- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni konverentsil "Kas saab ka teisiti?"

17.11.2008

Austatavad kuulajad,
mu daamid ja härrad.

 

Lubage mul sissejuhatuseks tunnustada kõiki neid, kes on üles võtnud arutelu Eesti ja Venemaa suhete tuleviku üle.

Mul pole vist vaja lisada, et tigeda üksteise otsa põrnitsemise ja meediasse paiskuvate süüdistuste asemel me vajamegi seesuguseid arutelusid, kus oma mõtted välja öelda.

Te olete oma konverentsi peakirjastanud küsimusega “Kas saab ka teisiti?” Vastakem siis sellele.

Jah, saab küll teisiti. Alati saab teisiti.

Aga see vastus ju iseenesest ei tähenda midagi. See on liiga lihtne lähenemine. Selline väide ei vaja tegelikult tõestust.

Hoopis keerulisem on vastata küsimusele: “Kui saab teisiti, siis kuidas saab teisiti?”

Kui me tõesti tahame midagi teisiti teha, siis tuleb alustada sellest, et loobume siltide kleepimisest.

Igale süüdistusele, et valitsus on ebakompetentne ja peab tagasi astuma, tuleb paratamatult vastulause, et mingid ärimehed on suurema kasumi nimel valmis Eesti ja eesti rahva maha müüma.

Igale etteheitele, justkui oleksid Eesti-Vene suhted Eesti rumala käitumiseta palju paremad, võib vastuseks viidata Venemaa kõrge ametiisiku hiljutisele ütlusele, et kodakondsuse nullvariandita ei tule mingit olulist suhete paranemist.

Ja lisaks ka küsida, et kas näiteks nullvarianti rakendanud Leedu, Gruusia või Ukraina suhted Venemaaga on paremad?

Seetõttu eeldab vastus küsimusele – kas saab ka teisiti? – palju peenemat analüüsi.

Ehk siis sõnastaksin järgnevalt ümber ka keskse küsimuse:

Millist majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist kahju või kasu toovad/on toonud halvad suhted Venemaaga?

Või ka nii:

Millist majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist kasu või kahju võiksid tuua/on toonud head suhted Venemaaga?

Ehk et kui me ei taha kogu aeg taguda palli ühte väravasse, tuleb vaadelda võimaluste kogu väljakut. Loogiliselt ja ratsionaalselt. Sine ire et Studio, ilma viha ja eelarvamusteta.

Mu daamid ja härrad.

Usutavasti pole meist kellelgi kahtlust, et Eesti-Vene praegustel suhetel on pikk eellugu. Meie pikka, kirevat ja valusat ajaloolist kogemust ning inimeste mälestusi pole võimalik niisama lihtsalt muuta.

Samuti pole võimalik lahutada riikide poliitilisi ja majanduslikke suhteid.

Nagu me kõik teame, pole meie riikide omavahelised suhted kaugeltki head. Ja see on vajutanud – nii me vähemalt arvame – oma pitseri ka majanduslikule läbikäimisele.

Poliitika ja majandus on riikidevahelistes suhetes küll omavahel seotud, kuid kellelgi pole pakkuda täpset mõõdupuud, et mitu protsenti impordi-ekspordi mahust annaks juurde näiteks ratifitseeritud piirilepe. Selline rehkendus pole lihtsalt võimalik.

Täpselt samamoodi on tagantjärele võimalik vaid oletada, mida tähendanuks Eesti majanduse konkurentsivõimele omaaegsete Vene topelttollide puudumine.

Samas ma väidan täiesti veendunult, et kahepoolsed majandussuhted saavad areneda, kui on täidetud kaks olulist eeldust:
- esiteks, pooled ei sea üksteisele eeltingimusi või nõudmisi oma sisepoliitika muutmiseks;
- teiseks, pooled ei sea suhete arendamise eelduseks ühes valdkonnas mingite nõudmiste või soovide täitmist hoopis teises valdkonnas.

Ma usun, et te kõik nõustute minuga – Eesti selliseid tingimusi ja nõudmisi ühelegi riigile ei esita.

Normaalne majanduslik läbikäimine kahe riigi vahel saabki lähtuda nende kahe eelduse täitmisest. Sellisel juhul ei ole tingimata vajalik suur sõprus ja teineteisemõistmine igas kahepoolseid suhteid puudutavas küsimuses.

Maailm teab päris palju näiteid selle kohta, kuidas kahe riigi vahel tihenevad inimestevahelised, organisatsioonidevahelised ja majanduslikud suhted viivad lõpuks ka poliitiliste suhete tihenemiseni.

Vaadake kasvõi Saksamaa ja Prantsusmaa omavahelist läbikäimist näiteks 30-aastasest sõjast saadik kuni tänapäevani. Kunagistest ajaloolistest vaenlastest on tänaseks saanud partnerid.

Selleni on aga täiesti võimatu jõuda viisil, kus normaalseid – või, olemasolevaga võrreldes paremaid – majanduslikke suhteid peetakse boonuseks, mille saamine eeldab erakorralisi muudatusi poliitilisel tasemel.

Vastupidi. Nõudmised sisepoliitika muutmiseks teevad riikide suhteid vaid halvemaks.

Mu daamid ja härrad.

Järgmiseks vaadelgem demokraatliku riigi rahva ehk valijate tahte küsimust.

Eesti on valinud endale vabalt parlamendi ja seeläbi valitsuskoalitsiooni, mis on jätkanud eelnevate parlamentide ja valitsuste poliitikat.

Eesti rahvas ei ole vabadel valimistel toetanud teise riigi nõutud poliitikat. Teisiti ei saaks see ühe iseseisva riigi ja rahva puhul olla.

Ei Eestis ega ka üheski teises vabas demokraatlikus riigis ei ole võimalik ametis olla valitsusel, kes mingite eeliste – peamiselt loodetavate majanduslike eeliste – saamiseks viib muudes valdkondades läbi põhimõttelisi muudatusi, mida valijad ei aktsepteeri.

Lihtne näide – Eesti integreerumine Euroopa Liiduga. Avaliku toetuseta, pika eel- ja selgitustööta, poleks seesugune samm poliitilisel tasandil olnud mõeldav.

Veelgi enam, vaid Eesti poliitilise ja majandusliku eliidi soovist poleks Euroopa Liidule meie vastuvõtmiseks piisanud. Vaja oli referendumit. Vaja oli kuulata rahva tahet.

Avaliku toetuseta ei oleks Eestil olnud selliseid valitsusi ja parlamendi koosseise, kes oleksid saanud pika ja vaevarikka tee Euroopa Liitu otsast lõpuni läbi käia.

Ja me teame riike, kus ollakse sel teel takerdunud, kuna avalikkuse soov Euroopa Liiduga ühinemiseks pole olnud piisavalt tugev, selge ja järjekindel.

Ühesõnaga, meil – Eestil ja Venemaal – tuleb vastastikku austada sisepoliitilisi valikuid, mis tulenevad rahva vabalt väljendatud tahtest.

Austatavad kuulajad.

Kolmandaks tõstatan küsimuse heade suhete hinnast ja piirist, milleni soovime või saame minna.

Kas Eesti oleks pidanud NATO-sse mitte astuma, et Venemaad mitte ärritada? Kas see oleks olnud õige hind?

Kas hind on uus kodakondsusseadus? Kaks riigikeelt? Eesti toetus Gruusiale?

Selliseid küsimusi ei esitata ainult Eestis ja Eestile.

Igal asjal, igal suhtel on hind. Kui arvatakse, et midagi tuleb teha teisiti, siis tuleb otse välja ütelda, kui palju see maksab.

Ja vastata küsimusele: cui bono?, ehk kellele on see kasulik? Kui palju kasu saavad sellest Eesti valijad, kui palju äriringkonnad? Ja üleüldse, kes saab kasu?

Mu daamid ja härrad.

Ma ei jaga nende seisukohta, kelle meelest on Eesti ja Venemaa kahepoolsed suhted lootusetult jäised ega saagi muutuda.

Minu suvine kohtumine Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga – esimene kahe riigipea ametlik kohtumine väga pika aja järel – polnud pelk viisakusavaldus.

See oli märk, et suhteid soovitakse parandada; et Venemaa on põhimõtteliselt valmis suhetes Eestiga edasi liikuma. Arvestades ka Eesti poolset valmisolekut – mida siinkohal taas rõhutan –, siis seda ei olegi nii vähe.

Samal ajal olen ma veendunud, et kiiresti ei muutu midagi. Head suhted eeldavad eelkõige vastastikust usaldust ning just usaldust meil kindlasti napib.

Usalduse kasvatamine on aeganõudev protsess, kuid selle poole tuleb püüelda. Minu arvates oleks meil paslik sõlmida ükskord ometi ära need tehnilise iseloomuga lepingud, mida juba aastaid on ette valmistatud ning mis ka muu hulgas aitaksid kaasa majanduskoostööle.

Praegu tuleb aga jääda enda ja oma oponentide suhtes ausaks ja tunnistada: kuni meie riikide vahelised poliitilised suhted ei ole kõige paremad, pole põhjust uskuda majandussuhete märgatavasse arenemisse.

Olen aga teile välja pakkunud mõned omapoolsed mõtted, kuidas olukord võiks paraneda. Soovin teile asjalikku mõttevahetust ja rahulikku meelt.

Tänan.