-
Reset
+
28.05.2009
Austatavad Eesti Vabariigi kodanikud,
head sõbrad.
Soovin teile südamest õnne, kes te saate täna tunnistuse selle kohta, et kuulute Eesti Vabariigi kodanikkonda.
See sündmus ei tähista paljudele teist mingi uue elu algust ega avangut. Pigem on see ühe tee lõppu jõudmine, ühe kunagi varem tehtud otsuse realiseerimine.
Siit edasi on igaühe teha, kuidas kasutada neid uusi võimalusi, mida Eesti Vabariigi kodakondseks saamine pakub.
Mõnele piisab õigusest minna järgmisel pühapäeval või ka varem valima Eesti esindajaid Euroopa Parlamenti.
Mõni teine soovib ise aktiivselt lülituda poliitilisse ellu ning kandideerida juba sügisel oma kodukoha volikogusse või kahe aasta pärast Riigikokku.
Kolmas võtab ette ajateenistuse Eesti kaitseväes.
Neljas valib võimaluse mitte valida, mitte kandideerida ja mitte minna kaitseväkke.
Viies liitub Eesti rahvuskoondisega ja esindab meie riiki rahvusvahelistel võistlustel.
Kuues asub tööle Eesti kodakondsuse olemasolu eeldavasse riigiametisse.
Ükski neist valikuist ei sõltu Eesti riigist, presidendist ega sellestki, kes parasjagu kuulub valitsusse.
Need valikud on vaba riigi vabade kodanike, teie enda teha.
Aga ma loodan, et valides Eesti kodakondsuse kasuks, olete koos sellega teinud ka ühe hoopis kaalukama valiku, kui pakub teile mis tahes kodakondsusega kaasnev õigus või toiming.
See on enesemääratluse ehk identiteedi valik, täpsemalt küll – valik täiendava või kaasneva identiteedi kasuks.
Me kõik oleme sulamid erinevatest identiteetidest: kuulume oma peredesse, oma kodukanti, oma hobi- ja ametikaaslaste hulka, oma rahvusesse. Ja kõige tipuna – või ka alusena, kuidas kellelegi – kuulume me loomuliku osana mõne maa või riigi juurde.
Nii näiteks olen mina näiteks Mulgimaa elanik, riigiametnik, poliitika, raamatute ja muusika huviline, eestlane ja Eesti kodanik. Täiuslikult tunneb end see, kelles kõik need identiteedid elavad üksteist täiendavas kooskõlas.
Ma väga loodan, et Eesti kodaniku identiteet toob kõigile rikastavat rõõmu ja kokkukuuluvustunnet, mis ei küsi rahvust ega erista meid emakeele järgi.
See identiteet, seesmine äratundmine, ei löö kõikuma, kui ähmastub võimul olevate poliitikute pilk meie ühisele unistuste Eestile;
ja selle asemel peame olema tunnistajateks inetule arveteklaarimisele punktivõidu pärast, mis pärast järgmist nädalavahetust enam kellelegi peale nende endi ei meenu.
Seda seesmiselt tajutavat kuuluvuse tunnet teab iga andunud spordisõber, kelle tingimusteta armastus oma lemmikmeeskonna vastu ei kahane ka pärast kõige häbistavamat kaotust.
See on võimalik siis, kui eristame sisu vahust. Võimalik siis, kui mõistame, mis on Eesti riik, mis väärtusi ta endas kannab ja mida ta siin riigis elavatele inimestele võimaldab.
Eesti on avatud ja heatahtlike inimeste pere. Ta on omadele kindlus ning külaliste suhtes lahke ja osavõtlik.
Teist said täna selle pere liikmed, kelle sõna maksab, kelle mure loeb ja kes ka vastutab, et see pere, meie Eesti riik, kestaks üle aja.
Ma tänan.
