noored ja keskealised.
Parimas eas töötegijate ees seisab aga ülesanne kasvatada ja koolitada ühtaegu oma lapsi, toetada ja ravida oma vanemaid ning samal ajal ka säästa omaenda vanaduspõlveks. Selle kõige kõrval on vaja rajada oma kodu, avastada maailma ja lisaks veel ka omandada neid teadmisi, mida nõukogude hilisperioodi kool ja ülikool ei õpetanud.
See kõik on viimastel aastakümnetel pingestanud ja rebestanud põlvkondadevahelisi sidemeid. See on tekitanud vastandusi ja kohati pettumust. Ja pannudki meid küsima: kes kellele võlgu on?, kas siis sellist Eestit me tahtsimegi? See aeg ja need mornid küsimused on loodetavasti üsna pea selja taga. Eesti ühiskond on leidmas põlvkondade solidaarsusele tänapäevast sisu.
Muu hulgas on oluliselt muutunud keskea tähendus. Kõigepealt küsime: kes on keskealine ja kui kaua see iga kestab?
Loogiliselt moodustab see keskmise ajalõigu elust; selle, mis jääb nooruse ja vanaduse vahele. Kui keskmine eluiga aritmeetiliselt kolme võrdsesse ossa jagada, siis jääks keskiga 25nda ja 50nda eluaasta vahele. Omandatud elukogemuse, oskuste ja aktiivsuse, füüsilise ja vaimse võimekuse ning huvide järgi kipub viljakam osa elust ehk keskeast jääma aga ajavahemikku 35-70 eluaastat.
Organismi paratamatu kulumise vastu aitab üha enam tänapäevane meditsiin, tervislikud eluviisid ja haiguste ennetamine. Inimeste teadmised ja oskused kaaluvad üha enam kui puht-füüsiline suutlikkus. Keskealine, 35-70 aastane inimene on tänapäevases ühiskonnas oma võimete ja saavutuste tipus. Huvitav on siinjuures märkida, et aastakümneid stabiilset arengut nautinud õhtumaistes ühiskondades on selle võimete ja teadmiste tipuga kooskõlas ka inimeste kõrghetked karjääris ja sissetulekus.
Eestis see paraku veel nii ei ole. Nimelt jõuab meie meeste tulu- ja karjäärikõver tipu lähedale juba umbes 35nda eluaasta paiku. Millest saab järeldada, et tippu jõutakse suhteliselt vara, sageli selleks ehk piisavalt head ettevalmistust omamata.
Aga järeldada saab sedagi, et me kahjuks raiskame ära suure osa oma kuldse keskea parimate inimeste parimatest oskustest ja motivatsioonist. Me ei premeeri seda õigesti. Võib-olla just seal peitubki meie ühiskonna ja tema majanduse suurim efektiivsuse varu?
Kui keegi juhtumisi tahab eelöeldust välja lugeda seda, et president ei pea noori inimesi küpseks firmat või ministeeriumi juhtima või et teatud ametikohtadele tuleks rakendada ealist tsensust, siis igaks juhuks täpsustan: ma räägin siin keskmisest. Mis ei tähenda kelleltki millegi ära võtmist ja kellelgi teisele andmist. See ei tähenda noortele antavate võimaluste piiramist. See saab tähendada vaid keskealiste ja vanemate inimeste võimaluste avardamist.
Lisaks sellele tuleb kaasaegses ühiskonnas pidevalt mõelda paindlikele ja spetsiifilistele lahendustele, selmet kõiki vanuserühmi kõigis maksu- ja sotsiaalpoliitilistes küsimustes võrdselt kohelda. Noortel, nagu öeldud, on muu hulgas täita bioloogiline ehk elu edasikandmise ülesanne. Neil on palju paratamatuid kulusid, mis neelavad kogu sissetuleku ja enamgi. Selles vanuses inimestele võib teha kuitahes häid pensionikindlustuse kampaaniaid, ent see ei muuda asja: sel eluperioodil ei ole nende keskseks ülesandeks oma vanaduspõlve kindlustamine. Nende ülesanne on oma laste turvalisuse ja heaolu tagamine.
Vanaduspäevade kindlustamiseks saabub õige aeg siis, kui kulu lastekasvatusele hakkab kahanema ning inimene jõuab oma karjääri ja sissetulekute tippu.
Seepärast me võiksime edaspidi ka riigi tasemel veidi spetsiifilisemalt vaadelda inimeste vajadusi eri eluetappidel ning koos sellega leida vastuseid ühele Eesti ees seisvale kesksele ülesandele: milliste poliitiliste abinõude, strateegiate ja otsustega nihutada praegusest toekamale positsioonile oma lapsed juba üles kasvatanud täies tegutsemisjõus keskealised inimesed; kuidas nihutada liigne koormus innukatelt ja riskeerivatelt noortelt arukatele ja tasakaalukatele keskealistele, kes on kõige sobivamad eri põlvkondi liimina siduma ning langetama ka strateegilisi juhtimisotsuseid kõigi põlvkondade kasuks.
Keskeal ei ole konkreetset vanusetähist ega lõppu. Mida pikemaks muutub me üldine eluiga ning sealhulgas tervena elatud aastate hulk, seda kõrgemale nihkub ka keskea ülempiir. Ehk võikski seetõttu öelda, et inimene on keskealine, kuni ta on terve ning käib tööl.
Vanadus algab aktiivsest ühiskondlikust rollist välja astumisega ning loodetavasti dikteerib selle sammu edaspidi üha enam igaühe vaba valik, mitte aga õigusaktidega kehtestatud piir. Ja riigi teadlik poliitika peaks olema suunatud sellele, et iga inimene võiks ja saaks end võimaluste ja oskuste piires võimalikult kaua teostada. Mitte noorte eest, nagu öeldakse, kohta kinni hoides, vaid teistele ja koos sellega ka endale sotsiaalselt vajalik olles.
Mida kauem õnnestub inimesel olla keskealine, seda paremini kindlustab ta oma elu keskeast edasi. Seda väärikam, ka aineliselt, on tema vanaduspõlv. Väärika vanaduspõlve eelduseks on igal juhul väärikas keskiga.
Väärikat keskiga targalt kindlustades ei pea me väga ka muretsema selle üle, kui kindlad või haprad on me praeguseks rajatud sotsiaalkindlustuse süsteemid. Kui me ei püüa ehitada uusi vanade asemele, vaid teeme neid vanade kõrvale ja toeks, siis pole kahtlust, et kõik vajalik ka püsti püsib.
