-
Reset
+
05.03.2010
Mu daamid ja härrad, head sõbrad.
Aasta tagasi alustasin oma kõnet Tuulelohe konverentsil mõttega, et “võrreldes ajaga täpselt aasta tagasi, elame täna teistsuguses maailmas”. Eelmisel aastal kukkus kokku meie harjumuspärane ja pikaajaline mõtteviis, millesse kriisidel polnud kohta.
Peaaegu sedasama saab öelda ka täna, kuigi majandusuudised ei meenuta enam rindeteateid samal määral kui aasta tagasi.
Nüüdseks on põhiliselt selgunud Eesti majanduse languse sügavus ja ulatus. Me teame oma majanduse vastupidavust erinevates sektorites, probleemseid kohti ja paljutki muud.
Kuid mitte kõik pole veel selge. Näiteks see, kui pikk ja tõsine on kriisi mõju tööturule. Tööpuudus on meie kõige valusam probleem ning selle valu leevendamiseks tuleb ühendada kogu ühiskonna jõud. Praeguse tööpuuduse taseme puhul ei saa enam rääkida kitsalt majanduslikust mõjust, vaid selle sotsiaalse mõõtme ulatusest.
Samuti pole aeg veel täiesti küps, et vastata selle kriisi põhiküsimusele – miks tabas kriis Eestit nii rängalt ning mida oleksime saanud teha tagasilöögi pehmendamiseks?
Olgem ausad – seda tulnuks eelkõige ette näha. Ette nägijaid aga polnud ei meil ega mujal, prognoosides eksiti kõikjal.
Loodan, et kunagi jõuame ka nende sisuliste ja ausate aruteludeni. Teadmine kriisi põhjustest annab meile juhtnööre selle kohta, kuidas tulevasteks kriisideks paremini valmis olla. Vajame seda selleks, et teha vahet: milline roll oli globaalsel majanduskriisil ning mida me jätsime ise tegemata.
Juba täna võime möönda, et maailma majandus on pääsenud finantssektori globaalsest kollapsist. Protektsionismi tuli kardetust vähem, kuigi maailma kaubanduse maht langes tervelt kümnendiku võrra.
Riigi roll on paljude riikide majandustes kasvanud, kuid mitte sel määral, nagu seda kogu maailmas arvati veel aasta tagasi juhtuvat. Kõige ilmsem on see suurenemine olnud mõne riigi finantssektoris, mis halvima vältimiseks suures osas riigistati.
Palju on muutunud ka Euroopa Liidus. Kui kriisi alguses näis Euroopa Liit hästi vastu pidavat, siis tänaseks on tagajärjed välja löönud ka siin.
Nagu võis arvata, annavad tooni juba enne kriisi teada olnud probleemid – suur võlakoormus ja krooniliselt defitsiidis riigieelarved.
Kroonilise üle jõu elamise tagajärgi näeme täna näiteks Kreekas, aga ka mõnes teises Euroopa Liidu riigis, kus piltlikult öeldes võetakse leiva ostmiseks laenu.
Neid probleeme ei tekitanud majanduskriis. Kriis tõi nende probleemide kogu ulatuse selgemini esile.
Täpselt nii, nagu näitas kriis Eestis kätte meie majanduse struktuursed puudused.
Seda üllatavam on praegu lugeda ja kuulda seisukohti, kahjuks ka ettevõtjate endi omi, kelle meelest piisaks Eesti majanduse edenemiseks kriisi-eelse status quo saavutamisest.
Teiste Põhjala riikidega võrreldes madalamad maksud, odav tööjõud ja head suhted Venemaaga – mida iganes selle viimase all ka silmas ei peeta – võivad teatud juhul olla väikeseks konkurentsieeliseks.
Aga meie kunagise majandusliku mõtlemise ja edu põhitõed ei saa olla ega olegi selleks aluseks, millele saaksime ehitada oma tulevase majanduse. Vähemalt juhul, kui tahame vabaneda madala lisandväärtusega allhanke- ja vahendajariigi staatusest.
Nii mõneski praeguses Kesk- ja Ida-Euroopa riigis on tööjõud veelgi odavam ning ka nende suhted Venemaaga on Eestiga võrreldes palju paremad. Aga majanduslikku edu seal ei ole.
Küsimus on ju lihtne: kas jääme väikeseks kalaks globaalmajanduse toitumisahelas või saab meist midagi enamat? Vanu asju uuesti ja isegi veidi teisiti tehes me end uute tagasilöökide vastu ei kaitse.
Eesti vajab uut algust, teistsugust suhtumist, värsket mõtlemist. Eesti vajab uuendusmeelsust ja pealehakkamist, ennekõike aga äratundmist, et laenude toel võimendatud jõukus eksisteerib ainult paberil.
Mu daamid ja härrad.
Hajusatele murepilvedele vaatamata paistab Eesti euro-lootuse kohal praegu päike. Kõigi skeptikute kiuste on Eesti saanud hakkama äärmiselt keerulise ülesandega. Avalik sektor on tõmmanud oma kulutusi paari aastaga kokku peaaegu paarkümmend protsenti.
Selle eest võiksid ettevõtjad riiki vähemasti tunnustada. Mööngem, et enamikus Lääne-Euroopa riikides ei oleks seesugune asi võimalik. Eestiga võrreldes on paljudes Euroopa riikides tehtud vähem drastilised sammud kulude kärpimiseks toonud kaasa streike.
Avaliku sektori töötajate sissetulekud on aastaga vähenenud 15 protsenti. Seda on ligi kaks ja pool korda rohkem kui Eestis keskmiselt. Ka sellist kulude kokkuhoidu peeti mõni aeg tagasi võimatuks.
Ei, ma ei ütle, et seda karmi kokkuhoiupoliitikat peaks kuidagi esile tõstma. Need on olnud tõesti karmid otsused ja teinud kümnete tuhandete kaasmaalaste elu sõna otseses mõttes raskeks. Kuid need otsused oleks tulnud niikuinii teha. Parem varem kui hiljem.
Eesti on langetanud möödapääsmatus olukorras paratamatuid otsuseid. Selliseid otsuseid, mida vastutustundlik Euroopa Liidu ja eriti euroalasse kuuluv riik peakski tegema.
Eesti poliitika ei ole järelikult ohver kujuteldaval euro altaril. See on lõiv, mida maksame selleks, et oma homseid võimalusi mitte kahjustada.
Meid on aidanud eesmärgile lähemale see viis, kuidas Eestis asju aetakse. Oleme elanud euroalaga samade reeglite järgi ja samasuguses majanduspoliitilises võtmes juba 18 aastat. Või täpsemalt, kui pidada silmas ka Euroopa Liidu seadusi, siis kindlasti kuus viimast aastat.
Euroga liitudes muutub vaid see, et siis oleme viinud lõpule oma liitumise maailma suurima majandus- ja rahaliiduga, ja edasine sõltub juba meist enestest.
Suurem lõimumine meie peamiste partneritega euroliidus on ka üks majanduse kasvu taastumise eelduseid, seda suurema usalduse kaudu meie majanduse vastu ja investeeringute kasvu abil.
Mu daamid ja härrad.
Euroalaga liitumisest Eestile ei piisa. Kui vaadata tagasi meie moodsale majandusajaloole – mida on vaid napilt 20 aastat –, siis selgub, et Eesti on olnud ka varem mitmes mõttes teerajaja ja mitte ainult jäljendaja.
Edukamate kopeerimine oli üleminekuperioodi varases faasis niikuinii kõikidele siirdemajandustele omane, kellele vähem, ja kellele rohkem. Leiame oma uusimast majandusajaloost piisavalt episoode, kus küsimus polnud mitte jäljendamises vaid käitumises vastupidiselt välisnõustajate soovitustele. Tegime seda edukalt, kui meenutada rahareformi, hindade liberaliseerimist, maksusüsteemi ja muud.
Teerajaja julgust ja tahtmist oma peaga mõelda vajab Eesti ka nüüd. Kunagisel radikaalsusel on aja jooksul kombeks teiseneda ortodoksseiks tõsiasjuks. Kunagi ammu küsiti siis juba eakalt Konstantin Pätsult, et miks te olete taganenud oma kunagisest radikaalsest hoiakust? Päts vastas: sest nüüd on Eestis juba piisavalt seda, mida hoida.
Seda enam vajame ka meie just praegu avatud mõttevahetust.
Head sõbrad.
Kui vaadata hetkel Eesti kohta kehtivaid majandusprognoose, siis nende keskmine – nii majanduse kasvu kui ka hinnakasvu osas – on laias laastus null.
Piltlikult väljendudes oleme null-aastas, kuid mitte selles mõttes, et ajalugu algaks otsast peale. Pigem on praegu valikute aeg, mis suunas ja kuidas edasi minna. Edasi minna nii, et varasemast saaks kaasa võetud kõik oluline ja edasiviiv.
Siinkohal saan korrata ka üht varasemat mõtet – ükski uus paradigma ei kasva tühjale kohale. Uute asjade tekkimisele saame ise kaasa aidata. Nüüd rohkemgi, kui kunagi iial varem, kasutades kriisist saadud kogemusi.
Ma loodan, et lisaks turundusele pööratakse tulevikus rohkem tähelepanu tootearendusele –, et tuleks juurde meie oma uusi kaubamärke, mille üle uhkust tunda, ja mis – juhul, kui nad on tõeliselt head – leiavad turgu kogu maailmas.
Kõrvalepõike korras mainin, et kuigi tänase konverentsi teemaks on uute, sealhulgas ka eksootiliste turgude leidmine, siis tasuks ikka tähelepanelikult uurida ka seisu meie lähinaabrite juures. Seal leidub minu hinnangul veel nii mõndagi avastamisväärset ning ka nende suhtumine meisse, näiteks Poolas, on alati olnud positiivne.
Näen homse Eesti edu võtit just innovaatilistes lahendustes.
Siiani on meie tootmine olnud liiga palju orienteeritud Eesti siseturul juba olemasolevate vajaduste rahuldamisele, mitte aga vajaduste suunamisele ja kujundamisele ning selle abil ka uute turgude võitmisele.
Näiteks ma ei tea, kas on ikka õige nimetada tootearenduseks seda, kui jogurtile lisatakse veidi teistsuguse koostisega moos? Või seda, kuidas nuputatakse võimalusi ühe ja sellesama baastoote mahamüümiseks võimalikult suurema kilohinnaga?
Kui tootearenduse teemaga veidi jätkata, siis kas on ikka tulevikku vaadates tark tuua turule üha uusi niinimetatud nostalgia-tooteid, mille Nõukogude aegne nimetus toimib ainult väiksel koduturul ning siingi vaid segmendis, mida aeg halastamatult kahandab?
Ja küsigem: kus on katselaborid uute tehnoloogiate või näiteks uute materjalide väljatöötamiseks? Või kui need on olemas, siis miks me neist nii vähe teame?
Kriis on meile õpetanud, et emotsioonidele ja ette kujutatud heaolule rajatud majandus on ja jääb mulliks, mis lõhkeb esimeste raskuste ilmnedes.
Õnneks on meil ka eeskujusid, näiteid ettevõtete kohta, kes on leidnud oma väljundi konkurentsitihedal maailmaturul.
Võtkem näiteks aasta ettevõtteks nimetatud Krimelte, kes on suurema kisa ja kärata kanda kinnitanud rahvusvahelisel ehitusmaterjalide turul. Või Regio, kelle välja töötatud tarkvaralahendused on pööranud uue lehekülje logistika valdkonnas.
Selliseid näiteid on õnneks päris palju. Meil on, kellelt eeskuju võtta, kellelt õppida. See lisab kindlustunnet.
Ma ei maininud Skype’i, sest see on juba liiga tuntud näide. Nagu on ka selge, et ühest Nokiast või ühest Skype’ist ei piisa lahenduseks kogu muule majandusele.
Soovin kõigile edu ja jõudu uueks alguseks. Soovin, et leiaksite uusi tooteid ja turge nii kodumaal kui ka seni avastamata regioonides mujal maailmas.
Lõpetuseks soovin edu uuema, see tähendab tootlikuma ja targema majanduse ülesehitamisel.
Tänan tähelepanu eest.
