-
Reset
+
25.03.2009
Mu daamid ja härrad!
Head sõbrad!
Nii nagu teistelgi Euroopa rahvastel, tuleb ka Eestil rahvana märkida palju, liiga palju kurbi aastapäevi oma mineviku loost. Täna mälestame ja mäletame Eesti rahva vastu 1949. aasta märtsis toime pandud terrorit ja vägivalda, mil umbkaudu 21 000 meie kaasmaalast kisti oma kodudest ja saadeti Siberisse.
Valdavalt langesid täna 60 aastat tagasi vägivaldse võõrvõimu ohvriks naised, lapsed ja vanainimesed. See ei tähenda, et täiskasvanud meeste vastu suunatud õigusvastane vägivald oleks kuidagi vastuvõetavam. Nagu teame, meestele sai osaks kohati veelgi rängem saatus.
Paraku pean ma küüditatute koguarvu kohta kasutama sõna “umbkaudu”, sest meil puudub jätkuvalt teadmine kõigi selle inimsusevastase kuriteo ohvrite saatuse kohta. Paljud lapsed ja lapselapsed ei tea siiani, mis siis ikkagi nende vanemate ja vanavanematega täpselt juhtus. Kuhu nad jäid, mida nendega tehti, kus hukkusid, kus on nende viimne puhkepaik.
See küüditamise kuritöö, nagu ka kõik sellele eelnenu ja järgnenu – natside ja punaste vägivald – on jätnud me hinge sügava haava. Mitmed sotsioloogilised uuringud, nii eestlaste kui välismaalaste poolt tehtud, on jõudnud tõdemuseni, et erinevad repressioonid puudutavad vahetult ligi kaht kolmandikku Eesti põliselanikest. Nende pereliikmeid tapeti, küüditati, vangistati ja pagendati. Ebaõiglaselt, suvaliselt ja ülekohtuselt, minnes mööda mis tahes õigusriigile omastest protseduuridest.
Paraku on kunagine ebaseaduslik vägivald tänaseni umbisikuline ja seetõttu kuidagi kaudne. Vaadakem näiteks meie keelekasutust: me räägime sündmustest, kui peaksime rääkima terroriaktidest; me ütleme „pandi toime“, „tapeti“ ja „küüditati“, justkui polekski neid terroriakte korda saatnud inimesed, justkui oleks nõukogude monstrum mingi üldine hirmu ja surma külvav udu, mis „leidis aset“ või „pandi toime“.
Rõhutades, et kuritööde puhul peame umbisikulise stiihia asemel rääkima inimeste sihilikust tegevusest, pole mu eesmärk süüdlasi kohtupinki tirida. Enamasti on kurjategijad surnud, nagu ka nende ohvrid. Ka kõige noorematest märtsiküüditamise üle elanutest on saamas pensionärid.
Ma toonitan konkreetsete süüdlaste teemat vaid selleks, et küsida: kuidas see oli võimalik?; ja kas sellel on mingit pistmist tänapäevaga, mil kuuleme idast, läänest ja meie endigi seast, et miks me oma lähiminevikust nii palju üldse räägime?
Tegelikult küsin ma sama, mida küsiti sakslaste kohta, kes vaatamata oma panusele Euroopa ja maailma kõrg-kultuuri suutsid 20. sajandi esimeses pooles ikkagi korda saata kujuteldamatuid metsikusi. Kuidas oli see võimalik? Või teisiti – ja meile lähemalt – kõlaks seesama küsimus umbes selliselt: kuidas läks nii, et ühest ja sealtsamast Eesti perekonnast sirgus nii iseseisvuse taastanud Eesti esimene president kui ka tuntud märtsiküüditaja?
Mu daamid ja härrad.
Seniks aga vaadakem tõele näkku: eesti rahvas pole oma tragöödiatest üle saanud. Paljud ei taha mäletada õudusi, mis nendega tehti, nagu selgub Imbi Paju valusast raamatust „Tõrjutud mälestused“. See on nende õigus.
Aga õigus minevikku unustada puudub neil, keda tragöödia vahetult puutumata jättis. Ja neil, kes täna küüditamist kas eitavad või õigustavad. Samuti neil Eestist väljas, kes kutsuvad meid minevikku unustama. Mina küsin neilt vastu: kes on andnud teile õiguse kirjutada kuriteo ohvrile ette, kuidas oma tragöödiaga toime tulla?
Samas, kui teistel puudub moraalne õigus meie valusat minevikku maha salata, siis meil, eestlastel ja teistel Eesti põliselanikel, lasub kohustus oma tragöödiaga ise toime tulla. Vaid meie endi ees seisab ülesanne oma hingehaavad parandada ja minevikus meie kallal toime pandud ebaõiglusest üle saada.
Tõsi, mõista me seda mõttetu ideoloogia nimel korda saadetud ülekohut ei saa. Täpselt nii, nagu ei mõista ükski pere või üksikisik, miks just neist sai kuriteo ohver. Aga me peame talletama ja hoidma oma ajaloolist mälu. Kõige lihtsam viis selleks on mälestusi kirja panna ja saata need Eesti Kirjandusmuuseumi. Arvestades küüditatute kõrget iga kutsun nooremaid sugulasi oma vanaemade ja -isadega rääkima, nende juttu salvestama.
Me peame seda tööd tegema. Peame seda tegema, et vältida rahvuslikku mäluauku. Me vajame seda kui tõendusmaterjali nende vastu, kes küüditamist eitavad või naeruvääristavad. Ja nende vastu, kelle meelest maalivad nood valusad ja tõrjutud mälestused okupatsioonist justkui liiga sünge pildi; kelle meelest heidab see varju nende endi komparteilisele minevikule, tõstab ebameeldivaid küsimusi eetikast või justkui takistab äritegemist meie naaberriigiga.
Me peaksime teada saama iga viimse kui vangistatu ja küüditatu saatuse. Samuti me peaksime ilma viha ja eelarvamuseta välja selgitama need, kes kuritegusid toime panid. Ka siis, kui neid pole enam elavate hulgas. Vaid sel juhul jõuame ehk jälile ka sellele, mis ajas inimesi selliseid kuritegusid sooritama.
Sest tegelikult – kõik need kes eitavad, pisendavad või sulevad silmi ja kõrvu selle ees, mis siin toime pandi – … nad kardavad. Nad kardavad tõtt. Sest siis vajuvad kokku müüdid, siis kaob alus nende eneseõigustuselt. Mõelgem sellele, miks käiakse eestlaste vastu välja süüdistus väidetavast fašismi-meelsusest just siis, kui meie räägime küüditamisest?
Nad kardavad tõtt nagu natsid, kes tegelikult teadsid, mida nad tegid ja üritasid meeleheitlikult hävitada tõendeid oma kuritegude kohta. Nad kardavad tõtt nagu holokausti eitajad. Tõde on ohvrite relv. Tõde on meie relv. Olgu tõe välja toomine ja selgitamine ohvrite kättemaks kurjategijatele ja meie moraalne garantii tuleviku jaoks.
Meie tulevased põlvkonnad saaksid siis kasvada teadmises, et meie minevik on avatud ja selge, et ükski kuritegu ja kurjategija ei jää õigusriigis välja selgitamata. Selle töö tegemiseks ongi hiljaaegu loodud ka Mälu Instituut.
Ent ajaloofaktide ja nimede väljaselgitamise kõrval aitab meil traumast üle saada ka võimalus oma ohvreid mälestada ja leinata. Meil on vaja represseeritute memoriaali. Me võlgneme seda kõigile neile, kelle hauakoht on teadmata või kodumaast kaugel. Nemad on meie iseseisvuse taastamise ohvrid.
Me peame seda nüüd ja alati meeles pidama. Me saavutasime oma iseseisvuse vere hinnaga ja tee meie iseseisvuse taastamisele oli veelgi suuremate ohvrite hinnaga. Seepärast lasub meil kõigil, kes me naudime täna elu vabas Eestis, kohustus jäädvustada nende mälestus, kes kaotasid oma elu meie vabaduse eest.
Mu daamid ja härrad!
Eesti riik loodi 91 aastat tagasi selleks, et selle maa rahval oleks õigus elada õigusriigis. Õigusriigita pole meil lootustki püsima jääda, sest siis valitseks toores jõud, mis sõltub mitte õiglusest vaid arvukusest. See aga viib paratamatult nondesamade kuritegudeni, mille ohvreid me täna siin ühiselt mälestame ja mille tagajärgi mõtestame.
Ehk peitub just siin üks põhjus, miks ma riigipea ja kodanikuna alati rõhutan vajadust kõikumatult järgida meie põhiseadust. Ka juhul, kui see pole populaarne. Ma lihtsalt pean oma kohustuseks kaitsta Eesti seadusi ja õigusriiki populistlikel kaalutlustel üles köetud avaliku raevu eest.
Meie usku õigusriiki ei õõnesta vaid populism ja seaduste väänamine. Samasuguseks ohuks meie vabaduse kaitsevallile on ka meid ümbritsev tigedus ja viha, mida me kohtame avalikes ja anonüümsetes sõnavõttudes ning kommentaarides. Olgem ausad – kohati ei erine tänases Eestis vohava keelepruugi tonaalsus sellest, mida kasutati okupatsiooni kõige süngematel päevadel.
Seda lugedes ja kuulates taban end mõttelt: mis saaks siis, kui see kurjus leiaks võimaluse end tegudes väljendada? Missugune oleks Eesti, kui kõik see agressiivne labasus sõnas kanduks üle tegudesse?
Ärgu saadagu minust taaskord valesti aru ning ärgu peetagu mu üleskutset tasakaalukamale käitumisele olematuks katseks vajalikku kriitikat tasalülitada või tsensuuri kehtestada. Pigem mõelgem sellele, et tigeduse üldine levik muudab üksikisiku üha kaitsetumaks. Ja siit edasi võib juba küsida, et kas ja kui kaua saame end rahvana valitseda, kui me üksikisikutena iseenda valitsemisega sageli hakkama ei saa?
Head sõbrad!
Ma olen rääkinud vajadusest hoida elus mälestust neist, kes kannatasid ja hukkusid. Samuti olen veendunud, et meie peamine kaitse jubeduste kordumise vastu on õigusriik. Kuid veelgi enam vajab Eesti täna teie, kõigi repressioonides kannatanute tugevust. Küüditatud on üle elanud asju, mida teised ei suuda aduda. Asju, mida vabas Eestis sündinud ei suuda ettegi kujutada.
Seetõttu kutsun teid appi tooma Eestit tagasi reaalsusesse. Kui ajalehed, telesaated ja poliitikud jooksevad võidu, et kuulutada hukku meie majandusele ja senisele edule, vajame siiski, et asetaksime oma hetkeseisu mingisse mõistlikku konteksti. Jah, ajad on praegu keerulised. Me oleme kõik mures majandust tabanud tagasilöökide pärast, igaühel on vaja püksirihma koomale tõmmata.
Ent see kogu maailmas valitsev majandusseisak pole maailma lõpp. Meie maal ei käi ringi võõra armee julgeolekusõdurid, me otsustame vabadel valimistel ise oma tuleviku üle. Me oleme tagasi selles Euroopas, millest meid pea 70 aastat tagasi välja kisti.
1949. aasta märtsiküüditamiste ohvritena olete just teie osa meie elavast ajaloolisest mälust, kes ei luba meil unustada, kus Eesti on olnud, kes ei luba meil unustada tegelikke raskusi. Praeguste keerukustega võrreldes mõõtmatult kohutavamates oludes saite teie oma sitkuse ja elujõu toel hakkama. Teie ränka minevikku saame muu hulgas mäletada ka nii, kui võtame end kokku ja saame meid praegu ümbritsevatest keerukustest ühiselt võitu.
Teie kehastate kõige paremini ja kinnitate meile kõigile seda, milleks ma iseseisvuspäeval Eesti rahvast üles kutsusin: võtta omaks idee, et me saame hakkama.
Ma tänan!
