- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President korporatsiooni Vironia 110. aastapäeva aktusel Tartu Ülikooli aulas 27. novembril 2010

27.11.2010

Austatav korporatsiooni Vironia pere, mu daamid ja härrad, head sõbrad.

 

Alustuseks lubage mul soovida Eesti vanimale meeskorporatsioonile südamest õnne saja kümnenda sünnipäeva puhul.

Ma ei hakka tegema teiste peokõnelejate tööd ega sirvi seetõttu teie ees korporatsiooni Vironia ajaloo kuulsusrikkamaid lehekülgi.

Ometi ääristavad Vironia teekonda mõned nii tunnuslikud verstapostid – Eesti eilse ja tänase päevaga seotud seigad – et soovin neile siin lühidalt viidata.

Esiteks – korporatsiooni Vironia häll asus Riia Polütehnilises Instituudis. Seal õpetati majandusmehi ja insenere. Saksa ja vene keeles ning tsaaririigi meeles.

Aga seal kasvati ja jäädi eestlasteks, tehti julgeid ja uusi asju, mida kinnitab ka Eesti vanima meeskorporatsiooni asutamine.

Enamik sealsetest Eesti soost üliõpilastest tuli hiljem koju tagasi iseseisvat riiki looma, kaitsma ja üles ehitama.

Täna me ütleme selle kohta “talendid koju!” Ehk peeti seda ka sada aastat tagasi naeruväärseks, liiga kulukaks ja seetõttu teostamatuks.

Eesti Vabariigi sünd ning korporatsiooni Vironia liikmete võtmepositsioonid Eesti majanduselus ja insenertehnilistel erialadel lükkavad toonase umbusu veenvalt ümber.

Teiseks – me täna kahjuks enam ei adu Riia ja laiemalt Läti tähtsust Eestile. Selle asemel on koha sisse võtnud teadmatus, huvipuudus või koguni upsakas üleolek.

Ometigi on just Läti Eesti lähim ja olulisim partner. Kõik, mis seal juhtub – olgu majanduses, riigikaitses või poliitikas –, mõjutab peagi suurel määral ka Eestit. Läti kiitmine ja tunnustamine ei tähenda Eesti halvustamist.

Olgu korporatsiooni Vironia sünnikoht ja elutee esimene etapp kinnituseks sellelegi, et oma heast naabrist Lätist on Eesti alati võitnud ja mitte kunagi kaotanud.

Kolmandaks – ja ehk kõige olulisemalt – pikkade traditsioonidega akadeemiliste organisatsioonide rollist kunagises ja tänases Eestis.

Nädal tagasi Eesti Mälu sarjas avaldatud mälestusteoses kritiseerib kirjandusteadlane Daniel Palgi karmilt kahe maailmasõja vahel vabas Eestis võimule pääsenud mentaliteeti ja selle hukutavat mõju meie iseseisvusele.

Ta kirjutab, tsiteerin:

“Üks halvemaid jooni oli see, et paljudel ei olnud kindlaid elulisi veendumusi, millest nad oleksid juhindunud pisikeses ja suures. Haarati ühest põhimõttest kinni ja teisest. Põhjendati nendega oma heitlikku tegevust.

Kuid selle põhjas pääses maksvusele isiklik mugavus, väiklus, loomulikud eluinstinktid.

Palju oli juttu vabariigist, Eestist, iseseisvusest, kuid paljudel kordadel oli see ainult sõnade kõlistamine. Nende sõnade kõlistajad ei võidelnud ise noore vabariigi eest, ei olnud tema tuleviku eest valvel.

Vabariik oli mugav peavari, mille kaitse all sai igat värki egoistlikke asju ajada ja oma kesist elu põletada.” Tsitaadi lõpp.

Korporatsiooni Vironia ja selle liikmete elukäik, laiemalt ka teiste meie akadeemiliste organisatsioonide ajalugu annavad selles kontekstis selge sõnumi, et elati ka teistmoodi. Oma riiki ehitati, seda kaitsti elu hinnaga.

Täna seisavad Eesti Vabariigi olevik ja tulevik läbi aegade kõige tugevamal alusel. Aga heitlikkus, mugavus, väiklus ja suure pildi unustamine hetkekasu huvides pole kuhugi kadunud.

Järelikult ei kao ka vajadus Vironia põhimõtete järele. Ühistunne, meelekindlus ja ausus. Seepärast lubagegi mul teile soovida:

Vivat, crescat, floreat korp! Vironia in aeternum.

Ma tänan.