-
Reset
+
26.11.2008
Ekstsellentsid, ministrid, daamid ja härrad, kallid sõbrad.
Mul on heameel võimaluse üle avada tänane konverents, mis tähistab Läänemere piirkonna programmi uue aktiivse etapi algust täna siin Tallinnas. Ma usun, et on kasulik nimetada seda uueks etapiks, hoolimata asjaolust, et siin esitatavad ideed ei ole kõik uued ja mõned nendest on erineval kujul nüüdseks juba palju aastaid ringelnud. Läänemere strateegiat on arutanud Euroopa Parlament (ja sealt sai see ka alguse); Läänemere strateegia mõningaid osi on juba mitu aastat hõlmanud piirkondlikud Euroopa Liidu programmid. Neid küsimusi on arutatud ka erinevatel piirkondlikel konverentsidel nagu näiteks eelmisel aastal Tallinnas toimunud Läänemere Arengufoorumil.
Peaksin lisama, et see on hea võimalus kutsuda konverentsi üles arutama programmi kui „Euroopa Liidu uut piirkondlikku poliitikaalgatust (või alternatiivselt: EL uue regionaalpoliitika algatust)”, lootuses tuua rida Euroopa Liidu tegevusi probleemide tuvastamise, prioriteetide täpsustamise ja koordineerimise kontekstis ühe katuse alla. Arvestades programmis osalevate riikide mitmekesisust nende 20. sajandi ajaloo, nende suuruse ja sissetulekutasemete osas kujutab see poliitika endast tõepoolest väljakutset. Sellegipoolest nimetaksin seda positiivseks väljakutseks ja seda vähemalt osaliselt ka tänu Põhjamaade koostöö positiivsele kogemusele teenindus- ja energiasektoris, mis võiks (või peaks) laienema kogu piirkonnale. Kokkuvõttes tuleks programmi raames keskenduda nendele tegevusvaldkondadele, kus Euroopa Liidu poliitika ja rahastamisega saab kõige enam panustada käimasolevatesse piirkondlikesse tegevustesse.
Praegune uus reaalsus, ehk Poola, Leedu, Läti ja Eesti kuulumine Euroopa Liitu on teinud Läänemerest peaaegu Euroopa Liidu sisemere. See tähendab paremat keskkonda regioonisisestele väljakutsetele lahenduste leidmiseks, mis omakorda peaks kaasa tooma olulisi edusamme Euroopa Liidule tervikuna. Seetõttu loodan, et Läänemere piirkonna strateegiaga luuakse sidus raamistik juba olemas olevate programmide teostamiseks. Lisaks aitaks see keskenduda kõige keerukamatele piirkonna arengut pärssivatele probleemidele, andes igakülgse ülevaate prioriteetsetest teemadest ja suunistest. Ja kui see meil õnnestub, looksime positiivse eeskuju Euroopa Liidu teistele piirkondadele.
Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja tegevustele suunatud kavandamis- ja teostusmehhanisme. Kuna piirkondliku koostöö algatustest puudust ei ole – võtame näiteks Interreg programmid ja Helcomi – peaks Läänemere piirkonna strateegia eesmärgiks olema panna need tõhusamalt toimima ja vältida kattumist. Strateegia arengu kujundamises, rakendamises ja seires peaks põhiroll olema Euroopa Komisjonil, keda liikmesriigid igakülgselt abistavad.
Kaaluda tuleb ka selliseid küsimusi nagu rahastamisvõimaluste olemasolu ning piirkondlike ja rahvusvaheliste finantsasutuste, nagu näiteks Põhjamaade Investeerimispanga kaasamine. Teretulnud on loomulikult ka eraldi Läänemere piirkonna programmi finantseerimine järgmises Euroopa Liidu finantsperspektiivis.
Läänemere piirkonna probleemide ring on lai, alates keskkonnast ja majandusest kuni hariduse ja innovatsioonini ning hõlmates ka sotsiaal- ja kultuurivaldkonna teemasid. Strateegia peaks olema paindlik ja seega jätkuvalt avatud muutustele Euroopa Liidus ja ülemaailmsel areenil, mis võivad omakorda muuta strateegia prioriteete. Hetkel keskendub Eesti kolmele poliitikavaldkonnale, kus Euroopa Liidu tulevikku vaatava ja korralikult koordineeritud lähenemise lisaväärtus näib meile kõige ilmsem: (1) piirkonna majanduslik ja ruumiline integratsioon, (2) merekeskkond ja laevandus ning (3) teadmistepõhine ühiskond. Minu meelest väärivad kaks neist erilist tähelepanu.
Esiteks Läänemere lääne- ja idaranniku integreerumine. Euroopa Liidu majandusliku integratsiooni alustalad, neli vabadust – kaupade, kapitali, inimeste ja teenuste vaba liikumine – ei toimi ikka veel korralikult. Üks kriitilise tähtsusega koostöövaldkond on elektrivõrkude ühendamine ja energiainfrastruktuuri parandamine, et luua energiasektoris hästi toimiv siseturg. Teine kriitilise tähtsusega küsimus on teenindussektori täielik liberaliseerimine, mis võiks olla näide piirkonna ambitsioonikast, ent samas saavutatavast strateegilisest eesmärgist.
Teiseks teadmistepõhine ühiskond. Euroopa Nõukogu 2008. aasta märtsi järeldused lisasid Euroopa Liidu neljale vabadusele veel viienda – teadmiste vaba liikumine. Meie soov on saavutada Euroopa Liidus uuringu- ja arendustegevuseks soodne keskkond. Alustagem selle keskkonna loomisest Läänemere rannikul. Piirkonnas tuleks soovitatavalt koordineeritult luua kriitilise tähtsusega uuringutegevuse infrastruktuur. Naaberriikide teadusasutuste ja laborite paindliku kasutamise võimaldamiseks on üheks võimalikuks koostöövaldkonnaks akrediteeritud laborite võrgustiku loomine Läänemeremaades.
Ja lõpuks, oodata võib ka kolmandate riikide mõningast osalemist programmis – Venemaa kui rannikuvööndi riik, Valgevene ja Ukraina kui vesistupiirkonna riigid ja Norra kui demokraatlik ja sarnaselt meelestatud huvitatud osapool piirkonnas. Tähtis on toonitada, et kõik piirkondlikud organisatsioonid ja koostööplatvormid Läänemere piirkonnas kannavad strateegias oma erilist rolli ja lisaväärtust ning strateegia peaks nende tegevusi mitte dubleerima, vaid toetama. Üks kasulik vahend koostöös Euroopa Liidu väliste rannikuvööndi riikidega on nn Põhjadimensioon.
Kokkuvõtteks – arvestades Läänemere ümbruse riikide mitmekesisust, võiks Läänemere programm olla hea eeskuju ja katsetusala Euroopa Liidu püüdlustes hästitoimiva siseturu loomise suunas. Piirkondliku edu saavutamisel saaks head tava rakendada ka mujal. Seetõttu peaks Läänemere piirkonna strateegia olema ambitsioonikas ning mitte lihtsalt piirkonna praegusi poliitikaid ümber korraldav ja konsolideeriv. Ma soovin selle konverentsi igakülgset õnnestumist.
