- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President iseseisvuse taastamise päeval loomeliitude esindajatele Kumu kunstimuuseumis

20.08.2008

Head sõbrad.

 

Tere taastulemast Kadriorgu, seekord Eesti kujutava kunsti templisse!

Just nagu aasta tagasi, olen teid täna siia palunud seepärast, et teie olete Eesti iseseisvuse taastamise arhitektid. Täpselt nii, nagu Eesti rahvas on olnud vabaduse looja ja kodu ehitaja.

Teie koondasite rahvusliku tungi oma tarkuse ja oskustega mõistuslikuks ja teostatavaks vabaduspüüdeks. Tehes seda kogu selle väljendusrikkusega, mis haritlaskonnal pakkuda: laulude ja kirjutistega, kodanikuühiskonna loomise ja ajalootõe kuulutamisega.

Meie vabaduspüüde olemus oli ju tahte, arukuse ja moraali seadmine toore jõu ja reaalpoliitika vastu.

Toonane mõistuse võit pole sugugi vähem uhke kui meie võit Vabadussõjas. Tänan teid selle eest!

Lugupeetavad külalised.

Täpselt aasta tagasi, siinsamas, ütlesin ma teile otsa vaadates, et meie vabadus, meie kuulumine Euroopasse ja osalemine maailmakultuuris ei tähenda, et saaksime sulguda vaid iseenda murede, huvide ja mõnude kitsasse torni.

Oma kodanikuvabadusi, eriti aga loomingulist sõltumatust tuleb igal päeval, igal hetkel kaitsta.

Tänases Eesti, enamgi veel – tänases maailmas – oskan ma teile palju täpsemalt selgitada, mida ma aasta tagasi selle üleskutsega mõtlesin. Lihtsalt öeldes ja sõnastades neid ootusi, mida teie inimesed või õigemini meie inimesed, teie publik, teie rahvas teilt ootab: julgust ja eesti keelt.

Kunst ja looming on ju meie lootuste ja soovide tõlk ning meie pahupoole peegel. Kunstnik – ja kasutan seda sõna siin kõige laiemas mõttes – tõlgib meile seda keelt ja maailma, mida me ei tunne, aga aimame. Kunstniku, intelligendi, haritlase julgus on olemuslikult loomisvabadus, mis sisaldab kõike: alates kunstniku aususest ja lõpetades teda ümbritseva keskkonna, ühiskonna, riigi vabadusega. Kunstniku töö on täita see vabaduse ruum oma taieste, oma häälega. Näidata selle ruumi piire ja olemust.

Aga sama oskuse, sama valju häälega peaks kunstnik ütlema oma arvamuse välja ka siis, kui tema väljendus ei ole õilistatud kunsti vormi. Kui tema hääl kaigub nagu Émile Zola „J’accuse” või 20 aastat tagasi Eesti loomeliitude pleenum üle terve maa ja maailmajao.

Ometi, teatud hämmeldusega pean tõdema, et lõppeval suvel kuulsime tõesti taas kultuuriavalikkuse häält küllaltki kõvasti ja ühtselt kõlamas kultuuri raha ja kultuurkapitali teemadel.

Eesti riik on ju teinud erakordse korralduse ning andnud osa maksurahast, mis mujal ikka riigi voli on, otse kultuurile ja kultuuriinimestele. See oli hea ja õige otsus, aga seda ei saa pidada enesestmõistetavaks ja kriitikavabaks privileegiks.

Mitte sellest pole aga tingitud minu hämmeldus. See on tingitud sellest, et Gruusias kestva tragöödia taustal kõlas vähemalt sama valjult ja kõnekalt Eesti kultuuriavalikkuse vaikimine...

Jah, meil on üksikuid avalikke intellektuaale, kes on võtnud juhtuvat seletada. Aga ma ei ole näinud tekkivat seda vormi, mis laseks meil ühiselt juhtuvat tunnetada: toetuskontserte, kirjanike ühispöördumisi ja muud.

Ma ei eelda ning ammugi ei kirjuta ma kellelegi ette, mida selle katastroofi sisulistest põhjustest arvama peab. Minu ja Eesti riigi arvamus on selge ja teada.

Aga kodanike kodutus, vägivald ja vabaduse riisumine – see kõik on ju ometi universaalne. On see siis sellisena tõesti nii kauge ja võõras sündmus, et see meie loomeinimeste närvi ei puuduta?

Ei usu, eile kõlas terve lauluväljaku täis rahvast ju sellele puudutusele kaasa!

Sellest vaikusest, mille eilne vapustav öö õnneks murdis, jõuan oma teise soovi juurde – eesti keel. Keel kõige laiemas mõttes, nagu õnnetu Juhan Liiv seda kunagi ütles: „Minu erakond on eesti keel”.

Ühelt poolt tahan siin Viivi Luige kombel öelda, et „keeleta pole verel väärtust”. Meie olemise rikkus väljendub meie keeles, omakeelses kunstis.

Ometi oleme oma taasiseseisvuse aja jooksul harjunud nii kiiresti delete’ima, kopima, forward’ima, hängima, tšillima ja saatma nappe SMS-sõnumeid. Me „sõnade serviis” – nagu Betti Alver on öelnud – kahaneb. Selle värvipeensused tuhmuvad.

Ma vist ei pea küsimagi, kus on meie keele, meie mõtlemise ja meie hingerikkuse varasalved. Piisab, kui ma vaatan siin praegu enda ümber ringi, põgusalt.

Austatud kokkutulnud.

Lõpetuseks palun hetkeks veel teie tähelepanu, aga seekord mitte endale.

Me teame, et truudus vabaduse ja demokraatia põhimõtetele on see, mis tegi meid rahva ja riigina vabaks.

Truudus oma loomusele ehk julgus. Just seda ma ootan ses vabas riigis selle loojatelt ka täna ja homme.

Julgus ja truudus oma loomusele võib realiseeruda kõige imelisemal moel ka inimese elus, andes võimaluse pidada seda suisa rahva saatuse metafooriks. See metafoor ütleb, et lisaks mõistusele on vaja ka suurt südant.

Armas Lagle, jah, Sinule tahan ma pühendada oma kõne viimased sõnad. Truudus põhimõtetele ajal, mil lihtsalt „ära elamine” oli lihtsaim võimalus, andis Sulle nii ränki üleelamisi kui ülendust.

Truudus raskelt saavutatule tõi Sind selle riigi ehitamise ränka sellitööd tegema siis, kui kõik oli veel noor ja ebakindel. Truudus sellele helinale, mis on, mis suisa peab Sinu sees olema, viis Sind lõpuks ja loogiliselt selleni, mida Sa täna teed.

Hoolida riigist ja rahvast tähendab hoolida inimesest, lihtsalt ja praktiliselt. Just seda oled Sa oma imelise elukäiguga näidanud. Tänan Sind selle eest.

Head sõbrad.

Soovin teile kõigile, meile kõigile, ilusat iseseisvuse taastamise päeva. Elagu Eesti!