-
Reset
+
18.02.2009
Mu daamid ja härrad,
head sõbrad.
Tuleb vist ühiselt ja ausalt tunnistada, et selleaastasel kokkusaamisel näeme muremõtteis palgeid siin rohkem kui naerul nägusid. Eesti inimestel, ettevõtjatel, riigil ja koos sellega ka omavalitsustel on käes keerulised ajad. Käes on hetk, mil kõigil tuleb väga tõsiselt ja sisuliselt otsida vastust küsimusele – kuidas edasi?
Eesti ja maailma majandust tabanud tagasilöögi kogu ulatus pole tänaseks veel kaugeltki selge. Selle tagasilöögi senine tulemus vaatab juba praegu vastu riigi- ja omavalitsuste miinusesse kihutanud eelarvetest. Veelgi valusamal kujul näeme muutunud olusid tööhõiveameti koridorides, aga ka näiteks liisinguautode müügiplatsil.
Meie tulude ja kulude, tahtmiste ja võimaluste vahele on kasvanud kuristik. Me teame, või vähemalt aimame end teadvat, miks on see nii läinud. Me saime väga kiiresti üsna rikkaks ja uskusime, et nii see kõik jääbki. Et riigieelarve jääbki suurenema 20 protsenti aastas, et 15-protsendine palgakasv igal aastal ongi normaalne ja jätkusuutlik, et iga kolme-nelja aasta järel ongi mõistlik ja võimalik soetada endale varasemast suurem ja kallim auto.
Täna teame, et see ei ole mõistlik, et see ei ole võimalik. Uue olukorraga kohanemine võtab aega. Nagu professor Marju Lauristin on tabavalt öelnud: pärast prassimist tulebki kannatada peavalu. Üks on selge – raskustest saame üle ühiselt pingutades, vähemaga hakkama saades, end kokku võttes ja kokku hoides. Mitte aga üksteise suunas näpuga näidates ja süüdistades või, käed rüpes, minevikku taga nuttes.
Eesti valitsuskoalitsioon on juba töötanud välja negatiivse riigieelarve kavandi. Jah, seda võib kritiseerida mitme kandi pealt. Ühtede meelest on lõigatud liiga vähe, teiste hinnangul liiga palju ja valest kohast. Aga algus on tehtud. Koos teadmisega, et 2010. aasta riigieelarve edukas ettevalmistamine eeldab eelarve koostamise protsessi muutust, paljude seaduste ning ilmselt ka maksusüsteemi põhjalikku revisjoni.
Kui mõtleme Eesti 20-le viimasele aastale, siis võiks tänane olukord ju meile päris tuttav olla. Toona, 1980ndate teises pooles oli Eesti rahval suur ja ühine projekt: Eesti vabaks. Kui see eesmärk sai täidetud, siis algas kohe uus ettevõtmine: Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Selle kõige nimel muutus Eesti täielikult ja väga kiiresti. Vähemalt nende hinnangul, kes näinud ühiskondade ümberkujundamise rõõme ja vaevu mujal maailmas.
Jättes kõrvale filosoofilist laadi küsimuse – kas Eesti ongi selline projektipõhine ühiskond? – siis ei näe ma ühtki põhjust, miks ei võiks meie kõigi järgmiseks suureks eesmärgiks või projektiks saada Eesti väljatoomine praegusest majanduskriisist tugevama ja ühtsemana. Sellisena, et oleksime tulevasteks ja paraku ka paratamatuteks majanduskriisideks paremini valmis.
Mu daamid ja härrad.
Nagu te kõik vahetult juba teate, ei jäta valitsuse pakutav eelarvekärbe puutumata ka kohalike omavalitsuste eelarvet. Riigikogule esitatud negatiivne eelarve tingib praegusel kujul ka omavalitsuste tasandusfondi vähenemise, samuti vähendatakse omavalitsustesse laekuva üksikisiku tulumaksu protsenti, linnadel ja valdadel tuleb oma tänavused kavad kriitilise ja ülimalt säästliku pilguga üle vaadata.
Mul ei ole riigipeana ei õigust ega teadmist, et jagada teile täpseid juhtnööre selle kohta, millest esmajoones peaksite oma kulutusi läbi vaadates loobuma.
Küll aga luban endale üldisemat laadi ja kaugeltki mitte originaalse tähelepaneku, et vähem raha sunnib kõiki kuludega seotud otsuseid hoolikamalt kaaluma. Ehk jäävad seetõttu lähemal ajal nii riigi- kui omavalitsuse tasandil langetamata mõned otsused, mis täna võivad küll tunduda õiged ja populaarsed, kuid pikemas perspektiivis siiski mitte ilmtingimata vajalikud.
Juba sügisel on kohalike volikogude valimised. Me mäletame veel hästi viimaseid valimiskampaaniaid, seda rahajagamise pillerkaart, kus lubati kõike juurde ja rohkem, kõike vähemalt kahe- või viiekordistada. Igasse arvestatavasse linna pidi kerkima uus koolimaja, staadion, ujula või jäähall, SPA-dest ja muust ilusast kõnelemata.
Jah, piiramatute võimaluste tingimustes võib ju tõesti ehitada teineteisest vaid mõneteistkümne kilomeetri kaugusel asuvatesse linnadesse tänapäevase staadioni. Tänastes oludes on see aga paraku ilmselge priiskamine.
Seetõttu poleks ka midagi halba selles, kui eelseisva nelja aasta jooksul ei lisandukski meie linnadesse-valdadesse uusi ja erinevaid vaba aja veetmise keskusi. Selle asemel tasuks üritada olemasolevaid käigus hoida. Tuleb keskenduda põhilisele, et elu omavalitsuses saaks jätkuda.
Ühtlasi tuleb kulukärbete kõrval heita taas põhjalik pilt neile kohustustele, mille täitmine ja rahastamine lasub täna omavalitsustel. Täpsemalt – meil tuleb kasutada kriisiaega ka selleks, et tähelepanelikult kaardistada kõik ühiselt rahastatavad funktsioonid, olgu riigi või omavalitsuse tasandil. Nimetagem seda siis haldusreformiks või, minugi poolest, meie kõigi ühise riigimasina korraliseks hoolduseks.
Head sõbrad.
Siit edasi jõuame loogiliselt järgmise ja paratamatult raha hulgaga seotud küsimuse juurde. See on Eesti elu haldusterritoriaalne korraldus.
Sellest valdkonnast tuleb uudiseid iga nädal. Riigi ühes otsas on taas käivitatud Suur-Tallinna projekt, mille elluviimise korral tekiks poole miljoni elanikuga megaomavalitsus. Eesti tingimusis pretsedenditult suurimate majanduslike võimalustega aga ka senihoomamatu mastaabiga.
Riigi teises, palju vaesemas nurgas aga jäävad soiku algatused, kuidas mitmest tuhande elanikuga alla keskmise jõukusega vallast panna kokku üks ja tegusam.
Mulle ei meeldi osa arvajate künism, et omavalitsuste kasutada oleva raha vähenemine tingib automaatselt valdade ühinemise. Haldusterritoriaalne reform ei ole pelgalt kokkuhoiu küsimus. See on elanikele osutatavate avalike teenuste kvaliteedi küsimus.
Me ju võiksime küsida: kui makstava tulumaksu suurus on igal pool Eestis võrdne, siis miks ei ole võrdne elanikele pakutava teenuse kvaliteet? Tundub loogiline soovida, et kõikjal oleks võimalikult lihtne ajada asju linnavalitsuse või vallamajaga, et vajalikke toiminguid saaks teha veebis, sotsiaaltoetuste suurus oleks omavalitsustes võrreldav ja koolihariduse tase kõikjal Eestis kindlalt hea.
Kohalikku omavalitsust ja riiki ei saa siin vastandada. Riik on meil kõigil üks ja omavalitsuses teenite te Eestit samamoodi, kui saadikud välislähetuses või tuletõrjujad päästetöödel.
Haldusterritoriaalne reform on raha arukama kasutamise küsimus. Samal ajal võib ka selguda, et rahalises mõttes säästu ei tulegi. Sääst ei saa olla eesmärk omaette.
Mõned päevad tagasi tuli positiivne uudis Pärnumaalt. Tahan esile tõsta siin Kaisma ja Vändra vallajuhtide head tööd, kus mõlema omavalitsuse elanikud pooldasid ühinemist. Vallajuhtide loov ja konstruktiivne suhtumine ühinemisesse kandub üle ka rahvale, sest ikka on kergem selgitada seda, millesse sa ka ise usud.
Aga on ka vastupidiseid näiteid. Emotsioonid on saanud takistuseks ühinemisele ja lükanud tahaplaanile piirkonna elanike vajadused, seni tehtud töö ning inimeste arvamuse. See ei ole lihtsalt mõistlik. See alahindab ja naeruvääristab nonde valdade elanike vaba tahet oma eluga edasi minna ja seda paremaks muuta. Olles ise suur omavalitsuste liitumise toetaja on mul väga kahju, et minu koduvalla liitumisläbirääkimised on peatatud.
Omavalitsuste ühinemisrong ei ole läinud. See rong ei välju 2009. aasta oktoobris seoses kohalike valimistega. Kõik on jätkuvalt võimalik ka valimistevahelisel perioodil.
Rasketel aegadel tuleb seljad kokku panna ning kui vaja siis ka leivad ühte kappi. Ma tahan tunnustada neid omavalitsusi, kes on võtnud ühinemise suuna, tehes seda kiirustamata ja läbimõeldult. Kuid arvan, et ühinemiste aeg on käes ja ootan siin ka riigi poolt pisut suuremat aktiivsust. Olgu selleks kompetentsi jagamine, omavalitsuste julgustamine, aktiivsem osalemine suhtlemises kohalike elanikega.
Selleks kõigeks soovingi teile tahtmist ja tarku mõtteid.
