-
Reset
+
03.04.2009
Mu daamid ja härrad,
head sõbrad, mu kallid kaasmaalased.
Mul on ülimalt hea meel tervitada esmakordselt kodusel pinnal kogunevat Ülemaailmset Eesti Kesknõukogu.
Teie enam kui pool sajandit tagasi asutatud organisatsioon etendas aastakümneid keskset rolli väljaspool kodumaad elavate eestlaste koostöö korraldamisel.
See töö, nagu pea kõigi pagulasorganisatsioonide töö, oli ülimalt edukas.
Me ei saa kuidagi mõõta, ammugi rahasse ümber arvestada seda tuge, mida Rootsis, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja mujal elavad eestlased osutasid pea poole sajandi vältel oma ikestatud kodumaale jäänud sugulastele ja tuttavatele.
Vaid alles nüüd, kui oleme pikemat aega taas osalenud maailma poliitika mõjutamisel, mõistame meiegi, kui palju rasket lobby-tööd oli vaja läbi aastate teha säilitamaks mittetunnustamispoliitikat Läänes, või mõjutada CSCE Helsingi konverentsi lõppakti, et kinnistades Euroopa piire ei tunnustata Balti riikide annekteerimist jne. See oli pidev võitlus ja teie olite kogu aeg võitluse eesliinil.
Me ei saa alahinnata organisatsioonide ja üksikisikute tööd Eesti iseseisvuse taastamisel. Seepärast ongi Eesti riik tänulik kõigile neile meestele ja naistele, kes tulid 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses appi riiki uuesti üles ehitama.
Eesti kirikud ja koolid, lastelaagrid ja laulukoorid, suvekodud, pühapäevakoolid, skaudid ja gaidid, veteranide, Eesti maakondade, oma asumaa piirkondlikud, teadlaste ja muud seltsid – kõigis neis on aastakümneid hoitud elus eesti keelt ja eesti meelt. Seda kõike on raskuste ja aja kiuste edasi antud järjest noorematele põlvkondadele.
Ent nagu me teame, 1991. aasta augustis realiseerus kõigi eestlaste unistus –
me saime taas iseseisvaks. Me saime taastada oma põhiseadusliku korra. Me saime vabaks vene vägedest. Saime suveräänseks ja demokraatlikuks riigiks.
Nüüd on Eesti juba varsti 20 aastat uuesti vaba.
Ja mitte ainult. Oleme nii NATO kui ka Euroopa Liidu täisliikmed, millest paljud ei suutnud unistadagi.
Me näeme tagantjärele tarkusega ka, et Eesti asi pole pelgalt iseseisvus. Maailmas on palju iseseisvaid riike. Eesti asi on ikka olla liberaalne demokraatlik Euroopa riik; riik, mis on rajatud vabadusele, läänelikele väärtustele ja õigusriigi alusmõttele.
Kui me vaatame ringi ja näeme, mis on juhtunud õige mitme Nõukogude Liidu või kommunistide poolt anastet ja ikestet rahvaga, siis me näeme ka, et pelgalt iseseisvusest ei piisa.
Eesti väljakutsed, õigemini eestlaste väljakutsed, on praegu hoopis teistsugused kui 20 või 30 või 60 aastat tagasi. Seega on muutunud ka väljaspool Eestit elavate eestlaste ja eestlaste organisatsioonide ülesanded ja missioon.
Kes näiteks oleks paguluse poolsajandi vältel ette kujutanud, et aastal 2009 elab suurim väljaspool kodu-Eestit paiknev eesti keelt kõnelev kogukond – üle 33 000 inimese – Soomes, aga mitte Rootsis, Kanadas või USAs?
Kes oleks arvanud, et Eesti riigil tuleb rahastada Eesti koole Petseris ja Riias.
Et Brüsselis elab üle tuhande eestlase ja nende lapsed saavad Euroopa Liidu koolis eesti keeles haridust või et algharidust saab eesti keeles kahes koolis Helsingis.
Sestap ei arva ma, et pärast iseseisvuse taastamist on kadunud mujal maailmas tegutsevate Eesti organisatsioonide olemise peamine ja kooshoidev mõte. Pigem on ta teistsuguseks muutunud.
Mu daamid ja härrad, head sõbrad!
Vabadus on kätte saadud, aga eestlase laiem olemuslik ehk eksistentsiaalne küsimus jääb ikka meid vaevama ja kummitama: et eestlane, elagu ta kodumaal või kodunt kaugel, kannaks edasi meie meelt ja meie keelt. Et ta hoiaks elus seda maailma, seda kultuuri, mil nimeks “Eesti”.
Ma loodan, et see nii jääb. Vaatamata sellele, et koguni mõiste “väliseestlane” on vahepealsel ajal väga palju muutunud. Täpse statistika puudumise tõttu on hetkel võimatu öelda, et kui palju on mujal elavate kaasmaalaste hulgas neid, kes ise või kelle vanemad olid sunnitud lahkuma kodumaalt Teise maailmasõja käigus. Ja kui palju on neid, kes on lahkunud Eestist viimase paarikümne aasta jooksul. Ma arvan, et kaalukauss kaldub just nende poole, kes lahkusid viinase 20 aasta jooksul.
Need kõik on väga erinevad inimesed, kelle vaade Eestile on tõenäoliselt ka väga erinev.
Ja siit tulenebki ülesanne, kohustus või väljakutse kõigile organisatsioonidele, kõigile meie kaasmaalastele väljaspool Eestit.
Ajal, mil tuleb mõelda välismaal tegutsevate Eesti organisatsioonide tulevikule, võiksime võtta omaks suhtumise – iga eestlane Kanadas, Saksamaal, Ameerikas või Austraalias, Rootsis, aga ka Soomes ja Belgias, Lätis, Venemaal, Iirimaal ja Suurbritannias, jääb oma emade ja isade maa patrioodiks. Oma ajaloolise kodumaa saadikuks, kui lubate.
Ja kuigi me väga selgelt tahame, et kõik säilitaksid oma eesti keele oskuse, peame pöörama tähelepanu ka nendele, kes on keele ära unustanud või kes pole kunagi õppinud oma emakeelt. Ka nemad saavad väga palju eestlaste heaks ära teha.
Väga hea näide on menukas film The Singing Revolution, mis ilmselt seletab meie olemuslikke probleeme laias maailmas paremini, kui ükski teine seni tehtud asi. Selle filmi tegi mees, kes on Eesti päritolu, kuid kes eesti keelt ei oska. Ometi on ta Eesti patrioot. Ometi on ta teinud ära väga suure töö, just Eesti ja eestlaste heaks.
Arvukas teistes riikides elav kaasmaalaskond on iga riigi ja rahva rikkus. Seeläbi saame kaitsta Eesti riigi ja rahva huve, me saame end muule maailmale tuttavaks teha.
Just sel põhjusel võtsin ma mõni aasta tagasi tänuga vastu ettepaneku hakata Torontos korraldatava eesti filmifestivali patrooniks. Kui me saame midagi teha, me tehkem ja proovigem.
Samal ajal on väga oluline, et teie teaksite: me hindame teid. Hindame seda panust, mida olete viimase 65 aasta jooksul andnud. Ma tänan teid kõige selle eest mida te läbi aastakümnete olete teinud, mida hoidnud ja edasi viinud. Ma tänan teid selle eest, et te võitlesite, unistasite ja hoolisite. Ja soovin, et kõikjal üle maailma ootaks soovijat või huvilist ees oma väike Eesti.
Aitäh!
