-
Reset
+
09.10.2009
Head kaasamõtlejad ja sõbrad.
Mul on hea meel öelda kõigile “tere tulemast!” arvult kolmandale presidendi mõttekoja Kärajapäevale, seekord külalislahkes Estonia ooperimajas. Meid ootavad ees mitmed arutelud ning ainult meist endist sõltub, kui sisukaks need kujunevad.
Ma tänan Tartu Ülikooli eetikakeskust, samuti Haridus- ja Teadusministeeriumi, kelle abil ja toetusel tänane mõttevahetus aset leiab. Ma loodan, et tänased jutud ei jää nende seinte vahele, vaid jätkavad oma elu homses ilmavaates ja ehk veidi värskemaks muutunud tõekspidamistes.
Tänavuste Kärajate keskse teema sõnastamine ei olnud tõtt-öelda ülemäära keeruline. Elu ise, Eestis ja Eesti ümber juba mõnda aega aset leidnud sündmused on meile selle teema ette ütelnud.
Nii olemegi kokku tulnud, et püüda üheskoos mõista ja mõtestada kõike seda, mis toimub Eesti ühiskonnas ja poliitikas, aga ka maailma ja Eesti majanduses.
Ilma mõistmiseta pole mõtet oodata, et me tuleksime praegusest surutisest välja targematena; parema ettevalmistusega tulevasteks kriisideks; teadlikumatena omaenese tugevatest ja nõrkadest külgedest.
Globaalne majanduskriis on tänaseks pakkunud korduvaid ettekuulutusi, et miski pole enam endine, et midagi on selles inimsuhete sfääris, mida majanduseks nimetatakse, pöördumatult muutunud.
Ometi: niisama kindlalt võib väita, et majandusasjade olemuslik kese, selle seos tegeliku lisandväärtuse loomisega, on ikka seesama ja pärast kriisi tegelikult veelgi selgem. Nüüd tuleb meil muutunud pilti analüüsida, et eristada sellest müra ning tuvastada tulevikku mõjutavaid arenguid.
Samuti on väidetud, et me ei peaks rääkima mitte niivõrd majanduskriisist kui usalduse nappusest ja usalduse kuritarvitamisest, mis käimasoleva kriisi tekitas.
Usaldus on võrdselt oluline nii majanduse kui ka poliitika puhul. Vaid usaldusele tuginedes saavad töötada nii need, kellele usaldame oma raha; aga ka need, keda volitame kodanikena endi eest igapäevaselt ühiskonna ja riigi asju otsustama.
Usaldus on kahekõne. Usalduse aluseid ei saa muuta ühepoolselt, ei inimeste ja riigi ega ka inimeste ja pankade suhetes.
Kahekõne katkemine toob kaasa vaid nurinat, meeleheidet ja viha, aga mitte paremat homset.
Tänasel Kärajapäeval peaksimegi arutlema selle üle, et kui palju sellest usaldusest on alles? Kas ja kuidas ja kelle jaoks peaksime seda taastama?
Kas uus usalduskrediit eeldab ka põhimõttelisi muudatusi majanduses ja poliitikas või taastub põhiosa ikkagi endises vormis? Mida peaksid tegema pangad ja erakonnad ning mida peaksid teadma kodanikud?
Veidi enam kui aasta tagasi vallandunud protsesside lähem analüüs viitab võimalusele, et septembris 2008 seisid maailma finantsturud silmitsi süsteemse kollapsiga, mille tagajärjed reaalmajandusele võinuks olla täiesti ettearvamatud. Kindlasti rängemad, kui me neid reaalselt tänaseks kogenud oleme.
Ühtäkki selgus, et suur osa rikkusest eksisteeris tegelikult ainult paberil ja meie peades. Ühtäkki see teadmine ja kokkuvõttes usaldus nende andmete õigsuse suhtes lihtsalt haihtus.
Põhjuseks ei olnud petturid, kuigi eks oli neidki. Kriis oli oluliselt mastaapsem ja puudutas näiteks seda, kuidas kujunevad majade, aktsiate või garantiide väärtus ja hind.
Viimase 70ne aasta rängim kriis on juba jõudnud sõnastada olemuslikke küsimusi. Nii näiteks väidavad osad, et tarbimiskasvu eeldusel ja globaalse finantssüsteemi vereringest toitu ammutav majandusmudel on end ammendanud.
Samas pole keegi pakkunud tõsiselt võetavat alternatiivi või uut mudelit. Keegi pole sõnastanud uut ja toimivat motiivi, mis kehutaks era-algatuslikku ettevõtlikkust.
Riigi sekkuv roll on kriisiajal pea kõikjal oluliselt suurenenud. Nüüd on küsimus selles, kui kiiresti ja kui tõhusalt suudetakse riikide rahanduslikku olukorda parandada. Pelk erasektori häda tõlkimine riigi igaveseks võlakoormaks ei lahenda muret, vaid viib selle lihtsalt mujale.
Täpselt samuti ei teagi me praegu, kas kriisi järel hakatakse ühiselt ehitama mingit uut süsteemi või tehakse korda vana. Mis, nagu teame, jääb oma põhiolemuses samaks ehk siis avatuks järgmistele ja paraku samasugustele kriisidele.
Vastuste leidmiseks peame esmalt raamistama oma probleemid ja võimalikud valikud ning sõnastama küsimused.
„Pankurid võitlevad üleregulatsiooni vastu“. „Euroopa liidrid vaevad riskifondide regulatsiooni“. „Brüssel tugevdab järelevalve korraldust“. „G20 seab piirid pankurite tasudele“.
Need pealkirjad ilmusid hiljaaegu Financial Times’is ühe nädala jooksul. Need kõlavad kui ärevad rindeteated heitluses ahnuse ja teiste surmapattude vastu.
Tegelikeks küsimusteks selles vallas on aga aeg ja usaldus.
Aeg ses mõttes, et millise perspektiiviga peaks tegutsema üks finantsasutus, lihtsuse mõttes “üks pank”. Kas panga tuluperspektiiviks on ühe majandusaasta tulem või midagi enamat? Kas panga ajaarvamise aluseks peaks olema kalendriaasta või hoopis mingi muu ajaühik, mille pikkust mõõdab näiteks majandustsükkel?
Usalduse osas tuleb analüüsida vahendeid, mille toel kasumeid teenitakse. Praeguse kriisi põhjustajaks peetakse õigusega hoomamatuks kasvanud lõhet ootuste ja tegelikkuse vahel.
Mitmekümnekordsed võimendused tuletisturul ületasid reaalsuse ja koos sellega ka usalduse piiri. Ja kui see piir sai ületatud, siis kukkus kogu süsteem kaardimajana kokku.
Kui maailma majanduskriisi põhjusena nähakse eelkõige USA kinnisvaramulli plahvatust globaalsel rahaturul, siis Eesti kriisile lisas hoogu ja langusele sügavust meie endi majandustsükli loomulik lõpp.
Seepärast on igati omal kohal ja möödapääsmatudki need vaidlused, mis aitavad leida kriisiõppetunde spetsiifiliselt väikesele ja avatud majandusega Euroopa Liidu riigile.
Me peame küsima: kas meil jätkub mõistust ära tunda ja julgust tunnistada neid asju, mida oleksime võinud teha teisiti? Täpsemalt – mida me peame teistmoodi tegema, et samasuguseid raskusi tulevikus vältida?
Me oleme olnud päris kriitilised selle üle, kuidas meie valitsus ja parlament on muutunud majanduskeskkonnale reageerinud.
Kuid ka kritiseerides tuleb meil jääda ausaks ning tunnustada valitsust, mis on – jah, hinnangutes eksides, mõnikord kiirustades ja teinekord ka hilinedes – võtnud vastu hädapäraseid otsuseid eelarveseisu tasakaalustamiseks. Me teame riike, kus seesugust otsustavust on nappinud.
Vaadakem laiemat pilti ja Eestist välja. Meie tänased ja homsed loobumised ning piirangud on suured vaid meie endi mätta otsast vaadates. Laiemalt on Eesti koos kõigi oma vigadega siiski suutnud teha asju, mis hoiavad meid tõelisest krahhist turvalisel kaugusel.
Tõsi, me ei saa olla kodanikena päris rahul selle viisiga, kuidas osa ilmselt möödapääsmatutest otsustest langetati. Avatud ja argumenteeritud, tabuteemadeta mõttevahetuse nappus neis küsimustes on kahetsusväärne ka põhjusel, et Eesti avalikkus oli ja on jätkuvalt seesuguseks dialoogiks poliitikutega valmis.
Rahvas on valmis tõele näkku vaatama ja karmidest valikutest rahulikul häälel rääkima, selle asemel, et tulla vihaselt tänavale otsustajaid survestama.
Me teame, et valitsus on teinud ja teeb ka praegu raskes olukorras valikuid ja seab paika eelistusi. Igal valikul on vastaspool ja vastuargument, igal eelistusel alternatiiv. Tuleviku huvides peaksime teadma, kas need eelistused olid ka õiged ja valikud optimaalsed.
Täpselt niisamuti nagu pankade ja majanduse puhul, peame sõnastama küsimuse ka Eesti erakondadele: kas poliitiliste otsuste ajapiiriks on valimised ja tõe ainsaks kriteeriumiks valijate hääled?
Ütlesin enne, et Eestit tabas kumulatiivne kriis, kus globaalne paanika võimendas süsteemseid vigu meie niigi ammendama hakanud majandusmudelis. Piltlikult öeldes lülitati täiskiirusel sõitvale autole sisse tagasikäik. Sellises olukorras ei ole enam küsimus õigetes manöövrites või sõiduvõtetes. Küsimus on eluga pääsemises.
Kolmandaks meid eristavaks teguriks on meie endi poolt seatud valus piirang mahtuda euro-kõlblikkuse mõõdupuuks olevate eelarveraamide sisse.
Sellises olukorras tasakaalu säilitamine, toibumiseks ja arenguks vajalike eelduste elushoidmine ning kriisiga paratamatult kaasnevate sotsiaalsete, üksikisiku tasandil sageli traagiliste tagasilöökide maandamine on kõrgeima raskuskategooria köietrikk mis tahes riigile.
Kõigele lisaks on seda trikki asunud sooritama Eesti, kel puudub turumajanduse tsükliliste kriiside kogemus.
Ma ei väida, et peaksime omi raskusi kuidagi eriliselt nautima, kuigi töö ja vaeva läbi armastuse leidmisest räägib meie rahva üks ilukirjanduslikke tüvitekste.
Meie tänaste arutelude siht saab olla kriisi mõjude maksimaalne vältimine ja leevendamine tulevikus. Selleks peame juba täna mõtestama ja sõnastama need printsiibid, millele hakkavad tuginema meie eelarve- ja majanduspoliitika kriisi järel. Ka siis, kui oleme jõudnud ühe vahefinišini ehk euroni.
Olgem enda vastu ausad ja valitsuse suhtes äärmiselt nõudlikud: praegu on euro meie majandusele ainus ja parim elukindlustus, mida maailma turgudelt võimalik soetada.
Usun, et siiani olen olukorra kirjeldamiseks kasutanud valdavalt tumedaid toone. Aga on ka helget, sest juba praegu kuuleme mujal – aga ka Eestis – julgustavaid hääli: kriis on läbi, hullem on möödas.
Oletagem – ja ma tõesti kordan – oletagem, et surutise madalseis on seljataga ning seisame juba täna uue tõusu hakul. Kui lähtume majandusringkondade vanast tõdemusest, mille järgi kõik halvad otsused on langetatud headel aegadel ning kõik head otsused võetud vastu halval ajal, siis ju lausa peame küsima: missuguseid mastaapseid, tulevikku vaatavaid ja edasisi kriise vältivaid häid otsuseid on Eesti raskel ajal langetanud?
Ma ei vaata siin ettevõtjate suunas ega uuri neilt, millised struktuurseid muutusi ja väärtuste ümberhinnanguid on sünnitanud lõppeva kriisi puhastustuli Eesti ärimaastikul.
Mitte et need otsused ei oleks olulised või ei tahaks me neid teada. Vastupidi. Sellest sõltuvad Eesti töökohad ja jõukus, ka riigi suutlikkus panustada paremasse haridusse, turvalisusesse ja rahva elukvaliteedi paranemisse.
Aga ettevõtja eest ei tee otsuseid valitsus ja parlament. Kui nad seda teeksid, ei saaks me rääkida ettevõtluse vabadusest.
Küll aga loodan, et kui uue tõusu koidu kuma on juba näha, kui möödapääsmatud sundvalikud tehtud, siis hakkavad valitsus ja parlament mõtlema ka sellele, mida oleks vaja teha teisiti, mida vajab Eesti normaliseeritud tingimustes edasi liikumiseks.
Kodanikena peaksime olema mures, et majanduslikult keerulisel ajal raamistab ühiskondlikku debatti ühelt poolt halastamatu süüdlaste otsimine ja teisalt tehtu kriitikavaba õigustamine. Tasakaaluka mõttevahetuse asemel hirmutatakse ja naeruvääristatakse.
Meie ümber keev valimiskampaania jätab kohati mulje, et midagi pole muutunud; et erakonnad, meie poliitikaelu kese, pole millestki õppinud. Ikka lubab üks rohkem raha kätte ja teine kaotada mõne maksu.
Suuremates linnades näib põhiküsimus olevat pigem selles, kas võim vahetub või jääb püsima, aga mitte selles, kuidas elu neis linnades sisuliselt muutuda võiks.
Vaadates, millise positiivse usu, rahuliku meele ja kannatlikkusega on Eestis elavad inimesed talunud kriisi tagasilööke ja solidaarselt püksirihma pingutades säilitanud usku meie ühisesse hakkama saamisesse, siis näib, et poliitiliste otsuste langetajad ei oska seesugust avatust vääriliselt hinnata.
Kui vahel küsitakse, mis on Eesti demokraatias jätkuvalt probleemiks, siis minu meelest on selleks monoloogiline ehk ühesuunaline suhtlus võimu ja avalikkuse vahel.
Olgu tagasiside ja sidususe suurendamiseks mõeldud tänane Kärajapäev, kus ühes ruumis juba kolmandat korda koos esimene, teine ja kolmas sektor.
Head kaasamõtlejad, kallid sõbrad.
Ma tänan teid, et olete leidnud aega tulla nende teemade üle mõtteid vahetama. Loodan, et õhtul oleme targemad kui praegu.
Soovin kõigile head käramist, tasakaalukust, kuulamisoskust ja täpselt sõnastatud mõtteid.
