-
Reset
+
20.11.2010
Austatavad Johannes Aaviku konverentsil osalejad.
Meie identiteet on seotud eesti keelega. Me mõtleme ja suhtleme, rõõmustame ja muretseme oma emakeeles. Seetõttu peame ka ise iga päev mõtlema oma keelele, keele hoidmisele ning keelehoiu loomulikule osale – keele pidevale uuendamisele.
Loetud päevade pärast kuulutan ma välja sellel sügisel toimunud sõnavõistluse võitjad. Võistlusele esitati 2123 sõna 593 osavõtjalt. See on märkimisväärne arv. See tähendab, et eesti keele üle mõtisklemine ja selle eest hoolt kandmine köidab eestlasi. Üks võistlejaist kirjutas meile: „keeleloome on põnevam kui ristsõnade lahendamine.“ Nii see ongi, sest keeleloomel võivad olla palju põnevamad ning mõjusamad tagajärjed.
Johannes Aavik tõi julgelt meie keelde väga palju uuendusi. Keeleuuendus tekitas vaidlusi, ning leidus ägedaid vastuseisjad, kuid nagu kirjutas üle kaheksakümne aasta tagasi Oskar Loorits: “Katsuge kirjutada praegu veel paar rida, kus te ei tarvitaks mitte ühtki Aaviku soovitet keelendit – sõna või vormi või konstruktsiooni – ja te näete kohe, et iga oma teoga teie jäädvustate ebateadlikult selle mehe mälestust, keda ise uhkelt salgate ja risti poote.”
See Oskar Looritsa lause näitas keeleuuenduse vajalikkust ja kinnitab meile, et keel peab arenema koos ühiskonnaga. Kuid selleks peame oma keelt ning keelevaistu usaldama ning julgelt oma keelega tegelema. Tsiteerides siinkohal Aavikut:
“Juba kauemat aega on mul viisiks teatavaid symboole yles seada. Kui see või teine väike asi teostub, või ma selle teostan, siis teostub ka suur asi – nii kujutlen. See ei ole ebausk. See on mu väike müstitsism. See on tõesti sageli täide läind. Yteldakse, et usk mägesid tõstab.“
Ma soovin teile, konverentsil osalejatele, usku oma asja ajamisse, teravat mõtet ja sisukat arutelu.
