-
Reset
+
15.05.2011
Veerand sajandit tagasi kirjeldas Poola ametiühinguliikumise Solidaarsus aktivist Adam Michnik vabanenud või peagi vabaneval Ida-Euroopal ees seisvat ülesannet nii: „Me teame väga hästi, kuidas saada akvaariumist kalasuppi, kuid me ei tea, kuidas saada kalasupist akvaariumi.”
Minu arvates oli see üleüldse kõige tabavam kirjeldus raskustest, mis Ida-Euroopal pärast kommunistliku ülemvõimu kukutamist ees seisid.
Ma kohtasin Adamit juhuslikult kaks aastat tagasi Varssavis ja küsisin, kas me nüüd teame, kuidas supist akvaariumi saada. Ta naeratas ja vastas, et jah, mõned meist teavad.
See tähendab, et mõned neist, kes pääsesid kommunistlikust diktatuurist, on õppinud nii mõndagi selle kohta, mida on kasulik teha ja mida mitte teel demokraatia poole, pärast despootliku korra asendumist millegi paremaga. Oma tänases kõnes soovingi selgitada oma arvamust, kuidas see teadmine põhineb kogemustel, kuidas see on end tõestanud ja kuidas seda saab üle kanda.
Vaatamata sellele, kui ilusat ja asjakohast metafoori akvaarium endast kujutab, on see siiski liialt lihtsustatud. Mõni aasta tagasi nimetas Francis Fukuyama meie, idaeurooplaste probleemi „Taanini jõudmiseks”, s.o kuidas muuta ebademokraatlikud, nõrgad või nurjunud riigid tänapäevaselt toimivateks riikideks. Fukuyama selgitab seda nii:
„Taani tähistab üldistavalt öeldes arenenud, hästi toimivate institutsioonidega riiki. Me teame, milline Taani on, ja veidi ka seda, kuidas praegune riik on kujunenud. Mil määral saab aga seda teadmist rakendada niisuguste riikide puhul nagu Somaalia ja Moldova, mis on nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt Taanist väga erinevad?”
Kui vaadata Põhja-Aafrika riikide ja araabia maade riigikorra kukutamise järgset – kuid siiski mitte revolutsioonijärgset – aega, siis ütleksin, et me ei peaks käsitlema Taanit kui konkreetset paika, sest ta on vaid üks näide paljude õnnestumiste seast. Tegemist on üldisema mõistega, nagu ka Fukuyama ise rõhutab. Kuid selleks, et anda meile kõigile hetk aega järele mõelda selle üle, mida me oma veidras kibestumises arvame ELi laienemisest, lubage mul see ütlus ümber sõnastada ja nimetada teemakäsitlust Türgini jõudmiseks. Teel despotismist vaba demokraatia poole on Türgi ka kõige edukamatest islamimaailma riikidest kaugel ees.
Mulle ei meeldi sõna „islamimaailm”. Me ei ütle „kristlik maailm”, või vähemalt kindlasti mitte geopoliitilises mõttes. Kuid see sõna on läinud käibele konkreetse nähtuse tähistamiseks ja seega te teate, mida ma silmas pean, ehkki see on minu arvates naeruväärne.
Me võime mõistagi leida alati mõne viriseva kõiketeadja, kes ütleb: „Aga Türgi ei ole veel kohale jõudnud.” Ka siis, kui Fukuyama tuli välja oma Taanini jõudmise metafooriga, oli neid, kes leidsid põhjuse öelda, et Taani ei olnud riigina saavutanud platonlikku ideaalset seisundit.
Niisiis, kui me arutame Põhja-Aafrika riikide demokratiseerumist, mööngem, et ka Türgil on oma puudused ja probleemid, kuid ta on siiski kindlalt islamimaailma parim näide, ja ma ütleksin isegi, et parem kui mõni Euroopa Liidu liige, kes teeb kõik selleks, et Türgi ei saaks ELi liikmeks.
Kuid ma ei ole türklane ja isegi Türgi pooldajana ei saa ma väita, et tean, kuidas Türgi on kõik selle saavutanud. Veelgi enam, Türgi ajalugu veidi tundes ei ole ma kindel, et – kui jätta kõrvale asjaolu, et Türgis ja araabia maades valitseb üks ja sama usk, islam – Türgi ajalooline kogemus oleks kõige asjakohasem näide, mille abil selgitada välja, kuidas araabia maailm saaks despootlikust kalasupist teha akvaariumi.
II
Me teame aga – vähemasti siin saalis ja maailmajao meie osas – nii mõndagi demokraatiale üleminekust Euroopas. Nagu ma juba korduvalt olen kinnitanud, ei arva ma, et meie üleminekus oleks midagi eriti ainulaadset või Euroopale omast, vähemalt mitte edukate riikide puhul.
Kümme aastat tagasi nautisin ma veidi aega parlamendi opositsiooni liikme suurepärast õigust öelda oma arvamus välja ja lasta end tsiteerida ilma, et peaks kartma selle tagajärgi. Ma võtsin postkommunistliku maailma demokratiseerumise kokku, parafraseerides Lev Tolstoi „Anna Karenina” avalauset: „Kõiki edukaid despotismijärgseid riike on üksteisega sarnaselt reformitud, iga ebaõnnestunud riik aga leiab endale isemoodi vabanduse.”
Juba siis, kümme aastat pärast üleminekut demokraatiale, oli selge, et autoritaarse või totalitaarse režiimi seljatamiseks ei piisa riigikorra muutmisest. See oli vaid protsessi kiirem ja sageli petlikult kergem osa. Kuid selgus, et kõik muu, mida me peame demokraatliku korra rajamise tuumaks – institutsioonide ülesehitamine, õigusriigi kehtestamine, kodanikuühiskonna arendamine, põhiõigused ja -vabadused, majanduskasv, väike korruptsioon –, võtab aega aastaid ning eeldab suuri jõupingutusi, poliitilist kapitali ja tahet.
Õpikuid polnud, garantiid polnud. Me nägime – mõnikord peaaegu kohe, mõnikord väikese viivitusega –, et mitte kõik riigid ei saavuta edu. Mõned ebaõnnestusid kahetsusväärsel kombel, mõned liikusid edasi, mõnikord niisugusel kiirusel, mida kõrvaltvaatajatel oli raske uskuda. Mõned riigid jäid kiratsema ja teevad seda siiamaani – olukord on küll tunduvalt parem kui kommunismiajal, kuid kaugel sellest, mis kunagi näis paljutõotava tulevikuna.
Kas vaeveldakse korruptsiooni ja kleptokraatia küüsis või kannatatakse endiselt autoritaarse despotismi all – ehkki ideoloogia on teistsugune –, on kogemusest selguv tõde siiski see, et enamik nende riikide kodanikke, kes kakskümmend aastat tagasi kommunistlikust totalitarismist pääsesid, on jäänud mingisuguse ebademokraatliku korra meelevalda. Tõepoolest, nendest 400 miljonist (400 miljonist!) inimesest, kes moodustasid Raadio Vaba Euroopa kuulajaskonna, elab kolmveerand praegu riikides, mis organisatsiooni Freedom House hinnangul on mittevabad või osaliselt vabad. Ehkki nende inimeste olukord on väidetavalt parem kui üks põlvkond tagasi, elavad nad siiski alamate, mitte vabade kodanikena.
Teisisõnu on 1989.–1991. aasta paljutõotavad võimalused raisku läinud. Paljud inimesed kahtlevad nüüd, kas demokraatia oli õige valik. Mõned mõistavad ka, et kahekümne aasta eest toimunud revolutsioonide tulemus ei olnud sageli demokraatia. Andrei Sannikov, kes osales koos meiega eelmisel Lennart Meri konverentsil, mõisteti eile Minski kohtus ebaõiglaselt viieks aastaks sunnitööle kuriteo eest, mida ta ei ole sooritanud.
Kui me vaatame postkommunistlike riikide kakskümmend aastat kestnud demokratiseerumispüüdlusi, on võimalik esile tuua mõningaid asjaolusid, mis on edukatel muutujatel olnud ühesugused. Nagu Tolstoi oma tabavas ütluses aga vihjab, võime me kerge vaevaga leida palju rohkem puudusi ja vigu. Need tähelepanekud ja järeldused on suuresti kogemuslikud ega vasta ilmtingimata tõele, ehkki vahest võivad need tulevaste politoloogide jaoks, kes uurivad üleminekut autoritaarsest korrast demokraatlikkusse korda, reegliks saada.
Praegu, kui maailm vaatab imetlusega – ja mõnel puhul ka õudusega – Põhja-Aafrikas ja mõningates araabia maades levivat vastuhakku autoritaarsele korrale, tabab meid postkommunistlikes riikides eeskätt äratundmine. Me tunneme ära iseenda – niisugusena, nagu me olime üks põlvkond tagasi. Meenub tunne, et see saab toimuda kas nüüd või mitte kunagi, et viimaks on võimalus murda stagneerunud ja kuritegelik kord, mis on meid kammitsenud ja rõhunud aastakümneid. Meenub elevus saavutatud edu pärast ning hämmeldus selle üle, kui nõrgaks osutus türannia ja kui kiiresti lagunes, andis alla või põgenes despootlik ladvik, mis oli mitukümmend aastat kodanikega toorutsenud. Ma ütleksin meie demokraatlikele kolleegidele Egiptuses ja mujal: hoidke need emotsioonid alles, sest need saavad otsustavaks.
Seejärel saabub aga šokk, sest äkitselt tuleb vastutus riigi juhtimise eest üle võtta. Kirjad tuleb kohale vedada, tervishoid korraldada, palgad maksta. Ühtse meelelaadiga kolleegide ja kaaslaste liidud mõranevad, tekivad lõhed, poliitikat kujundatakse teisitimõtlejate kohtumiste salapärases ja varjatud maailmas. Keegi ei kuula enam teie telefoni pealt, teie olete nüüd juht ning nüüd mõtlete endamisi, kas need pikka aega teie juhitud ministeeriumis töötanud inimesed on ikka usaldusväärsed. Te näpistate ennast ja mõtlete, kas see on ikka tõsi – pärast kõike seda. Jah, on küll. Nüüd on aeg panna ära need lapsikud mänguasjad, sest hämmelduse aeg on möödas. Aeg on tööle asuda.
III Esialgsetel tingimustel pole tähtsust
Suur osa demokraatlike revolutsioonide käsitlusest keskendub mõningatele üsna kergemeelsetele ja empiiriliselt kahtlastele arusaamadele erinevustest araabia maailmas praegu toimuva ja varasema vahel.
Ka 1989. ja 1991. aasta revolutsioonid olid oma olemuselt üksteisest erinevad. Mõned toimusid järk-järgult, näiteks Poolas ja Ungaris, mõned kiiresti, näiteks Ida-Saksamaal – Saksa DVs –, endises Tšehhoslovakkias ja Rumeenias. Mõned olid läbinisti rahumeelsed, mõned muutusid vägivaldseks, näiteks Rumeenias või Leedus ja Lätis, kus Nõukogude võim surus rahvast jõhkralt maha. Mõningate puhul oli autoritaarse korra järgse muutumise plaane ebademokraatliku korra vaikival nõusolekul ette valmistatud juba aastaid (Poolas, Eestis, Lätis ja Leedus). Teistes varises autoritaarne või totalitaarne kord kokku nii äkki, et teisitimõtlejatest katlakütjad said üleöö ministriteks, kelle ülesanne oli kujundada poliitikat.
Esialgsed tingimused olid samuti erinevad. Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhoslovakkias ja Saksa DVs valitsenud raudne ja kuritegelik režiim vastandus János Kádári leebemale autoritaarsusele Ungaris. Poolas oli 1989. aastaks 80ndate alguses valitsenud range kord lõdvenenud ja seda tähistas ametiühinguliikumise Solidaarsus tunnustamine õiguspärase läbirääkimispartnerina. Baltimaades oli olukord võrreldes suurema osaga Nõukogude Liidu totalitaarse korra all olnud riikidest 1989.–1991. aastaks muutunud nii palju leebemaks, et iseseisvusliikumist taluti vaikides – vähemasti lubas seda kohalik totalitaarne ladvik.
Tagasi vaadates võib aga öelda, et pikaajalisel üleminekul tõeliselt vabale demokraatlikule riigikorrale või selle ebaõnnestumisel otsustasid esialgsed tingimused vähe. Lõppude lõpuks olid kogu Nõukogude Liidus tingimused pigem sarnased kui erinevad, kuid siiski peab Freedom House 15st Nõukogude Liitu kuulunud riigist praegu vabaks vaid kolme: Eestit, Lätit ja Leedut. Need kolm on ka Euroopa Liidu ja NATO liikmed ehk osalised eesrindlike demokraatlike riikide klubides, samal ajal kui teistes endistes Nõukogude Liidu vennasvabariikides valitsevat korda võib kirjeldada sõnadega, mille hulka mahuvad nii „kergelt autoritaarne” kui ka „jõhkralt autokraatlik”. On neid, kes on oma arengus veidi tagasi läinud, kui ka neid, kes ei ole algusest kaugemale jõudnudki. Mõned alustasid õigel kursil, kuid on takerdunud kas sellepärast, et uus poliitiline juhtkond kartis astuda ebapopulaarseid samme, korruptsiooni pärast või ka nende mõlema pärast. Olgu ebaõnnestumise põhjus milline tahes, vabandusi leiab alati. Iga ebaedukas riik leiab endale isemoodi vabanduse. Ja iga riik, kus ei ole pärast repressiivse korra kukutamist saavutatud demokraatiat, on ebaõnnestunud.
Vaatamata sellele olen siiski seisukohal, et levinud arusaam, justkui seisneks demokraatia rajamine institutsioonide ülesehitamises, on liiga lihtsustatud ja üldistav. Rohkem kui kakskümmend aastat pärast 1989.–1991. aasta revolutsioone teame me tunduvalt rohkem kui see kulunud tõde. Kogemuste põhjal teame, millised põhiseaduslikud korraldused kipuvad viima autoritarismini ja millised hääletussüsteemid tekitavad kättemaksujada, mis omakorda põhjustavad halba juhtimist.
Lubage mul tuua esile mõningad õppetunnid, mille me oleme saanud.
Presidentaalne süsteem vastandatuna parlamentaarsele
Juba enne 1989.–1991. aasta revolutsioone näis, et presidentaalse valitsemiskorraga riikidel on demokraatiaga tunduvalt rohkem probleeme kui parlamentaarse korraga riikidel. Aasia ja Ladina-Ameerika riikide autoritaarset valitsemist seostati presidentaalse süsteemiga.
Ka näiliselt demokraatlik Euroopa oli hädas ebastabiilsete ja tugeva opositsioonita presidentaalsete süsteemidega, kus tasakaalustamata võimu teostamist ei kontrollitud. Selle üks näide on Urho Kekkoneni ebaselge demokraatliku valitsemise aegne Soome.
USA näib olevat pigem erand, sest ta on suutnud hoida edukat presidentaalset korda 230 aastat. Kuid isegi USA puhul tuleb tunnistada, et esimesed 150 aastat olid presidendi volitused üsna piiratud. Kui jätta kõrvale erakorralised volitused, mille Abraham Lincoln võttis endale USA kodusõja ajal, siis tekkis tänapäevane, tugev presidendi institutsioon alles Roosevelti valitsuse „uue kursi” reformidega.
Vaatamata poolteist sajandit kestnud nõrkadele volitustele, keskvõimu suurele hajutatusele ja põhiseaduslike piirangute toetamisele on USA suutnud hoiduda probleemidest, mida me näeme mujal. See on osa ameerikalikust erandlikkusest, mida meie, eurooplased, nii sageli kadestame ja vahel ka maha teeme. See ei ole aga pannud Ameerika poliitikuid, ajakirjanikke ja diplomaate mõistma, et parlamentarism ei tähenda nõrka valitsemist ja ebastabiilsust ning et parlamentaarse süsteemi presidendi marionetlikku rolli ei pea halvustama. See tähendab just täidesaatva poliitilise võimu eraldamist riigi põhiseaduslikust õiguspärasusest, mis on antud formaalse riigipea kätte. See on aidanud säilitada demokraatiat väga paljudel juhtudel, kui täidesaatev võim on võimupiiri ületanud.
Seos postkommunistlike riikide presidentaalse valitsemiskorra ja Freedom House’i ebaõnnestujaid märkivate näitajate vahel peaks panema kõiki Põhja-Aafrika 2011. aasta revolutsiooni läbi viinud demokraate mõtlema. Samamoodi peaks seda tegema mõistmine, et kõikidel postkommunistlikel riikidel, mis kuuluvad ELi, on nõrk president ja tugev peaminister. Sama kehtib muuseas ka Türgi kohta.
Presidendid ei tähenda siiski kõike.
Enamuspõhimõte, politiseeritud avalik teenistus ja mitmemandaadilisus
Autoritarism, totalitarism või lihtsalt despotism, mida iseloomustavad sageli segane või isegi verevalamisega saavutatud ametijärglus, tekitavad poliitikas mentaliteedi, kus vahendeid ei valita ning võitja võtab kõik. Nii võib see olla isegi pärast üleminekut demokraatiale. See jada tuleb lõpetada ja tuleb vastu astuda kiusatusele kohelda neid samamoodi, nagu nemad kohtlesid teid.
Isegi kõige tulihingelisemad demokraatlikult meelestatud endised teisitimõtlejad võivad juba võimul olles leida, et tahe saavutada kompromisse opositsiooniga, mis koosneb endisest, võimult kõrvaldatud eliidist, on nõrk. Tung kasutada saadud enamust loosungi „See on demokraatia” all oma tahtmise läbisurumise põhjendusena ei ole mitte ainult mõistetav, vaid täiesti õigustatud.
Enamuspõhimõtet järgiv kaheparteisüsteem on küll ülem kui üheparteisüsteem, kuid kui seda ei juhi kompromissid, võib see põhjustada lõppkokkuvõttes destabiliseeriva mõjuga ning ettearvamatu ja vastandliku valitsemismudeli. Politiseeritud avalik teenistus ja valijatega manipuleerimine ei too asjatundmatut ja õppimisvõimetut valitsust ja lõppkokkuvõttes stagnatsiooni kaasa mitte ainult neis riikides, mis on saanud Freedom House’i halva hinnangu.
Anglosaksi riikides Ühendkuningriigis, USAs ja Kanadas kasutusel olevad süsteemid – enamuspõhimõte, reegel, et enim hääli saanu pääseb ametisse, või ühe mandaadiga valimisringkonnad – näivad mujal toovat poliitikas tõepoolest kaasa arusaama, et võitja võtab kõik. Mitmemandaadiliste valimisringkondadega süsteemid, mille raames saab parlamenti suurem hulk erakondi, muudab ühiskonna kompromissivalmimaks. Selle eelis on asjaolu, et järske muudatusi on raskem teha, samas on vaja püüda moodustada koalitsioone ning leida ühiseid lahendusi ja kompromisse.
See tähendab ka, et poliitiline protsess kaasab rohkemaid, sest isegi äärmuslikumad erakonnad on parlamendis taltsamad kui tänaval.
Peale selle on siis, kui ei järgita põhimõtet „võitja võtab kõik”, raskem avalikku teenistust politiseerida. Sellest kõnelen järgmisena.
Politiseeritud avalik teenistus, mis on autoritaarsete ühiskondade üks põhiprobleem, ei ole demokraatlikele riikidele võõras. Mida rohkem politiseeritud, mida madalamal bürokraatiaredeli astmel on parteisse kuulumine oluline, seda asjatundmatum on valitsus kui tervik, sest ministriteks on parteile lojaalsed, mitte asjatundlikud inimesed. Enamgi veel – mida suurem on politiseeritus, seda puhtamaks lüüakse plats, kui juhtub see, mis juhtub paratamatult kõikides demokraatlikes ühiskondades, ja valitakse ametisse uus valitsus.
Olen aastate jooksul postkommunistlikes riikides näinud, kuidas pärast valimisi vahetatakse välja kogu töötajaskond peale koristajate. See ei ole hea. Uue partei ustavad sõdurid peavad õppima kõike otsast peale. Tulemuseks on asjatundmatu valitsus ja rahulolematu rahvas.
Me oleme Kesk- ja Ida-Euroopa riikides saanud palju muidki õppetunde, mis puudutavad näiteks endiste salaagentide võimult eemale hoidmist, erastamist ja oligarhilise majanduskorra tekkimist, ajakirjanduse vabadust ja kohustusi. Ma ei hakka neid siinkohal käsitlema, vaid mainin neid näidetena sellest, mida me veel oleme õppinud raskete katsumuste kaudu ja mis võiksid olla kasulikud.
Soovin öelda peamiselt seda, et meie, edukad postkommunistlikud riigid, teame oma kogemustest üsna hästi, mis toimib ja mis mitte. Me teame ka seda, et suur osa nõuannetest, mis anti meile siis, kui me olime vaid kalasupp, olid mõttetud. Seega teame, mis tunne see on, kui upsakad, sageli talumatult üleolevad eksperdid õpetavad meid, kuidas me peaksime oma riiki ümber kujundama.
Selle kogemuse põhjal on meil, kes me elame edukates postkommunistlikes riikides ja juhuslikult neid valitseme, kohustus olla olemas araabia maailma revolutsioonijärgsete demokraatlike valitsuste jaoks ning jagada nendega oma kogemusi ja teadmisi, mida me demokraatiale üle minnes saime. Kunagi ei tohi aga unustada ka seda, et me mõistame, kui tundlik see küsimus võib olla. Lõppude lõpuks saime palju väga halba nõu inimestelt, kellel ei olnud mitte mingit aimu, millest nad räägivad, ja kellel ei olnud ka sündsustunnet.
Kui ma olen kahekümnele aastale tagasi vaadates üleüldse midagi järeldanud, siis nimelt seda, et meil on palju õppida sellest, kuidas araabia maid on viimased viissada aastat koheldud. Professor Edward Said, kes õpetas minu ülikoolis, kuid kelle kursustel ei õnnestunud mul kahjuks osaleda, kirjeldab oma raamatus „Orientalism”, kui üleolevalt – nii reaalses tegevuses kui ka intellektuaalses plaanis – kohtles lääs araabia maid. Ma lugesin seda raamatut 1980. aastal ja pidasin seda üsna igavaks. Hiljuti lugesin seda uuesti ning mõistsin, kui hästi peab see paika selle kohta, kuidas meid, Kesk- ja Ida-Euroopat, koheldi (ja kuidas meid vahel siiamaani koheldakse). Ma toon ühe näite. Need on Euroopa Parlamendi endise presidendi sõnad, mida ta ütles umbes kaksteist aastat tagasi, kui selgus, et EL laieneb:
Eelolev laienemine ei ole võrreldav ühegi varasemaga. See ei ole nii mitte ainult – ja mitte eelkõige – sellepärast, et ELi läänepoolse ja tulevase idapoolse osa elatustase on nii erinev. Olulisem on see, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikud ja poliitikud erinevad põhimõtteliselt praeguste ELi liikmesriikide kodanikest ja poliitikutest oma rahvuslike emotsionaalsete traditsioonide, kogemuste, huvide ja väärtushinnangute poolest. Üle ei ole vaja saada mitte ainult 50 aasta jooksul tekkinud arengutaseme erinevusest, vaid Euroopa ajaloos juurdunud tunduvalt vanematest ja põhjapanevamatest erinevustest.
Ma ütleksin, et see on üks rumalamaid, varjatult rassistlikumaid ja tõepoolest orientalistlikumaid arvamusi, mida ma olen kuulnud, välja arvatud asjaolu, et seda ta ei ole. See on vaid osa suhtumisest, mida meie Kesk- ja Ida-Euroopas oleme peaaegu veerand sajandit pidanud taluma, alates „laiskadest lätlastest”, kes töötavad Rootsis Lavali heaks, ning lõpetades Pariisis töötavate poola torumeeste ja postsovetlike, emotsionaalselt traumeeritud ja seega ka välispoliitikas saamatute eestlastega siin Tallinnas. Ma räägin seda kõike nende häbiks, kes meid nõnda on kohelnud, et taltsutada neid meie seast, kes võivad teistega samamoodi käituda, ja et hoiatada meie demokraatlikke vendi Põhja-Aafrikas, et isegi kui nad annavad endast parima, leidub Euroopas neid, kes seda ei mõista. Türklased teavad seda hästi.
Arvan, et meil tuleb tuua araabia demokraatide heaks ohvreid, kui neid saadab edu. ELi kinnismõte sisserändajaid liitu mitte lasta ja samal ajal kangekaelne keeldumine kaubanduspoliitikat ja ühist põllumajanduspoliitikat reformimast on intellektuaalsest seisukohast põhjendamatu ja moraalsest seisukohast naeruväärne. Miks me arvame, et inimesed jäävad Põhja-Aafrikasse, kui neil ei ole tööd? See olukord ei muutu, kui me ei võimalda neil või nende töö viljadel pääseda meie turule. See aga väljub juba minu tänase teema raamidest. Demokraatia Kesk-Euroopas ja araabia maades on juba isegi lai teema.
Lubage mul lõpetuseks öelda, et toimiva demokraatia idee ei ole kellegi omand. On olemas reeglid, kuid need, kes on pärinud toimiva demokraatia, ilma et nad selle rajamise eest võitlema oleks pidanud, ei tea, mida see tegelikult tähendab. Teavad need, kes pidid selle üles ehitama. Ma loodan, et meie, kes me teame, mida see tähendab, oleme valmis araabia maade demokraatidega koostööd tegema ja aitama neil demokraatlikku süsteemi rajada. Ma loodan, et me tunnustame nende ohverdusi ja ulatame neile oma käe – kui meilt seda palutakse.
