-
Reset
+
20.02.2011
Head sõbrad.
Austet piiskopid.
Head Peterburi eestlased.
Lugupeetavad külalised.
Oma kirik Peterburis on eestlastele tähendanud kolme olulist asja: eesmärki, sümbolit, teekonda.
Eesmärgiks oli see suure ootamise ajal, kui oodati ja loodeti vabadust. Kuid oodati ka palju väiksemat – eestlaste oma kooskäimise kohta Neeva kaldal. Esmalt oli see seda üle saja viiekümne aasta tagasi, mil Eesti kogudus hakkas alles ehitama oma hoonet. Eesmärk ja ootus – küll varjus hõõgumas – tulid tagasi 1930. aastate repressioonide ajal ja on kestnud samahea kui tänaseni, mil kirik uuesti sisse pühitsetakse.
Sümboliks on ta olnud eestlaste aktiivsele seltsielule Peterburis kogu aeg, nii tegutsemise, kui ka sunnitud katkestuse ajal.
Täna taas avatav Jaani kirik on pea kuuskümmend aastat vanem meie oma riigist. Ning neil kahel – Jaani kirikul ja Eesti riigil – on kõige otsesem seos. Peterburis tegutsenud eesti kogukond, tema vabakondlik seltsitegevus, aitas kaasa Eesti riigi sünnile ning see oli osa meie rahvuslikust liikumisest.
Peterburi oli Tartu ja Riia kõrval üheks kohaks, kus meie sirguv haritlaskond omandas teadmisi ja kogemusi. See oli tuhandetele üks teekond hariduse ja maailma poole. Teekond, mille kaudu tulid Eestisse euroopalikud teadmised. Siin kasvasid ja harisid ennast paljud mehed ja naised, kes hakkasid rajama Eesti riiki. Ka minu enda perekonnalugu on seotud Peterburiga. Just selles linnas töötas 20. sajandi päris alguses, Eesti riigi rajamiseni, minu vanaisa Peeter Rebane, kes võttis siit kaasa abikaasa Aleksandra.
Toon Peterburi eestlaskonna olulisuse kohta vaid kaks kõnekat näidet.
Pastor Jakob Hurt esitas oma “Üleskutse rahvale vaimse vanavara korjamiseks” just siin, Peterburis 1888. aastal Jaani koguduse õpetajana. See kujunes Eesti- ja Liivimaa venestamise ajal võimsaks üldrahvalikuks liikumiseks, tänu millele saime hoida alles oma ajaloolist mälu ning kinnitada meie vaimset rikkust. Oma üleskutsele oli ta alla märkinud aadressiks: Ofitserskaja 54, sama kirikuhoone, kus me praegu oleme.
Ning teiseks. Siitsamast, kiriku eest, algas 1917. aasta märtsikuus võimas rongkäik, kus osales ligi 40 000 inimest, kes kõik nõudsid Eestile autonoomiat. Autonoomia saavutati ja sellest sai edasi minna oma riigi loomiseni.
Mu daamid ja härrad,
ennast korrates ütlen veel kord, et Peterburi Jaani kirik on meie vabakondliku tegevuse üheks sümboliks. Kirik ehitati ju osalt rahva annetustele toetudes, niisamuti siia juurde rajatud kool. Ning annetajad, nagu ka eestlaste kogukond Peterburis, ei olnud ju mitte kõik jõukad inimesed. Need olid erineva sissetuleku ja tegevusalaga mehed ja naised, kuid neile olid olulised vaimsed väärtused.
Nii on see ka tänapäeval, kui praeguste Peterburi eestlaste tubli töö on aidanud Jaani kiriku taastada. Tahan tänada kõiki Peterburi eestlasi ning samuti meie häid sõpru ja toetajaid. Minu tänusõnad kuuluvad ka Peterburi võimudele toetuse ja mõistmise eest.
Teie kõigi sihikindel tegevus on teinud võimalikuks kiriku taastamise.
Eriliselt tahan aga tänada koguduse juhatust ning koguduse esinaist Külli Sulge. Teie olete hoidnud ning kandnud endas mõtet kiriku taastamisest, teinud seda väärikalt ning enesekindlalt.
Sobilik on lõpetada pastor Jakob Hurda sõnadega: “Tõeline suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjade ja haritud elu poolest”.
Hoidke meie vaimu asju ja haritud elu siin Peterburis ning kõikjal üle maailma.
Kui hoida alles oma vaimu ja kultuuri, siis kestame igavesti.
Tänan teid kõiki!
