- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President konverentsil “Tee Eesti muuseumini” Eesti Rahva Muuseumis 21. jaanuaril 2011

21.01.2011

Head sõbrad!
Austet direktor Krista Aru!

 

Eesti Rahva Muuseumis meie muuseumidest kõneledes tahan ma esmalt kinnitada ja korrata oma veendumust – Eesti Rahva Muuseumile oma kodu ehitades tasume oma auvõla kultuuri ja ajaloo ees.

See kõlab küll klišeelikult, oleme liiga palju kuulnud auvõlgadest, ent seletan lahti.

Olen aastaid rääkinud kodaniku ühiskonnast kui demokraatliku riigi alusest. Inimesed küsivad ikka, mis on see kodaniku ühiskond?

Parim näide meie ajaloost on just Eesti Rahva Muuseum, eestlaste vabatahtlik ja üle kogu meie kultuuriruumi omaalgatus – uurida, koguda ja talletada meie kultuuripärandit. See polnud riigi- või parteiüritus. Seda ei sunnitud kellelegi peale, vastupidi, seda tehti vabast tahtest, vabal ajal, seesmiselt vabade inimestena.

Siin peitub meie auvõlg: nende meeste ja naiste ees, kes oma vabatahtliku kultuurilise tööga lõid meie ühiskonna aluse vabade inimestena, aluse seega ka Eesti riigile. Ent kuigi nende inimeste tööst kasvas välja meie demokraatlik ja iseseisev Eesti Vabariik, ei ole üle sajandi kestnud teekond oma majani saanud teoks. Alati tuli midagi ette. Pidime võitlema end vabaks, koguni kaks korda. Pidime üles ehitama riiki, samuti kaks korda.

Aga me peame lõpuks naasma meie iseseisva riigi läteteni. Loodan, et ülekohtuselt pikk teadmatuse ja ootamise aeg saab ükskord otsa, et peatselt algab Eesti Rahva Muuseumi oma maja ehitamine.

Mu daamid ja härrad!

Täna räägite te siin sisust, meie muuseumite tähendusest ning tulevikust. Konverentsi teema “Tee Eesti muuseumini” kõneleb laiemalt meie kultuurist ning meie riigist. Riik, mis kasvas välja meie kultuurist, selleks et seda kultuuri kaitsta.

Eesti riik sai võimalikuks tänu paljudele ärksatele inimestele, kes seltsitegevuse kaudu rajasid tee iseseisvusele. Meie oma muuseumi mõte kasvas koos rahvusliku iseteadvuse ja haritlaskonnaga. Meie rahva oma muuseumi rajamisest jõuti kiiresti oma riigi loomiseni.

Meile näidati, et meil on oma ajalugu, oma kultuur ning pärand, mida teised ei suutnud hinnata. Sealjuures me muretsesime pidevalt, mida nemad – kes iganes nad ka ei olnud – meist mõtlevad, sageli salgasime maha, häbenedes, et me pole nagu nemad, oskamata hinnata, mis meil endil on.

Seda oli eriti vaja meeles hoida ja meelde tuletada okupatsiooniaastatel. Võõra võimu eesmärk oli mälestuste ja mälu kadumine, või mälestuste moonutamine valeks. Mis sageli läks täiesti absurdseks – Doris Kareva rääkis kord kuidas sõna “märts” muudeti ühes tema täiesti apoliitilises luuletuses ainult sellepärast, et arvati see seotuks märtsiküüditamistega.

See on iseloomulik riigile, kus kodanik ei määra midagi, kus vaid riik ütleb ülalt, mida tuleb öelda ja mõelda. Sellisele riigile on kodanike algatatud muuseum mitte ainult arusaamatu vaid ohtlik. Ning eriti arvestades selle kodanikualgatuse sisu: eesti rahva mälu.

Mälu minevikust. Nagu Orwell tabavalt täheldas totalitaarsete riikide mälu poliitikas:

See, kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku. See, kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku.

Ent Eesti Rahva Muuseumi idee on, et keegi ei kontrolli. Et meie minevik on just see, mida me ise peame minevikuks, mitte see, mida keegi meile jutustab, välja mõtleb või musta valgeks räägib.

Totalitaarsele ajupesule vaatamata kestis rahva mälu edasi. See kestis kodudes vanemate juttudes, kestis ka koolitundides õpetajate sõnades ja ehk tiheminigi nende vaikimises. Meie minevikku hoiti alles Eesti muuseumites.

Nii mõnigi okupatsioonieelse Eesti Vabariigi vabatahtlike tuletõrjujate seltsi märk või tuluõhtu kavaleht kõneles palju enam ning palju võimsamalt, kui rändpunalippudega täidetud tuba või kolhoosikorra saavutustest valetav stend.

Tegeliku mineviku märgid kõnelesid vabadusest ja aitasid hoida alles meie mälu.

Muuseumidel on olnud väga suur osa selles, et me ei sulandunud ega kadunud. Et meile tuletati meelde meie ajalugu, meil aidati mäletada, õpetati mõtlema.

Muuseumid aitasid meil valmistada ja valmis olla vabaduse taastamiseks ja Eesti uueks tulekuks. Mineviku tundmine aitas meil luua tulevikku.

Head sõbrad!

Vaba rahvana oma riigis elades peame iga päev meeles pidama, et midagi ei ole tekkinud iseenesest, kõigel on eellugu ja igal asjal põhjused.

Kultuur on otseselt seotud mäluga ja muuseumid on meie mälu hoidjad. Seega, meie kultuuri hoidjad. Meie väärtussüsteemi hoidjad.

Muuseum on midagi, mis ei vii meid mitte pelgalt minevikku, vaid mineviku kaudu tulevikku. Kuid selleks peab muuseum kõnelema kaasaegses keeles.

Muidugi ei tähenda kaasaegses keeles kõnelemine lihtsustamist. Muuseum ei tohi muutuda lõbustusasutuseks. Neid on meil Eestis küllaga.

Kaasaegne muuseum peab olema teadus- ning haridusasutus, mis tugevdab oma põhitegevuste kaudu meie kultuurile toetuvat väärtussüsteemi. Muuseum räägib Eesti lugu arusaadavalt ning huvitavalt. Nii külalistele kui eelkõige meile endile.

Teadmised ning kultuur annavad meile valikuvõimaluse ning valikuvõimalus on vabadus. Kuid selleks on vaja teadmisi ja mälu, ning seetõttu on muuseumid meile olulised.

Selleks kõigeks on vajalik aga avatus ning koostöö. Kõik meie muuseumid peavad tunnetama, et nad on osa suurest ja Eestile vajalikust võrgustikust.

Mäluta ei ole tulevikku, ja seega vajab meie rahvas ning riik muuseume just niisama palju kui me vajame oma kultuuri ja oma riiki. Ilma nendeta ei ole meil võimalik püsima jääda.

Loodan, et selline arusaam on iseenesest mõistetav.

Muuseumid aitavad tugevdada ja taasluua kultuurile toetuvat väärtussüsteemi. Ning just muuseumil on ju selleks kõige paremad võimalused: siin on koos minevik, olevik, tulevik, teadmised ja oskused ning külastajad!

Rahvuskultuuri hoidmine ja arendamine on ju meie kõigi kohustus. Kes peaks siis seda mõtet, et – rahvuskultuuri hoidmine ja arendamine on iga eestlase kohustus – veel paremini suutma esitada, selgitada ja kaitsta kui mitte muuseumitöötajad.

Head muuseumitöötajad,

Ma tänan teid, et olete Eesti ja mälu hoidjad, kes aitavad meil selgemalt näha teed tulevikku. Sest meie tulevik ei saa seista eraldi meie minevikust.

Ma tänan teid!