-
Reset
+
12.04.2010
Austatud Riigikogu ja valitsuse liikmed,
austatud härra peadirektor!
Mul paluti tänasel Kaitsepolitseiameti aastapäevakonverentsil kõneleda riikliku julgeoleku vajaduste ja kodanikuõiguste tasakaalust demokraatlikus ühiskonnas.
Tegu on väga põhimõttelise küsimusega, ütleksin isegi, et ühe kõige olulisema valdkonnaga, mis määratleb riigi demokraatlikkuse.
Lääne kultuuriruumi filosoofid, juristid, politoloogid ja poliitikud on juba sajandeid vaielnud, kus on õige tasakaalupunkt, et ühelt poolt oleks tagatud riiklik julgeolek ja teiselt poolt vahendid, mida selle tagamiseks kasutatakse. Et need ei piiraks põhjendamatult selle sama riigi kodanike põhiõigusi. Ning loomulikult pole vaidlejad jõudnud ühisele seisukohale…
Üks põhjus, miks üksmeelele pole jõutud, seisneb kindlasti selles, et erinevatel ajastutel see tasakaalupunkt liigub. Kui välisohud suurenevad, näiteks sõdade või terrorirünnakute puhul, siis on reeglina enamus kodanikest valmis ka aktsepteerima oma põhiõiguste mõningast piiramist ja võimaldama riigivõimule suuremaid õigusi kodanike tegevuse reguleerimisel ja jälgimisel. Ja vastupidi, rahulikumatel aegadel soovitakse riigi võimalikult vähest sekkumist kodanike igapäevaellu.
Natuke üldistades võib öelda, et inimesed näivad pidavat olulisemaks turvalisust, kui oma loomulike põhiõiguste ja vabaduste kaitset. Seda enam on demokraatliku valitsuse suur kohustus ja väljakutse neid väärtusi maksimaalselt kaitsta.
Head kuulajad,
eelmise sajandi üheksakümnendad olid demokraatlikus läänes kindlasti kodanikuõiguste üks õitseaegu. Külm sõda oli lõppenud, demokraatlikele lääneriikidele arvestatavat ohtu ei paistnud kusagilt. Tekkis tunne, et ohud on meist kaugel ja vähemalt Euroopasse ongi saabunud ajaloo lõpp. See tõi peaaegu igal pool kaasa kaitse- ja julgeolekuasutuste eelarvete vähendamise. Ohutunnet polnud ning seetõttu elati muretut elu, keskenduti majanduskasvule ja pehmetele väärtustele ning seetõttu oli n-ö kõvast julgeolekust rääkimine avalikkuse ees sügavalt ebapopulaarne.
Kõik muutus väga kiiresti pärast 11. septembri 2001 New Yorgi ja Washingtoni terrorirünnakuid. Meil siin on kohati raske mõista ameeriklasi tabanud šoki olemust ja ulatust. Pärast Madriidi ja Londoni rünnakuid tajusid samasugust šokki lääneeurooplased. Selles olukorras oli arvestatav osa riikidest valmis vähemalt Teise maailmasõja järgse perioodi kohta pretsedenditult tõsisteks kodanikuõiguste piiramiseks. Üks on selge: vapustuste ajel tekib kergesti närviline iha kiire ja kõva korra järele.
Samas, terrorismi takistamiseks vastuvõetud seadusemuudatused ja võimude uued tegutsemismallid pole leidnud kaugeltki üksmeelset heakskiitu. Vahetult pärast 11. septembri 2001 rünnakuid kehtestatud USA Patriot Act jagab ühiskonna arvamuse teravalt kaheks. Rääkimata Guantanamost. Saksamaal tunnistas põhiseaduskohus Euroopa Liidu direktiivi täitmiseks loodud sidefaktide talletamise korra põhiseadusevastaseks.
Tuleb olla tänulik, et Eesti õnnetused on piirdunud sõbraliku riigi lennuki hädamaandumise või gaasiveoki kraavi sõiduga. Ka aprillimäss oli Euroopa mastaabis pigem väiksemõõduline episood, ehkki siinsel rahulikul taustal tugev ehmatus.
Selle ehmatuse taustal oli ka meil oht, et demokraatliku riigi jaoks ülioluliste õiguste – vaba eneseteostuse, sõnumisaladuse, kogunemis- või väljendusvabaduse – tähendus võib ähmastuda. Kolleegi laubale istunud sääske pole sobiv revolvrist tulistada, eks ole.
Aasta tagasi tehti katse luua regulatsioon, mille järgi taheti muuta peaaegu igaüks kurjategijana vastutusele võetavaks. Sealjuures lohutati kriitikuid, et vastutusele võetakse vaid need keda vaja. See oli jahmatav. Mul on hea meel, et see jäigi katseks ja edaspidi ei ole tulnud samalaadsete kavade pärast muretseda.
Kummaline on loomulikult tõsiasi, et too seaduseelnõu, mis ka seadusena vastu võeti, leidis kordades vähem tähelepanu ja ajakirjanduslikku kriitikat kui praegune allikakaitse seaduseelnõu, mille võimalikud põhiõiguse riiveid kõrvaldati juba esimeseks lugemiseks. Demokraatia kaitse näib olevat isegi vaba ajakirjanduse puhul valikuline.
See ei tähenda muidugi, et riigi käed peaksid olema seotud. Riik peab suutma ennast kaitsta – terrorismile, küberkuritegevusele, riigireetmisele jt taolistele rasketele ja üliohtlikele kuritegudele tuleb vastu astuda. Aga see eeldab aega ja rahu uue olustiku analüüsiks ning kirurgi täpsusega paslike piirangute kehtestamist.
Austatud kuulajad,
rääkisin eespool julgeolekuolukorra muutusest läänes tervikuna ning sellest, kuidas ühiskond on seda tunnetanud. Eelseisvas osas üritan keskenduda Eesti julgeolekule.
11. september 2001 muutis ka meie julgeolekuruumi. Alates väga laiast tähendusest – 9/11 suunas meie ühe kõige olulisema liitlase, Ameerika Ühendriikide, pilgu senisest märksa enam Euroopalt Lähis-Idale – ja lõpetades märksa maisemate asjadega, näiteks ka meie julgeolekuasutuste jaoks muutus rahvusvahelist terrorismi ja islamiäärmuslust puudutava informatsiooni kogumine ning võimalike terroriaktide ärahoidmine oluliseks prioriteediks.
Samas on selge, et igal NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigil on lisaks üldistele julgeolekualastele ohtudele ka omad, spetsiifilised ohud, mis mõnda liikmesriiki ei puuduta võib-olla peaaegu üldse, mõne teise jaoks aga võivad olla isegi tõsisemad kui n-ö üldised ohud. Toogem siinkohal kas või näiteks meie Vahemere-äärsed liitlased, kelle jaoks illegaalne põgenikevoog Aafrikast on ülitõsine julgeolekurisk.
On ilmne, et ka Eesti riik ja tema kodanike enamus ei teadvusta tänapäeval islamiterrorismi enda jaoks kõige suurema julgeolekuohuna. Pigem on selles staatuses endiselt meie suurim naaber, Venemaa. Kahjuks. Miks see on nii? Põhjusi on kindlasti palju ja tänane ettekanne pole kõige õigem koht selleteemaliseks süvaanalüüsiks, aga tooksin siiski siinkohal välja minu meelest kaks kõige olulisemat põhjust.
Esiteks, ajalugu. Ehk üsna erinev viimase saja aasta jooksul meie riikide vahel toimunu mõistmine. Teiseks, erinevad arusaamad sellest, mida õigupoolest tähendab iseseisvus. Kas seda, et iga riigi demokraatlikult valitud valitsus tohib ise kujundada oma siseriiklikku poliitikat, valida ise endale mujalt maailmast sõpru ja liitlasi või seda, et ta peaks kellegagi kusagil konsulteerima. Ehk on küsimus selles, kas 21. sajandi Euroopas kehtivad mõjusfäärid või mitte?
Ma usun, et ajaloo küsimus erimeelsuste objektina on pikemas perspektiivis ja hea tahte olemasolul üsna hõlpsasti lahendatav. Ka Eesti, loomulikult oma ajalugu mäletades ja sellest õppides, peab eelkõige elama mõeldes tänasele ja homsele päevale. Ning usun, et valdav enamus Eesti kodanikest jagab seda veendumust.
Teine põhjus ehk nii-öelda mõjusfääride probleem meie suhetes Venemaaga on keerulisem. Siin ei ole mõistagi kompromissid võimalikud. Sest need kompromissid oleksid vaid ühepoolsed. Eesti iseseisvusega ei tehta kompromisse. Tegelikult sõltub selles osas Eesti riigist ja valitsusest märksa vähem kui meie naabrist. Kui Venemaal kaoks või nõrgeneks mõttelaad, mille järgi Venemaal on legitiimne õigus omada priviligeeritud huve oma naabrite juures, siis väheneks kiiresti ka Eesti kodanike ohutunne.
Lugupeetud konverentsil osalejad,
kolmanda arvestatava julgeolekuohuna nimetaksin korruptsiooni. Jah, eriti väikeriigi jaoks on korruptsioon lisaks kõigile muudele ebameeldivatele nähtustele ka tõsine julgeolekurisk. Minu arvates on see kõige tõsisemaks sisemiseks julgeolekuriskiks. Ehk siis tegemist on teguriga, mis võimendab väga oluliselt kõiki teisi mõeldavaid julgeolekuohtusid ja -riske.
Igasugune korruptsioon nõrgendab massiivselt kodanike usaldust oma riigi vastu. Poliitikute, riigiametnike ja ka majanduseliidiga seonduv korruptsioon on vaieldamatult täiendav julgeolekurisk, muutes olulistel ametikohtadel olevad ja mõjukad inimesed kergesti šantažeeritavateks.
Eestis on viimasel aastal arutatud ka võimalust, et Kaitsepolitseiamet ei peaks enam tegelema korruptsioonijuhtumite menetlemisega ja see kohustus läheks üle politseile. Olen nõus, et politsei võimekust tegeleda korruptsioonivastase võitlusega tuleb pidada üheks politsei arendamise peamiseks prioriteediks, aga mitte sel teel, et Kaitsepolitsei praeguseid õigusi korruptsioonivaldkonnas piiratakse. Eesti tänases seisus on endiselt mõistlik jätta näiteks riigi- ja kohalike omavalitsuse struktuurides korruptsioonijuhtumite menetlemine Kaitsepolitsei pädevusse.
Korruptsioonikuritegude juures tahaksin märkida veel üht probleemi, kuigi tean, et sellele lahendust leida ei ole lihtne. Meie praktikas on paraku kujunenud olukord, kus juhul kui kokkuleppemenetlust ei sünni, osutub tihtipeale kahtlustavataks tunnistamise ja kohtuotsuse ajaline vahe liigagi pikaks. Eriti olukordades, kus kohtuotsus mõistab inimese õigeks, tekitab see inimese jaoks põhjendamatuid kannatusi ja võib paljudel juhtudel hävitada tema professionaalse karjääri. Eesti pole selles küsimuses unikaalne, sarnane olukord valitseb enamikes demokraatlikes riikides, aga siiski peame otsima võimalusi, kuidas kohtuotsuseni kuluvat ajaperioodi lühendada.
Neljanda tõsisema julgeolekuriskina mainiksin parem- ja vasakäärmuslaste tegevust. See on üks mureteema enamikele kui mitte kõigile demokraatlike riikide julgeolekuasutustele, aga õnneks on eestlased üldiselt tasakaalukas ja ettevaatlik rahvas, kes liigset radikaalsust ja agressiivsust ei armasta. Sellest tulenevalt pole nendel rühmitustel ka ühiskonnas arvestatavat toetust. Tahaksin antud küsimuses teiste hulgas kiita ka meie parlamendierakondi, kes on suutnud oma tegevuses hõlmata ühiskonda piisavalt laialt, nii et äärmusrühmitused pole sisuliselt toetust leidnud.
Samas, vaatamata äärmusrühmituste nõrkusele, on loomulikult paratamatu nende tegevusel jätkuvalt silm peal hoida. Ükskõik kui marginaalsed nad ka ei oleks, võivad äärmuslased tekitada Eestile imagoloogilisi probleeme.
Ning lisaks – asjal on ka filosoofiline pool. Me loeme jätkuvalt endale ohuks neid, kes õigustavad ja propageerivad meid okupeerinud, nüüdseks olematute riikide ideoloogiaid (ehk siis natsismi ja kommunismi). Sellised inimesed ei jaga põhimõtteliselt meie ühiskonna aluseks olevaid väärtuseid. Tõsi, võib küll arvata, et enamus neist ei teadvusta endale asja tõsidust, aga see pole lõpuks mingi vabandus.
Austatud kuulajad,
olen üsna veendunud, et minu poolt eespool kirjeldatud ohud ja Eesti julgeolekuasutuste igapäevase töö prioriteedid langevad suuresti kokku. Loomulikult polnud eelnev ohtude loetelu täielik, töövaldkondi on märatavalt rohkem, aga usuksin, et eelpool mainitud neli teemaderingi hõlmavad meie kõige tõsisemaid julgeolekuriske.
Siinkohal tahan ka öelda, et minu hinnangul on meie julgeolekuasutused suutnud riigi ees seisvaid ohte hästi prognoosida ja edukalt tõrjuda. Selle eest teile kõigile minu suur tänu ja lugupidamine!
Samuti olen arvamusel, et valdavas enamuses on suudetud oma tööd teha nii, et see pole põhjendamatult piiranud kodanikuvabadusi ega rikkunud inimeste õiglustunnet. Ühe konkreetse erandiga. Pean siin silmas lõppeva kümnendi keskel toimunud kodanike ebaseaduslikku jälgimist tollase sõjaväeluure poolt. See juhtum ei leidnud minu arvates piisavalt selgelt lõpplahendust, koos selge õigusliku hinnanguga.
Korrektsus ja seaduskuulekus on väga olulised, sest kuna riik ja selle kaudu kodanikud on andnud julgeolekuasutustele suured õigused, siis on väga oluline, et ühiskonnas oleks nende institutsioonide vastu kõrge usaldus.
Senise usalduse säilitamine eeldab väga kõrget töömoraali ning nii tõhusaid sisemise kui ka välise kontrolli mehhanisme.
Nagu öeldud, kodanikud on andnud julgeolekuasutustele väga suured, võib öelda ka, et erilised õigused. See omakorda kohustab neid asutusi seadma lati eriti kõrgele. Valima tööle ausaid, laitmatu reputatsiooniga inimesi, kes suudavad alati üldise huvi isiklikust kõrgemale tõsta. Inimesi, kes suudavad vahet teha olulise ja ebaolulise vahel, kes pingutavad siis, kui näevad, et tegu on tõsise rikkumise või ohuga, mis sest, et selle tõestamine ei saa olema kerge ja ei pinguta üle siis, kui on tegemist formaalse pisirikkumisega, mis ühiskonnale mingit ohtu ei kujuta.
See kohustab looma ka väga tõhusat sisekontrollisüsteemi, mis suudab võimalikud rikkumised võimalikult kiiresti avastada, tagada, et kahju oleks minimaalne. See nõuab sisekontrolliga tegelevatelt inimestelt ja asutuste juhtidelt printsipiaalsust ja valmisolekut tõsiste rikkumiste korral ka n-ö omasid vajadusel karmilt karistada. Sest kui seda ei juhtu, siis toob see algul paratamatult kaasa töömoraali ja -kvaliteedi languse ning hiljem usalduse vähenemise ühiskonnas.
Eraldi arutlusteema on julgeolekuasutuste järelevalve. Kogu lugupidamise juures ei taga praegune süsteem, kus kogu järelvalve on antud Riigikogu erikomisjoni kätte, selle kontrolli tõhusust. Eeldada, et paari palgalise töötajaga komisjon suudaks tagada suurte asutuste efektiivset kontrolli, oleks vist naiivne. Seega ei maksa teema tõstatust võtta etteheitena komisjonile.
Järelevalve teemaga seoses tahaksin rõhutada kahte asja. Esiteks. Järelevalve vajadus ei tulene antud hetkel mitte sellest, et teenistused oleksid usaldust kuritarvitanud. Vastupidi, minu hinnangul on meie teenistused olnud silmapaistvalt korrektsed. Aga demokraatlikus riigis peavad toimima tasakaalustavad mehhanismid. Pikas perspektiivis tulevad nad ka kasuks teenistustele endile, sest sel juhul on palju kergem tõrjuda seadusega pahuksisse läinud inimeste esitatavaid süüdistusi teenistuste erapoolikuse kohta.
Teiseks. Ma ei kutsu siinkohal üles kiiretele lahendustele. Olukord on hea, aga seda saab alati veel paremaks muuta. Selleks on vaja, rahulikku ja tõsiselt võetavat analüüsi.
Austatud daamid ja härrad,
päris viimase teemana tahaksin tõstatada seadusandluse teema. Olen oma viimase aja avalikes esinemistes korduvalt avaldanud arvamust, et minule arusaamatutel põhjustel on meil tekkinud kihk muuta ja ümber teha ka hästi toimivat seadusandlust. Minu arvates vajab ühiskond stabiilset õigusruumi. Julgeolekuvaldkond ei vaja seda kindlasti vähem, võib-olla isegi rohkem kui muud eluvaldkonnad.
Olles küll arvamusel, et julgeolekuasutuste järelevalve mehhanism vajab arutamist ning ehk seadusandlikku täpsustamist, ei arva ma, et kogu valdkonda puudutav seadusandlus vajaks kardinaalset muutmist. Teades, et võimukoridorides liigub mitmeid plaane ja eelnõusid julgeolekuasutuste seaduse kardinaalseks muutmiseks, tahaksin taas rõhutada, et lõhkuda on lihtsam kui ehitada. Toimivaid süsteeme on mõtet muuta siis, kui ollakse objektiivselt veendunud, et muutmine on vajalik.
Head sõbrad,
Eesti sisemine ja välimine julgeolek on omavahel jagamatult seotud ja läbi põimunud. Ei saa üht lahutada teisest või käsitleda neid eraldi. Aga siiski määrab meie julgeolekuolukorra lihtne valem – mida tugevam on meie sisemine stabiilsus, seda vähem häirib meid välimine ebastabiilsus. Meil ei ole mõtet luua hambutuid julgeolekuasutusi, aga meil ei ole ka vaja julgeolekuasutusi, kes arvavad ennast olevat õigustatud saavutama tulemusi mis tahes hinnaga.
Eesti omariikluse kõige tugevam alus on demokraatlik ja avatud ühiskond. Seepärast on meie kodanike põhiõigused ja -vabadused kõige olulisemad väärtused, mida tuleb ka julgeolekuasutustel iga päev kaitsta. Meie põhiseaduse kaitsmine on minu kui presidendi ja teie kõige olulisem ametiülesanne. Pidagem seda alati meeles.
Lõpetuseks soovin veel kord tänasel Kaitsepolitseiameti aastapäeval tänada kõiki kaitsepolitseinikke ja ka kõiki teisi riigi julgeoleku eest seisvaid inimesi. Te olete teinud head tööd ja olen kindel, et teete seda ka tuleviks.
