-
Reset
+
29.03.2009
Austatav proua Helle Meri,
Mu daamid ja härrad,
Head sõbrad.
Me oleme täna kogunenud siia avama juba traditsiooniks saanud Lennart Meri konverentsi, kus arutame järgnevatel päevadel Euroopat ja maailma puudutavaid välis- ja julgeolekupoliitika võtmeküsimusi.
Täna oleks meie konverentsi vaimne patroon, suur eurooplane ja iseseisvuse taastanud Eesti esimene president Lennart Meri saanud 80 aastaseks.
Lubage mul seetõttu puudutada paari sõnaga president Meri tähendust Eesti poliitika eeslaval, kus tal oli täita peaosa ligi viieteistkümne aasta vältel.
Need viisteist aastat aga viisidki Eesti sinna, kus me täna oleme – demokraatliku õigusriigina Euroopa Liidus ja NATO-s.
Aga mõelgem korraks end tagasi murranguliste 1980ndate aastate lõppu. Kõik ei pruukinuks üldsegi minna nii, nagu paljud täna justkui iseenesestmõistetavaks peavad.
Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse taastamist ei peetud siis Läänes teps mitte vajalikuks.
Pigem vastupidi – kuivõrd perestroika oli Lääne suurriikide meelest kuni 1991. aasta augustini üldse parim asi, mis pärast Teist maailmasõda siinpool raudset eesriiet juhtuda sai, siis tõlgendati ka Balti riikide katseid end Nõukogude impeeriumist lahti rebida kui paadi kõigutamist või kauaoodatud idülli rikkumist.
Ilma usutava, veenva ja ennekõike erudeeritud eestkõnelejata poleks meie vabadustahe suutnud end kuuldavaks, veel vähem mõistetavaks teha. Meid poleks ehk jutulegi võetud.
Sarnaselt Lech Walesaga Poolas ja Vaclav Haveliga Tshehhis sai Balti riikide iseseisvuspüüde kõneisikuks just Lennart Meri.
Teda ei õnnestunud vältida ja tõrjuda, sest ta oli targem ja nutikam kui paljud tema väitluskaaslased Läänes. Ta tundis end rahvusvahelise diplomaatia salavetes vana kalana, ta kasutas oskuslikult oma mitme võõrkeele veatut oskust.
Lennart Meri kehastas rabavat kontrasti kõigile teistele endistest liiduvabariikidest pärit nn diplomaatidele ja välispoliitikutele.
Nood väsitasid kuulajate kõrvu halvas inglise keeles paberilt maha veeritud juttudega oma riike tabanud ülekohtust, Lääne auvõlast ja muust seesugusest.
Kõige sellega oldi harjutud, see pani õlgu kehitama ega sundinud ei tegudele ega suhtumise muutusele.
Meri tekitas uue reaalsuse. Ta näitas Eestit ja eestlasi, meie tahet ja eesmärke teistsugustena. Läänelikuna, kui lubate.
Ta tegi seda nii veenvalt, et meist paljud hakkasidki end läänelikena, teistsuguste, erilistena ja mis seal salata, ka parematena tundma.
Võib ju erinevalt tõlgendada üksikisiku rolli ajaloos – kas pidada seda peamiseks või siis isikute panust hoopis taandada ja vaadelda kõike mingite üldiste ajalooprotsesside raamides.
Mina söandaksin siin küll väita, et eestlased polnud 15-20 aastat tagasi oma saatusekaaslastest ei paremad, erilisemad ega ka halvemad. Meid võeti 90ndate aastate alguses tõsiselt tänu sellele, et meie riigi kõneisikuks oli Lennart Meri.
Ja mõelgem sellele, kui teinekord ka ülekohtuselt ja üleolevalt räägime neist riikidest, kel ei ole läinud nii hästi kui Eestil. Ehk on põhjus selles, et neil polnud õnne. Polnud õnne omada murrangulisel hetkel riigimeest, kes oli ühtaegu järjekindel ja ettearvamatu, tõsiseltvõetav ja mänguline.
Siit ka paradoks. Ehk teeme me ülekohut neile riikidele ja rahvastele, keda mitte alati “meiesugusteks eurooplasteks” ei peeta, just põhjusel, et neil pole meile piisavalt sarnast kõneisikut? Mitte aga seepärast, et nad oleksid meist erinevad.
Eestil oli õnne, et meil oli pöördelistel aegadel Lennart. Aga seesama õnn võimaldab just meil Eestis ka paremini mõista neid, kel oma Lennartit ei ole.
Meie näeme nois riikides potentsiaali nende kõneisikute puuduste kiuste. Me saame aru, et kui me anname riigile või rahvale võimaluse; kui me anname neile selle vajaliku avansi, nagu anti kunagi meile – siis võib juhtuda, et peagi saavad neist meie liitlased, meie Euroopa Liidu kaasliikmed.
Ma usun, et kui Lennart tahaks tänasele Euroopale midagi öelda või soovida, siis oleks see just see:
kõigile, kes tahavad vabadust, demokraatiat ja õigusriiki, tuleks ulatada abikäsi, neid tuleks usaldada, neile tuleb anda võimalus.
Ma tänan.
