- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President kohtumisel Afganistani suunduvate Eesti kaitseväe üksustega ESTCOY-9 ja NSE-8

21.10.2009

Lugupeetavad kaitseväelased ja teie lähedased!
Lugupeetav ESTCOY-9 ülem kapten Sergei Guselnikov!

 

Afganistan kui NATO kõige olulisem ning samas ohtlikum välisoperatsioon kestab juba üheksas aasta. Selles osalevad vapralt ka meie kaitseväelased, keda on praegu seal ligi 300.

Me teame, et see on raske missioon ja see võtab meilt ohvreid. Nii on Eesti rahval õigus küsida – mille nimel? Millised on meie huvid selles 30-aastasest sisesõjast vaevatud kauges riigis? Kui kaua meie sõdurid seal veel võitlevad?

Alustan tagantpoolt. Muidugi ei jää me Afganistani igavesti. Kuid kordan põhimõtet, mida oleme öelnud kõigile oma partneritele NATO-s: me jääme Afganistani seniks kuni see on vajalik, lahkume sealt nii kiiresti kui võimalik, kuid praegu ei aruta me ühegi konkreetse kuupäeva üle.

Nüüd sellest, miks on Eesti kaitseväelased Afganistanis.

Esiteks. See on NATO kui organisatsiooni kuuluvate riikide ning meie partnerite ühine kohus ja kohustus.

Teiseks. Kui Eesti liitus 2004. aastal NATO-ga, mis oli meie teadlik julgeolekupoliitiline valik, siis teadsime väga hästi, et alliansi tähtsaim operatsioon on Afganistan ning kollektiivkaitse põhimõttele toetuva alliansi moto on “Üks kõigi ja kõik ühe eest”.

Kolmandaks. Üks kord on Lääs Afganistani üksi jätnud – NSV Liidu vägede lahkumise järel 1990. aastate alguses, kui demokraatlikus maailmas elati raudse eesriide langemise eufoorias. Taliban kaaperdas lõpuks selle üksi jäetud riigi ning edasisest tõusis suur õnnetus mitte ainult Afganistanile. Mõelgem korraks 2001. aasta 11. septembrile New Yorgis ja Washingtonis. Mõelgem Londoni ja Madridi massimõrvadele, aga samuti näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja teistes Euroopa riikides tabatud terroristidele ja nende hullumeelsetele plaanidele.

Mind teeb murelikuks ja ärevaks, kui loen mõttekodade, ajakirjanike või ka NATO liikmesmaade poliitikute arvamusi nagu oleks Afganistani operatsioon juba kaotatud või seda poleks võimalik võita.

Nii kõlab üleskutse allaandmisele, sest mida muud tähendaks alliansi vägede väljatõmbumine praegu Afganistanist.

Aga NATO ei anna alla.

Me ei saagi seda teha. Lahkumine praegu, enne vajaliku stabiilsuse saavutamist ning julgeolekuolukorra andmist Afganistani enda armee ja politsei hoolde tähendaks vägivalla plahvatust Afganistanis. Aga mitte ainult. See tähendaks seda ka Pakistanis, mis on tuumariik ning mille kaaperdamine äärmusfanaatikute poolt tooks kaasa katastroofi kogu läänemaailmale. Ent vägivald laieneks tõenäoliselt veel paljudesse maadesse, lisaks leviks äärmuslus Kesk-Aasiasse ja sealt palju kaugemale.

Me ei taha sellist maailma. Seega on Afganistani operatsioon meie endi, ka Eesti julgeoleku, tagamise operatsioon.

Nii on meie ainus võimalus edasi võidelda. Olla Afganistanis seni, kuni riigi seaduslik valitsus NATO kohalolekut vajab, et siis võtta ise vastutus julgeolekuolukorra hoidmise eest. Kuid samal ajal peavad meie plaanid muutuma järjest paremaks, tõhusamaks, täpsemaks ja paindlikumaks. Meie kõik – sõjaväelased ja tsiviilametnikud – peame õppima eelnevast kaheksast aastast ning tegema korrektiive nii militaarvallas kui ka riigiloome edendamise tsiviilkavades.

Vaid mõned märksõnad, mis võiksid olla NATO edukuse vundamendiks. Kannatlikkus. Leidlikkus. Vaprus. Kohalike olude mõistmine. Usaldus seal, kus vähegi võimalik. Pidev panustamine nii militaar- kui ka tsiviilvaldkonnas, rõhutades just afgaanide endi jätkusuutlikke algatusi ja nende toetamist. Afganistani võimude vabastamine nii õpitud kui ka õpetatud abisõltuvusest. Kompromissitu suhtumine korruptsiooni, mille laiutamine õõnestab kohalike elanike usku valitsusse Kabulis ja provintsides. Ning muidugi – seda on eriti päevakohane just praegu rõhutada – ausate valimiste vankumatu kohustuslikkus.

See kõik vajab rahvusvahelise kogukonna pühendumist, ühist tegutsemist erinevate riikide ja organisatsioonide vahel. Tavalised afgaanid kusagil Lõuna-Afganistani külades ja linnades teavad, et hoida tuleb tugevama poole, siis on rahulikum elada. Siit väga lihtne järeldus: ISAF peab muutuma kõikjal tugevamaks kui Taliban; presidendi võim pealinnas ja provintsides peab olema usaldusväärsem kui Talibani varivalitsemine.

Lugupeetavad sõdurid,

ent on ka mõned küsimused, mille vastused leiab Eestist.

Lisaks globaalsete eesmärkide saavutamisele tähendab Afganistani operatsioon hindamatut lahingukogemust kümnetele Eesti kaitseväelastele. Samuti on see võimalus süvendada meile üliolulist strateegilist partnerlust NATO liitlastega Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Milliseid edasisi lahendusi me näeme siin lisaks brittide juhtimise all teenivale kompaniile ESTCOY-8 Helmandi provintsis?

Edasi: kas me oleme teinud kõik endast sõltuva, et tagada oma üksustele maksimaalne force protection, ehk nende kaitse?

Kas Eesti üksuste lahingumasinate PASI sisemust saaks muuta turvalisemaks võimsate improviseeritud lõhkekehade plahvatustele? Kas me saaksime tõsta oma demineerimisvõimekust, et avastada paremini just vähese metallisisaldusega improviseeritud lõhkekehi? Millised oleksid Eesti üksuste võimalused kasutada oma baaside ja operatsioonide julgestamiseks nii mehitamata luurelennukeid kui ka erinevaid kaugelenägevaid vaatlusseadmeid? Kui head on meie elektroonilised võitlusvahendid, et jälgida vastase sidevõrke ja neid vajadusel maha suruda?

Neil teemadel kõnelesime eile Kadriorus riigikaitse nõukogu istungil. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots andis siis ülevaate oma hiljutisest külastusest Afganistani, Eesti üksuste juurde, ning esitas selle operatsiooni endapoolse tulevikupildi.

Nagu ta mulle kinnitas, on ESTCOY-9 kõigil kaitseväelastel öövaatlusseadmed. Ja selle üle on mul hea meel. Samuti on mul hea meel otsuse üle varustada meie sõdurid pinnaseradaritega, mis aitavad leida vähese metallisisaldusega lõhkekehi. Eesti peab tegema kõik, mida suudab ja tegelikult enamgi veel, et tagada oma sõduritele Afganistanis maksimaalne kaitse.

Täpselt samuti on olulised sotsiaalsed tagatised haavata ja vigastada saanud kaitseväelastele ning nende sõdurite lähedastele, kes on Afganistanis kaotanud oma poja, mehe või venna. Mitte keegi neist ei tohiks tunda, et riik on neid unustanud. Siin kehtib lahinguväljalt tuntud õilis põhimõte: omasid maha ei jäeta.

Head kaitseväelased,

oktoobri alguses saatsin Afganistanis teenivatele Eesti sõduritele kunstnik Jüri Arraku graafilise lehe “Võitlus”. Sellel võitlevad muinasaja eestlased kolme peaga lohega, kellel on üks pea juba maha raiutud, aga kaks sülgavad veel tuld. Kirjutasin pildi juurde ka pühenduse, milles soovisin kõigile meie sõduritele võiduusku, vaprust, meelekindlust ja sõduriõnne.

Seda kõike soovin ma nüüd ka ESTCOY-9 ja NSE-8 kaitseväelastele.

Edu teile. Ja sõduriõnne!