-
Reset
+
08.06.2012
Küberjulgeolek ja liberaalne demokraatia
(Tõlge inglise keelest)
Eelmisel kolmel siin Tallinnas peetud konverentsil keskendusin küberruumist lähtuvatele tehnoloogilistele ohtudele. Täna ei puuduta ma neid teemasid kuigi pikalt. Viimase aja sündmused on kõike seda, mida te siin konverentsil olete juba mitu aastat arutanud, üksnes kinnitanud ja selle avalikkuse ette toonud.
Üldine rahvusvaheline teadlikkus küberohtudest on nüüd muutunud. Viis aastat tagasi oli Eesti häirekella lööjana vaid hüüdja hääl kõrbes. Nüüdseks on küberkaitsest saanud kuumim teema Washingtonis, Londonis, Pariisis ja paljudes muudes pealinnades, ehkki kahetsusväärsel moel napib strateegilist teadlikkust sel teemal Brüsselis. Tänavu oli konverentsile pääseda tahtjaid väga palju. Järgmisel aastal vajame tõenäoliselt suuremat pinda.
Küberkeskkond on kõiges ja kõikjal
Täna ei taha ma aga rääkida küberkaitsest. Kaitse käsitlemisel ei saa üle ega ümber kaitstavast objektist, seetõttu on minu küsimus järgmine: mida me õieti kaitseme, kui räägime küberkaitsest?
Küberruum laieneb kiiresti üle maailma. Näitajaid teate isegi: kaks miljardit netikodanikku, kusjuures mobiilne internet tõenäoliselt kahekordistab selle arvu; andmete ja protsesside viimine pilvedesse; asjade internet – IP-aadress on isegi külmkapil –; ettevõtete ja valitsuste põhitegevuse digitaalseks muutumine, mis siin Eestis hõlmab lausa riiklikke valimisi.
Füüsiline ja kübermaailm sulanduvad kiiresti ning piirid küber- ja pärismaailma vahel on hakanud kaduma. See omakorda tähendab küberjulgeoleku lähenemist üldisele rahvusvahelisele julgeolekule. Gruusia-Venemaa sõjast on meil praeguseks juba olemas reaalne näide küber- ja kineetilise ründe põimumise kohta.
Küberkonfliktide edasise suuna mõistmiseks tuleb meil olukorda vaadelda avaramalt. Sadadel samalaadsetel viimase kümnendi jooksul peetud konverentsidel on keskendutud liialt tehnikale ning ilmselgelt liiga vähe laiematele teemadele ja suundumustele, just nagu poleks midagi sellist kunagi varem toimunud. Aga on siiski. 19. sajandi tööstusrevolutsioon käivitas protsessi, mis ühest küljest viis selleni, et lääs kooris kõik teised piirkonnad rikkustest paljaks. See lõhe on hakanud kaduma alles viimasel aastakümnel. Ent samal ajal lõi see ka vahendid surma industrialiseerimiseks Esimeses ja Teises maailmasõjas. Tehnika on oluline nii strateegilises, poliitilises kui ka moraalses mõttes. Niisiis, kui arutleme selle üle, millisena näevad kübermaailma olemust eri ühiskonnad ja riigid, tuleb meil hoida silme ees suuremat pilti ja pidada meeles, mis on kaalul. Need ettekujutused määravad ära ka selle, kuidas internetti kasutatakse.
Meeldib see meile või mitte, aga oleme jõudnud uude ajajärku, kus on vastamisi omavahel võistlevad riigivalitsemis ja majandussüsteemid. Seekord ei ole raudset eesriiet, sõnades väljendatud vaenulikkust ega väljakuulutatud ideoloogilist konflikti. Praeguses vastasseisus on kaalul avatud ühiskonna ning läbipaistvate ja reeglitest kinni pidavate turumajanduslike riikide liberaal-demokraatlik mudel. Seekord kandub võitlus küberruumi. Võib-olla jääb see rahvusvahelise külma rahu tasandile, ent igal juhul on tegemist külmade suhetega.
Oleme end sellisest vastasseisust leides üllatunud. Kakskümmend aastat tagasi vaidlesime selle üle, kas võiksime kunagi jõuda liberaaldemokraatia ja võistleva turukapitalismi põhimõtete peaaegu üleilmse omaksvõtmiseni. 1990. aastate sündmused näisid seda suundumust kinnitavat. Kesk- ja Ida-Euroopa, Ladina-Ameerika ja Aasia endised kommunistlikud riigid liitusid liberaalset demokraatiat viljelevate riikide perega. Seal, kus demokraatia polnud veel valitsevaks muutunud, veensid lapiku maailma järjest tihedamad kaubandus- ja teabesidemed, et see on vaid aja küsimus.
Nüüd on aga selgunud, et meie optimism oli üsna naiivne, sest me ei võtnud arvesse konkurentide nutikat kohanemisvõimet. Korrumpeerunud despootide ja nende lähikondlaste jaoks on võimu hoidmise mehhanismid osutunud täiesti toimivaks ja elujõuliseks demokraatia alternatiiviks. See alternatiivne stiil – autoritaarne, sageli merkantiilne kapitalism – on paljude riikide jaoks saanud eelistatuks. Me usume ikka veel oma loomuomasesse neohegeliaanlusse – et tegemist on üksnes ajutiste tagasilöökidega ajaloo vältimatul kulgemisel demokraatia poole. Et keskklass tõuseb üles ja avaldab protesti. Despotismi kukutamises näeme oma lootuste õigeksmõistu, ent siiski pole kindel, kas autokraadi võimult kukutamine päädib tingimata demokraatliku valitsuse võimulepääsemisega. Kui tegemist oleks pelgalt vaeste riikidega, mille eesotsas on kasuahned autoritaarsed valitsejad, ei häiriks see meid ilmselt niivõrd. Ent autoritaarne kapitalism, millel on kasutada kas rikkalikult loodusvarasid – naftariigid oma korrumpeerunud, ent tõhusa salapolitseiga ja suukorvistatud ajakirjandusega – või hoopis ohtralt odavat tööjõudu, saab vabakaubanduse ja muude riikide avatud turgude tingimustes õilmitseda.
Küberkeskkonnast võidavad ka mitteliberaalsed ebademokraatlikud riigid
See muidu vanaaegne poliitilise kontrolli mudel, kus valitsus, ettevõtlus ja kuritegevus mängivad kokku, nimetatagu seda siis reformitud kommunismiks, semukapitalismiks, suveräänseks demokraatiaks, Pekingi konsensuseks või lihtsalt despootiaks, on küberruumis või selle abil taas jalad alla saanud. Meie siin liberaalses demokraatlikus läänes, Transparency Internationali järgi väikese korruptsioonitajumise indeksiga riikides, oleme era ja avaliku sektori vahele rajanud tugeva tulemüüri. Isegi termin „avaliku ja erasektori partnerlus" annab tunnistust nende kahe valdkonna suhtelisest eristatusest. Merkantiilsetes või autoritaarsetes kleptokraatlikes režiimides selline eristus puudub. Üks teenib teist.
Ebademokraatlikus ühiskonnas tegutseva demokraatliku aktivisti või uuriva ajakirjaniku jaoks on internet kahe teraga mõõk. Egiptuse ja Tuneesia kodanikud väljendasid oma sõnades, tegudes, protestimarssides ja palvetes viisil, mida on võimatu kaksipidi mõista, et nad ihkavad vabadust ja demokraatiat. Venelaste, hiinlaste ja iraanlaste jaoks on internet vahend, mis võimaldab saada infot välismaailmast (ja selle kaudu ka oma riigist), näidata must valgel valitsuse korrumpeeritust ja väärkäitumist, avaldada oma viha ja pettumust, leida mõttekaaslasi ja vaielda lahkarvamuste üle.
Ent nagu oleme viimastel aastatel näinud, võib internet oskuslike autoritaaride ja kuritegelike jõukude haaret ühtlasi tugevdada, sest see võimaldab neil oma riigi kodanikke jälitada, proteste alla suruda, eriarvamusi tsenseerida ja inimesi taga kiusata. Samal ajal võivad need riigid ja nende kuritegelikud võrgustikud pakkuda veebis tegutsemise võimalust rahvusvahelistele salakaubaveo-, rahapesu- ja intellektuaalomandi vargusega tegelevatele võrgustikele.
Võib-olla piirduksime leebe ükskõiksusega, kui need riigid rõhuksid üksnes oma kodanikke. Ent nende riikide ladvik on taibanud, et neil on võimalik majanduslikku vaekaussi enda kasuks kallutada. Nüüdisaja lääne majandusriikide tõukejõuks on intellektuaalomand ning riiklikud ja erainvesteeringud teadus- ja arendustegevusse. Kui uurimistulemused varastatakse, on uutesse toodetesse sadu miljoneid või miljardeid investeerinud lääne ettevõte sunnitud pealt vaatama, kuidas kõik õhku haihtub. (Mõni näide sellest oli hiljutises tunnistuses, mille esitas USA Kongressi ees endine FBI asedirektor Shawn Henry.) Keegi kuskil võib ilma rahata omastada selle, mille on välja töötanud teie riigi parimad ja helgeimad pead, sageli aastatepikkuse teadustöö tulemusena. Arendaja kaotab investeeringu, riik kaotab maksutulu – ja keegi teine riisub koore. See on piraatlus. Lihtne ja loogiline. See on sama ohtlik ja ähvardav nagu kunagine algelisemas vormis piraatlus 19. sajandi algul Berbeeria rannikul või veel tänapäeval Somaalia vetes.
Ja see muutub üksnes hullemaks.
Võimuvaakum küberruumis
Selleks et Thomas Hobbesi kirjeldatud 17. sajandi Euroopast, kus valitses anarhia, „kõigi sõda kõikide vastu", kus inimelu oli vilets, armetu ja lühike, jõuda kokkulepetel põhineva mudelini, mis annab suveräänsetele riikidele oma territooriumil jõu kasutamise monopoli, ja selleks et arendada institutsioone ja õigusnorme niisuguse tasemeni, et need suudaksid üles kaaluda rahvusvahelise anarhia, kulus läänemaailmal 350 aastat. Praeguse arengukiiruse juures, mida kirjeldab ilmselt kõige paremini Moore'i seadus, meil see aeg puudub.
Kõige halvema nurga alt vaadates meenutab küberruum praegu Hobbesi loodusseisundit. Meie riiklikud ja rahvusvahelised institutsioonid pole suutnud takistada pidevaid organiseeritud ja organiseerimata kuritegevuse laineid, terrorismi, riiklikult rahastatud ründeid ja piiriüleseid isetegevuslikke rühmitisi, mis võivad olla nii riiklikult organiseeritud kui ka spontaanselt tekkinud (täpsemalt näiteks Anonymous ja LulzSec).
Küberruumis oleval võimuvaakumil on palju põhjusi, millest enamikku on sel nädalal käsitletud. Ent ma tahaksin lisada veel ühe võimaliku ja senistest laiapõhjalisema selgituse. Interneti avatus sunnib lepitamatu sisepoliitilise korraga riikidele peale peaaegu vältimatu konflikti. Piirid ei pea enam halba käitumist kinni ja riike ei võeta nende territooriumilt lähtuvate õigusvastaste tegude eest enam vastutusele.
Vaadake olukorda selle autoritaarse valitsuse silmadega, kes peab säilitama võimu ning vaigistama oma huvirühmi ja erasektoris tegutsevaid partnereid, takistades samal ajal demokraatlikku revolutsiooni. Kuni internetiajastuni kaitsesid sellist poliitilist korda Vestfaali süsteem, cuius regio, eius religio ja piiride rikkumatuse põhimõte. Valitseja võis teha, mida tahtis, peaasi et ta oma piire ei ületanud.
Küberruumis on need riigid sunnitud vastamisi seisma avatud ühiskondadest pärit potentsiaalselt segadust tekitavate liberaalsete nähtustega. Sõnavabadus, läbipaistvus ja vastutus, mida võimaldavad Google'i otsimootor, YouTube'i video või Twitteri säuts, on mittekaasava majanduse ja piirava poliitilise süsteemiga riigi jaoks otsene oht. Interneti tõttu on need nähtused võimude jaoks siseoht. Seega peavad need riigid lootma filtreerimisele ja blokeerimisele, kasutades selleks keerulist seire- ja filtreerimistarkvara, meelitades ühtlasi enda poolele riigis tegutsevaid internetiettevõtteid. Kui need meetodid ei toimi, katkestavad nad kogu internetiliikluse, nagu tegi Mubaraki režiim Egiptuses.
Meie kahjuks tähendab interneti avatus ühtlasi seda, et meie endi kodanikud pole enam kaitstud muudes paikades vohava vägivalla, korruptsiooni ja piirangute eest. Sellised režiimid ja nende kaitse all tegutsevad isikud kasutavad eestlaste või ameeriklaste vastu peaaegu karistamatult kõiki neidsamu vahendeid mida omaenda kodanike ja ettevõtete vastu. Külma sõja ajal võisid kommunistlikud juhid lääneriikides valitsevast vabadusest küll häiritud olla, ent nad ei saanud selle vastu suurt midagi ette võtta. Tänapäeval on neil võimalik teie veebilehti näotustada, korraldada teie serveritele teenusetõkestamise rünne, murda sisse teie e-postkasti, varastada teie andmeid, identiteeti ja finantsteavet, luurata teie sõprade järele, istutada teie ettevõttesse või riigiaparaati pahavara, kasutada oma huvides ära teie tööstuslikke juhtimissüsteeme ja nii edasi. Meie tugevus – meie avatus – on ühtlasi meie suurim vastutuskoorem. See ongi meie ees seisva probleemi kese. Eriti kehtib see Eesti-suguse väikeriigi kohta, mille Freedom House on tõstnud maailma internetivabaduse edetabelis esikohale.
Me peame valima kahe tee vahel: kas muudame interneti olemust, kehtestades selle haldamiseks Vestfaali-laadse järelevalvekorra, või muudame maailma.
Shanghai Koostööorganisatsiooni ja SRÜ riigid eelistavad esimest varianti. Autoritaarsed kleptokraatlikud riigid võivad küberruumis valitsevast anarhiast kasu saada, ent sellest veelgi rohkem kardavad nad, et lääs püüab korraldada Araabia kevadet või oranži revolutsiooni. See aitab selgitada, miks soovivad mitteliberaalsed riigid kehtestada interneti jaoks uusi eeskirju ja laiendada oma Vestfaali süsteemi ka kübersfääri. See tähendaks suveräänsust nende kehtestatud tingimustel, mis kitsendavad meie kodanike ja ettevõtjate vabadust ja suveräänsust.
Selle aasta detsembris peab Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit oma esimese ülemaailmse konverentsi pärast 1988. aastat. Küberruumi jaoks on 24 aastat sama mis terve aastatuhat. Konverentsi ja sellega seonduva tulemused aitavad otsustada, milline on interneti topograafia järgmise kahe aastakümne jooksul. Konverents võib küll kuuluda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumide vastutusalasse, kuid ärge alatähtsustage seda – selle mõju küberjulgeolekule on hiiglaslik. Kurjakuulutavam on asjaolu, et hakkame kuulma üleskutseid piirata sõnavabadust sellisena, nagu me sellega praegu veebis harjunud oleme.
SRÜ ja Shanghai Koostööorganisatsiooni riigid esitavad kindlasti taas ettepanekuid interneti praeguse huvirühmade paljususe mudeli lammutamiseks ja selle asendamiseks süsteemiga, mis võimaldaks neil laiendada kontrolli oma rahva ja majanduskeskkonna üle. Selline väljavaade hakkaks õõnestama vabadust ja avatust, mida me väärtustame. Nende väitel on küberruumis suveräänsus vajalik selleks, et ohjeldada küberkuritegevust ja terrorismi.
Tegelikkus lükkab selle väite ümber. Nende probleemidega võitlemiseks on rahvusvahelised õigusaktid juba ammu olemas – aga demokraatlikes riikides. Nii et Eestis või USAs on küberkurjategija või häktivist olla päris ohtlik. Mullu novembris päädis FBI ja Eesti Kaitsepolitsei ühisoperatsioon robotivõrgu ja spioonvarafirma Rove Digital omanike kinnivõtmisega. See oli siiani üks laiaulatuslikumaid küberkurjategijate vahistamisi kogu maailmas. Samamoodi polnud õiguskaitsejõududel mingit probleemi illegaalse failijagamislehe Megauploads sulgemise või rühmituse Anonymous juhthäkkerite kinnivõtmisega. Mingil põhjusel aga jäävad meie õigusabipalved Hiinale, Venemaale või Iraanile samasuguste kurjategijate kinnivõtmiseks vastuseta. Maailm ei vaja mitte rohkem suveräänsust, vaid riike, kes viiksid oma olemasolevat suveräänset võimu reaalselt ellu.
Maailm ei ole selles küsimuses veel kahte selgesse leeri jagunenud. Skaala ühes otsas on USA, Euroopa Liit ja nende mõttekaaslased ning teises otsas autoritaarsed riigid, ent nende vahel on suur hulk riike, kes on interneti tulevase ülesehituse suhtes kõhkleval seisukohal. Nad on interneti haldamise pärast õigustatult murelikud. Seetõttu tuleb meil keskenduda nende vajadustele ning samal ajal veenda neid meie tegude ja püüdluste õigsuses.
Lõpetuseks võtan viies tähelepanekus kokku selle, kuidas edasi minna.
Esiteks peame täielikult üle minema infoühiskonda
· 20. sajandi paberipõhine, tellistest ja mördist ehitatud bürokraatlik haldusriik on vanade aegade pärand. Tänapäeva Eestis on mul võimalik asutada ettevõte, uurida oma haiguslugu, allkirjastada lepinguid ja lausa hääletada arvuti taga istudes. Meie uuenduslikkus avaliku sektori IT-valdkonnas on üksnes jäämäe tipp. Meid ootavad ees hiiglaslikud muutused, mille raputav mõju riikidele on samasugune, nagu on seni olnud infotehnoloogia mõju erasektorile.
· Uued tehnika kasutamise viisid loovad uusi julgeolekuriske. Nende riskide tõttu tuleb meil kasutada tugevaid julgeolekumeetmeid ja Eesti Xtee laadset arhitektuuri, mis võimaldaks autentimist, digiallkirja andmist ja suhtlemist turvalisemalt kui paber. Riigid, kes ei suuda anda oma kodanikele digitaalset isikutunnistust, mis võimaldaks samasuguseid toiminguid nagu paberil väljastatud isikutunnistus, on sõna otseses mõttes ludiidid.
· Meil tuleb nende raputavate muutuste võimalust ära kasutada ja laiendada digitaalset ühiskonda üle riigipiiride. Eelmisel aastal asutas üle tuhande Soome ettevõtja Eestis digitaalselt oma ettevõtte, kasutades Soome elektroonilist isikutunnistust. See on kõigest väike näide, kuidas võiksime piiriüleselt lõimida ettevõtteid ja ühiskondi. Tänapäeval pole takistused mitte tehnilised, vaid bürokraatlikud ja poliitilised.
Teiseks peame olema pragmaatilised ja õppima toimivatest mudelitest
· Edukast terrorivastasest sõjast on meil päris palju üle võtta. 11. septembri terrorirünnakutele järgnenud kümne aasta jooksul oleme jõudnud sellisele rahvusvahelise õiguskaitse, luurekoostöö ja tehnilise vilumuse tasemele, mida oleks 1990. aastatel olnud lausa võimatu ette kujutada. Miks ei võiks me sama saavutada küberruumis?
· Nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil tuleb meil kasutada juba olemas olevaid organisatsioone ja struktuure ning kohandada neid uute oludega. Hea näide on Eesti Küberkaitse Liit. Võtsime aluseks oma Kaitseliidu – vabatahtlikkusel põhineva organisatsiooni, mis on võrreldav rahvuskaardi või kodukaitsega – ja tõime kokku küberjulgeolekueksperdid nii era- kui ka riigisektorist. Riik ei suudaks neid iial palgal hoida, ent patriotismist on nad valmis pakkuma oma aega ja tööd tasuta.
Kolmandaks tuleb omaks võtta täielik läbipaistvus
Vabad liberaal-demokraatlikud ühiskonnad suudavad julgeolekuohtudega võidelda kõige paremini siis, kui nad võtavad aluseks avatuse ja läbipaistvuse põhimõtted.
· Üks strateegilistest valikutest, mille Eesti 2007. aastal tegi, oli äärmine avatus küberrünnakute teemal. See julge ja avalik oma nõrkuste tunnistamine muutis meid tugevamaks ja tegi maailma küberohtudest teadlikumaks; nii sai maailm turvalisemaks.
· Küberkaitse võti on tsiviiltegevusel põhinev küberjulgeolek, isegi kõige kõrgetasemelisemate riigi kaitse all tegutsevate vastaste korral. Küberrünnakud on meie vastaste jaoks väga ahvatlev tegevus, sest nendega saab tasakaalustada lääne tavapärast sõjalist üleolekut, võttes sihikule meie isikuandmed, pangad, kommunaalteenused, teabeallikad ja usalduse riigi vastu. Seetõttu peame keskenduma enim erasektori ja üksikisikute julgeolekuteadlikkuse suurendamisele.
· See omakorda nõuab avatust ja jagamist. Üksikasjalikust teabest APTde ja SCADA süsteemide nõrkuste kohta ei ole kasu, kui see on liigitatud ülisalajaseks ja võimalikud ohvrid saavad ohust teada liiga hilja. Avatus ja läbipaistvus on meie ühiskonna DNAsse sisse kirjutatud – kasutagem seda eelist ära.
Paradoksaalsel moel on avatus ja läbipaistvus see taktika, millest võib olla kasu isegi üleilmse avatud ühiskonna vaenlaste vastu. Iraani CERT avalikustas arvutiviiruse Flame koodi ja vaid mõne nädala jooksul jõudis mitu Euroopa meeskonda pahavara analüüsida, seda pöördprojekteerida ja töötada välja hädaparandusi. Kokkuvõttes võisid iraanlased tänu avatuse rakendamisele kasutada ära meie vabas ühiskonnas tekkinud koostöörühmitisi, et suurendada enda turvalisust.
Neljandaks, hakakem lõpuks ometi päriselt tegema rahvusvahelist koostööd
Me oleme rahvusvahelisest koostööst kübervaldkonnas rääkinud 2007. aastast saati, ent ikka veel on meil pikk maa minna. NATOs jõuame 2014. aastaks alliansi oma võrkude kaitsmisega ja N-CIRC FOCga kõigest minimaalse vajaliku tasemeni, ent NATOl puudub kaugemaleulatuv ettekujutus sellest, mis saab pärast 2014. aastat. Euroopa Liidus pole ikka veel terviklikku seisukohta küberjulgeoleku suhtes.
Kahjuks pole praegu ka parim aeg Atlandi-ülesest seotusest rääkida.
· Barack Obama on USA esimene Vaikse ookeani regioonile keskenduv president, ent USA sõjaväe Aasia-suunaline nihe on pikaajaline või lausa igavene ja püsib igasuguse valitsuse ajal. Meil Euroopas on raskusi oma põhiliste kohustuste täitmisega – NATO nõuet suunata 2% SKPst kaitsekulutustesse täidab üksnes mõni liitlane.
· Samuti on kokkuhoiumeetmete tõttu raske rääkida suurtest Euroopa investeeringutest küberjulgeolekusse. See on mõtlematu. Kokku hoida võiks ehk tavakaitsesüsteemis, kus viimasel kümnendil pole olulisi muutusi olnud. Suutmatus investeerida sellisesse metsiku kiirusega arenevasse valdkonda on aga lihtsalt rumal; valitsuste ja uuenduslike ettevõtete jaoks on see lausa vastutustundetu.
Ma muretsen eeskätt selle pärast, et rahvusvaheline koostöö muutub tegelikult järjest vähem avatuks ja paindlikuks. Akadeemilisest maailmast 1990ndatel välja kasvanud rahvusvaheline CERTide võrgustik oli paindlik, detsentraliseeritud ja avatud. Viimastel aastatel on riigid lõiminud küberjulgeoleku riikliku julgeolekuga ning keskendunud võimekuse arendamisele sõjaväes ja luureorganisatsioonides. See aga muudab rahvusvahelise koostöö hoopis keerulisemaks, selle asemel et seda tagant tõugata.
Kui me ei muuda senist suunda, suurendame järjest lõhet, mis eraldab seda, mida me peame rahvusvahelisel tasandil kaitsma (piiriüleseid majandusruume ja riigipiire ületavaid inimesi, eriti ELis), ja riiklikke vahendeid, mida me selle eesmärgi saavutamiseks kasutame.
Viiendaks, teie siin ja praegu peate kujundama selge ühiskonnast lähtuva eetika
Te ei ole enam mingi ähmase ja tehnilise valdkonna töötajad. Peaministrid, firmajuhid, valijad ja tarbijad loodavad teilt vastuseid saada. Teie vastutate hea nõu andmise ja õigete otsuste tegemise eest. Kui panete mööda, kannatame kõik. Seega on aeg mõtiskleda keerulistel teemadel:
· Millised on teie jaoks hea argumendi ja hea nõuande kriteeriumid?
· Kuidas te tagate, et ka eriarvamusele jääjad kuulatakse ära?
· Kuidas tagate vastutuse?
· Milline on IT-tööstuse roll akadeemilises ja poliitilises maailmas?
Kokkuvõtteks
Ma usun, et liberaalne demokraatia, avatud turud ja vastutusvõimelised institutsioonid võivad praegu olla sama tugevad, kui need olid külma sõja ajal. Ent me ei ela deterministlikus maailmas. Kui tahame olla edukad, peavad head inimesed tegema tarku tegusid, ning ülbus ja ekslikud hinnangud võivad kätte maksta läbikukkumisega.
Millest me lõppude lõpuks räägime, kui kasutame sõnu „rahvusvaheline koostöö", „avatus" jt? Meie riigid, ettevõtted ja analüütikud moodustavad võrgustiku. Peale füüsilise võrgu ja selles toimiva tarkvara on olemas ka organisatsioonide ja inimeste võrk.
Kui võrk koosneb paljudest sõlmedevahelistest ühenduslülidest ja teave levib sõlmede vahel kiiresti, on võrk paindlik, vastupidav ja kiire reaktsiooniga. Sellised võrgud on näiteks internet ja inimaju.
Rahvusvaheline koostöö, teabevahetus, avatus ja läbipaistvus, terviklik käsitlus, avaliku ja erasektori koostöö jm ei ole pelgalt viisakad sõnad. Need aitavad luua ühisaju, mis kasutab ära vabade, avatud ühiskondade peamisi ja olemuslikke eeliseid. Parimal juhul võiks see ühisaju olla märksa intelligentsem ja kiirem kui mis tahes vaenlane või oht. Et see ühisaju aga töötaks, peame laskma sünapsidel aktiivselt toimida ja närviteedel kulgeda üle organisatsiooniliste ja rahvusvaheliste piiride.
Kui me hoiame teabe endale, ehitame tõkkeid ja käsitame koostööd pelga formaalsusena, siis tähendab see aju sandistamist. Teisisõnu – me ei suuda õppida interneti avatud ja detsentraliseeritud ülesehituse põhimõtetest. Ja me kaotame.
