- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva vastuvõtul Kadrioru roosiaias 19. augustil 2011

19.08.2011

Tere tulemast taaskord Kadriorgu, mu kallid kaasteelised.

 

Ma tahan täna, meie iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva eelõhtul küsida: kas me oleme valmis? Mitte päris selles mõttes, et kas aeg on tänaseks pidujutuks küps. Ma küsin pigem: kas me eestlastena, riigina, ühiskonnana, kogukondadena, ettevõtetena, inimestena oleme küpseks saanud?

Enesekriitilisus, valmisolek ja soodumus ausalt hinnata oma käitumist ja tegevust on küpsuse tunnus. Selle põhjal võiks kuulutada, et meie, eestlased, oleme eriti küpsed. Isegi üleküpsed, võiks mõned arvata...

Ometi täna, meie ühise riigi iseseisvuse taastamise 20. aastapäeval, võime kogu enda loomuomase enesekriitilisuse juures siiski ka päris uhked olla: me oleme hästi hakkama saanud. Kordades paremini hakkama saanud, kui väljaspoolt vaatlejad ennustasid. Aga loomulikult mitte nii hästi, nagu loodeti põlvkond tagasi, et iseseisvus iseenesest teeb meist suurriigi ja oma raha veeretab igasse hoovi Mercedese.

Ma vabandan liiga kulunud, kuid omal ajal käibel olnud metafoori eest, aga tõsi on see, et vabaduse eest võidelnud kolm Balti musketäri jõuavad täna oma dumas‘liku järjeni Kakskümmend aastat hiljem. Peamine on selle metafoori juures mõista, et populaarkultuuris nii täna kui ka sajandeid tagasi jõuab jätkuosadeni ikka elujõuline, samastumist ja kaasaelamist võimaldav looming.

Kuhu oleme siis jõudnud? Täna olen viiendat korda kutsunud siia Kadriorgu Eesti vabanemisele tõuke andnud loomeinimesi, ja ka teisi, kelle panus iseseisvuse taastamisel väärib tunnustamist. Või nagu näitleja Peeter Oja eile väga täpselt hindas: olen kutsunud siia neid, kellele Aeg osutas erakordset au osaleda vahetult Eesti vabanemises.

Selle päeva tähistamisega alustades lootsin luua tervendava traditsiooni. 20. augusti tunnistamine või mittetunnustamine kandis endas veel viis aastat tagasi tarbetut lõhet, kunstlikult tekitatud ja nooremates inimestes täiesti arusaamatut pinget. Eriti seetõttu, et Eesti Vabariigi loomine 93 aastat tagasi, mil rohi oli rohelisem ja inimesed kõik üle keskmise targad ja pikad, on ammugi muutunud kuldseks minevikuks, mille idealiseeritud häädusega ei suuda tänapäeva tegelikkus kunagi võistelda.

Ent me vabaks saamise protsess, mille tõukasid käima nii endised süümevangid kui ka eesti rahva süümeinimesed, loojad, ei jää kuidagi vähem tähtsaks ega õilsaks. Kodanike julgus ebaõiglusele vastu hakata lõi aluse julgusele nõuda vabadust.

Ma ei väsi kordamast – meie vabadusel ei ole isa ega üht ja ainust maaletoojat. Meist igaüks on selle vabaduse looja, kes 20. augustil 1991, kes varem, kes hiljem. Vabadus võinuks olla ka üürike või näiline, nagu näeme paljudes riikides, mis ometi iseseisvatena esindatud ÜROs. Hinnakem seda koos tõsiasjaga, et vaid kolm Nõukogude Liidust vabanenud rahvast on suutnud üles ehitada täiesti vaba ja demokraatliku riigi. Ma usun, et mitte juhuslikult ei valinud need kolm riiki parlamentaarset riigikorda, ega panustanud geniaalsele juhile, päästjale, kõigeteadjale. Me kõik oskame oma peaga mõelda ja otsustada.

Ehk just seetõttu ei käitugi Eesti nagu noorpõlvesaavutusi elu tähetunniks pidav keskealine. Minevikus elades ja vaid sellest rõõmu tundes. Me märgime oma võite, kuid vaatame alati kriitiliselt tänapäeva ja lootusega homsesse.

Kirjutasin hiljaaegu eessõna peagi ilmuvale uuele inimarengu aruandele. Erinevalt varasematest raportidest võrdleb see kõigi kolme Balti riigi viimase kahekümne aasta arengut ja vaetakse ka laiemalt, kus me asume võrreldes oma Läänemere ja Euroopa naabritega. Neile, kellele on ülioluline Eesti ja eestlaste seis kõikvõimalikes edetabelites – eluiga, haridus, majandus, korruptsioon jne – pakub see kinnitust, et meil on tõesti päris hästi läinud.

Ent seis edetabelites ei defineeri meid. Mitte see ei veena lahkunud kaaskodanikke naasma ega lahkumist kaaluvaid siia jääma. Mitte see ei too meile mujalt Euroopast andekaid inimesi, keda me vajame selleks, et edeneda innovatsioonis või üleneda haridussüsteemis.

Olgu tegemist demokraatia või õigusriigiga, me oleme siin suutnud luua midagi üpris kadestusväärset ja, mis ehk veelgi olulisem, ehtsat. Kasvõi oma kurva saatuse tõttu on rahvas ja poliitikud adunud elementaarseid tõdesid, mis teistel on vist meelest läinud: et pole võimalik kulutada rohkem kui teenid, ja lõputule näivale laenamisele tuleb siiski lõpp; et sotsiaalne heaolu, mis toetub laenudega ostetud häältele ja poliitikale, ei saa kesta igavesti; et oma maal peremees olemine kätkeb eneses otsuste tegemise õiguse kõrval ka kohustust vastutada.

Eesti iseseisvuse taastamine, mis algas kodanike südamevalust, südametunnistusest ja kasvas sealt kodanike liikumisse, on kestnud ja on olnud tugev just tänu sellele, et seda ei algatanud keegi teine, vaid et see on Eesti rahva enda oma. See meelsus on kahekümne aasta jooksul teisenenud ja küpsenud, väljendudes täna vabakondliku tegevuse hoos ja sisus. See väljendub ka üle-euroopalistes uuringutes, millest vastupidiselt jutlustet võõrandumisele loeme, et rahva usaldus oma riigi vastu on kõvasti kõrgem Euroopa Liidu keskmisest.

Muidugi võiks see näitaja olla ka Euroopa parim, ent selle sihini ei jõua me meta-lahenduste abil, ehk et parlamendis võiks olla nelja asemel kuus erakonda, et Riigikogu võiks olla poole väiksem või suurem, et kas presidenti valitakse otse või mitte. Need ei ole lahendused. Neil artiklist saateni ja saatest artiklini korduvatel etlemissõnadel on üsna vähe pistmist demokraatia toimimise ja selle toime parandamisega.

Kasutan võimalust veelkord täna maitsevääratustega meelde jääda, ehk võtan järgnevalt kasutusele spordimetafoori: nüüd, mil tõkkejooks on läbi ja riigi püsimise põhieesmärgid saavutatud, tuleb meil hakata tugevdama meie riigi vundamenti, tema toimimist. Ei, see ei tähenda „kõva kätt“ või „paksemat“ riiki. See tähendab tegusamat riiki.

Et seadused oleksid paremini läbi mõeldud ja arusaadavamad ja ka parandatavad, kui selgub, et nad ei tööta ettenähtud viisil. Et kodanikul oleks kõikjal samad võimalused ja sarnane juurdepääs neile riigi teenustele, mille eest me ju maksumaksjatena kõikjal Eestis samapalju maksame. Et korruptsioon meie omavalitsustes oleks sama madal kui riigi tasandil. Et kohtumenetlused ei veniks aastaid ja aastaid.

Selleks kõigeks ei ole vaja makse tõsta. See kõik ei maksa palju. Pigem ehk koguni säästaks raha ja eriti inimesi. Küll aga suurendavad nad oluliselt usaldust ühiselt ehitatud riigi vastu. Meie riigi alusmõteks ja seletuseks, miks taastati iseseisvus nii üksmeelselt, on see, et riik on kodanike jaoks, mitte vastupidi.

Ent mitte vähem oluline pole meie endi suhtumine teistesse. Ja siin ei saa riik enam suurt midagi teha, ega saa seda riigilt ka nõuda. Eeskätt on see vaimse elukeskkonna parandamine. Et siin oleks rohkem sallivust ja vähem kõigile tuju äraviivat kurjust ja tigedust. Et oleks vähem seda „mossis näoga Eestit“. Et me kõigi ühises Eestis koheldaks paremini teistsuguseid inimesi. Inimesi, kes näevad teistmoodi välja, kes kõnelevad aktsendiga, kes arvavad asjadest teistmoodi.

Et me ei häbeneks oma õnne välja näidata. Siis võime ehk ühel päeval tõesti ebaeestilikult endaga rahul olla, möönda, et midagi on ka hästi tehtud, et pole siin viriseda midagi. Olgu see päev täna ja homme, teeme proovi. Ma tänan ja hea tuju kestmist kogu eelseisval nädalavahetusel. Elagu Eesti!