- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President auhinna “Eesti Kaunis Kool 2007” üleandmisel Pühajärve Põhikoolis 29. veebruaril 2008

29.02.2008

Hääd Pühajärve kooli õpilased ja õpetajad!

 

Koolis on hea õppida siis, kui sa tunned ära, et see on sinu kool. Koht, kuhu just sina tahad koos teistega minna, sest sa tahad saada targemaks. Kool võib olla suur või väike, maal või linnas, kuid ta peab olema oma. Me keegi ei õpi võõrale. Kodu on alus, kool tema jätk. Ta peab andma kestva hariduse ja tarvilikud oskused, kaasa arvatud oskuse näha ja luua ilu. Selle oskuse kinnituseks siin Pühajärve ääres on teie kool.

Eesti peab olema ilus ja reibas. Ma ei korda seda siin teie ees mitte seepärast, et lumevaene talv on kurnav. Ütlen seda uskumisest, et oma riigis ei tohi elada väsinult ja tüdinult – nagu pärast igavalt veninud pikapäevarühma. Iseseisvus ei ole järeleaitamistund, iseseisvuse hoidmiseks tuleb tegutseda iga päev, kohe, kordagi väsimata. Nii on iseseisvuse hoidmine loov õpetus koos vigade parandamisega, veel enam aga nende vältimisega. Ja mis on oluline – seda kõike tuleb teha meil endil. Kui laseme teha seda kellelgi teisel, siis nimetatakse seda spikerdamiseks. Niisuguse „viguri“ eest pannakse koolis hinne „puudulik“. „Puudulik“ iseseisvuses aga tähendab iseseisvuse kadu ja oma riigist ilmajäämist. Seega, me peame olema vaprad ja tegusad kohe, iga päev, kordagi väsimata.

Viis päeva tagasi tähistasime oma riigi üheksakümnendat sünnipäeva. Siinsamas Sihval, Saare talus suvitanud Artur Adson kirjutas oma “Siuru-raamatus”: “On riike, kes ei mäletagi oma tekkimispäeva ega saa ka seepärast seda pühitseda /---/, või tähistatakse päeva, millal puhkes revolutsioon, millal uulits vere ja tulega kuulutas “uut ajastut”. /---/ Meie oma 24. veebruariga ei ole kellegi vastu vägivalda tarvitanud ega kellegi verd valanud – meie ainult irdusime lagunevast Venemaast, nagu lahkutakse põlevast majast või vajuvalt laevalt.” Adson kirjeldab samas kuidas 24. veebruaril täitusid tänavad elevil inimestest, keda ei saanud kokku tuua raadio kaudu, kuna sellel ajal Eestis raadiot ei olnud, vaid “inimeste oma südameraadio ja instinktihääl” tõi nad välja.

Seesama “südameraadio ja instinktihääl” viis meie koolipoisid kaitsma Eesti vabadust Vabadussõjas ja ehitama oma riiki. Viis nad ise tegema, ootamata kellegi käske ja korraldusi. Olen kindel, et ka teil töötavad nii südameraadio kui ka instinkti hääl. Neid kuulates hoidke oma kooli ja kodukanti, sest niiviisi te hoiate ka tervet Eestit.

Te elate väga kaunis paigas, Pühajärve ääres. Siinne loodus on ilus, kuid ka väga tundlik. Friedebert Tuglas, kelle sünnikodu Ahjal on samuti 58 kraadi põhjalaiust nagu Sihvagi, kirjeldas aastal 1918 oma novellis ”Pühajärv” teie kodukanti järgmiselt:

“Milline vaikus, milline harmoonia! Suur on rahu maakera vaikseis orgudes, mille üle õitsvate puude lookas ladvad kummarduvad. Lõhnavad uimastavalt vesi ja maa, paitavad joobnustavalt rohud, juuksed ning käed. Pehmelt ümbritsevad kerged gaasid inimesi ja puid orgudes, nurmed auravad päikese all ning mäekünkad värisevad uduses kauguses.”

Hoidke seda Tuglase kirjeldatud harmooniat. Hoidke eriti seepärast, et me kõik tahame pärida ilusat loodust ja ilusat kodumaad. Keegi meist ei taha pärida prügi, sodi ei tee kedagi rikkamaks. Andke oma hoiakuga eeskuju ka nendele, kelle kõrval pole Pühajärve, kuid kellel peab olema Pühajärv südames.

Nii saab paremaks kogu Eesti!